kogu aeg tuld all hoidma, kas söega, kui seda saadi enesele võimaldada, või kui mitte, siis ajupuudega.
Aga mul ei ole aega istuda ja mõtiskleda. Mõnikord tuleb tuhudega oodata öö otsa, ent miski ütleb mulle, et sellega siin läheb teisiti. Valu tugevus ja sagedus koos tõsiasjaga, et see on neljas laps, osutab, et teine periood pole enam kaugel. Valud on iga kolme minuti tagant. Kui palju ta jaksab kannatada, kui palju üldse naine taluda suudab? Korraga puhkevad looteveed otse voodisse. Mina näen seda niiviisi – kui veed varakult puhkevad, pean kõigeks valmis olema. Pärast kontraktsioone vahetame koos emaga ligunenud linad nii kiiresti kui võimalik. Muriel ei saa selles staadiumis enam üles, nii et peame teda keerama. Järgmiste kokkutõmmetega näen lapse pead. Nüüd tuleb tugevasti keskenduda.
Loomaliku instinktiga hakkab ta pressima. Kui kõik on korras, võib mitmenda lapse sünnitaja lapse pea juba sekunditega välja pressida, aga see pole hea. Iga professionaalne ämmaemand püüab tagada, et pea tuleks mahasaamisel välja aeglaselt ja rahulikult.
„Keera ennast pärast seda kokkutõmmet vasakule küljele6, Muriel. Püüa selili olles mitte pressida. Just nii, kullake, pööra nüüd näoga seina poole. Tõsta parem jalg üles. Hinga sügavalt, jätka niimoodi hingamist. Keskendu sügavalt hingamisele. Õde tuleb sulle appi.” Ma kummardun lohkuvajunud voodi kohale. „Siin kandis kipuvad kõik voodid keskelt lohku vajuma,” mõtlen endamisi. Mõnikord olen ma pidanud lapse oma süles ilmale aitama. Praegu pole selleks aega, järgmised tuhud algavad.
„Hinga sügavalt, pressi natuke, mitte liiga kõvasti.” Kontraktsioon möödub ja ma kuulan uuesti loote südant: seekord 140. Ikkagi üsna normaalne, ent südamelöökide sagenemine näitab, kui raske katsumus on lapsele siia ilma tulek. Järgmine kontraktsioon.
„Pressi hästi natuke, Muriel, mitte liiga kõvasti, varsti on lapsuke käes.”
Ta on valust meeletu, aga tuhude viimastel hetkedel tekib naisel mingi pöörane joovastus ja valu justkui ei loegi enam. Järgmine kokkutõmme. Pea tuleb kiiresti, liiga kiiresti.
„Ära pressi, Muriel, ainult hinga sügavalt – sisse, välja, kiiresti, hingelda niimoodi edasi.” Ma hoian pead tagasi, et takistada seda liiga kiiresti välja vupsamast ja lahkliha katki rebimast.
Väga oluline on aidata pea kontraktsioonide vahel välja, ja pead tagasi hoides saan aru, et leemendan pingutusest, keskendumisest, palavusest ja hetke pinevusest.
Kontraktsioon möödub ja ma puhkan hetkeks, kuulates uuesti loote südant – ikka normaalne. Sünnitus on kohe käes. Panen käepäka päraku taha7 ja lükkan kindlalt ja rahulikult, kuni pealagi paistab.
„Järgmise kokkutõmbega tuleb pea välja, Muriel. Ära enam pressi. Jäta see kõhulihastele teha. Püüa lihtsalt lõdvestuda ja ainult lõõtsuta nagu hull.”
Valmistun järgmiseks kontraktsiooniks, mis tuleb üllatavalt kiiresti. Muriel lõõtsutab. Ma aitan lahkliha ümber paistma hakkava pealae järele ja ongi pea väljas.
Kõik me hingame kergendusega. Muriel on pingutusest nõrk.
„Tubli, Muriel, sul läheb kenasti, enam ei võta kaua. Üks valu veel ja me näeme, on see poiss või tüdruk.”
Lapse nägu on sinine ja krimpsus, lima ja verega kaetud. Kontrollin südametegevust. Normaalne. Jälgin pea järkjärgulist lõikumist-taandumist, et eesolev õlg saaks häbemeluu alt vabastuda.
Järgmine kokkutõmme.
„Ongi kõik, Muriel, pressi nüüd – kogu jõust.”
Vabastan õla seda ette- ja ülespoole kallutades. Teine õlg ja käsivars tulevad järele ning kogu keha libiseb vaevata välja.
„Veel üks poisike,” hüüatab ema. „Jumal olgu tänatud. On ta terve, õde?”
Muriel on rõõmupisarates. „Jumal õnnistagu teda. Las ma vaatan. Kui armsake.”
Ma olen peaaegu sama haaratud kui Muriel, kergendus kordaläinud sünnitusest on nii suur. Kinnitan nabaväädi kahest kohast ja lõikan vahelt läbi, hoian last pahkluudest pea alaspidi, et veenduda, et ta pole lima sisse tõmmanud.
Poiss hingab. Laps hingab nüüd ise.
Mähin ta mulle antud rätikutesse ja ulatan Murielile, kes teda kussutab, musitab ja talle kudistab, kutsudes teda iluduseks, kullakeseks, ingliks. Päris ausalt öeldes ei ole verega kaetud alles sinisevõitu laps, silmad pahupidi peas, esimestel minutitel pärast ilmaletulekut eriline iludus. Aga ema ei näe oma last kunagi niimoodi. Emale on laps täiuslik.
Minu töö on tehtud. Platsenta tuleb väljutada ja seda peab tegema ühes tükis, et midagi sellest emakasse jääks. Kui nii juhtub, on naine suures hädas: infektsioon, veritsemine, ehk koguni ulatuslik verejooks, mis võib olla surmav. Platsenta tervena kättesaamine võib osutuda sünnitamise juures kõige keerulisemaks.
Emakalihased, mis on lapse sünnitamisel suure tööga hakkama saanud, tahaksid sageli justkui puhkuse võtta. Sageli ei toimu kümne või viieteistkümne minuti jooksul enam ühtki kokkutõmmet. See tundub mõnus emale, kes tahab puhata ja last süleleda, ükskõiksena selle suhtes, mis allpool toimub, ent ämmaemandale võib see olla ärev aeg. Kui kokkutõmbed algavad, on need sageli väga nõrgad. Platsenta õnnestunud väljutamine on sageli hoolika ajastamise, otsustusvõime ja ennekõike kogemuse küsimus.
Öeldakse, et heaks ämmaemandaks saamiseks kulub seitse aastat. Minule oli see esimene aasta, ma olin üksinda, keset ööd, selle usaldava naise ja tema pere juures, majas, kus polnud telefoni.
„Armas Jumal,” palvetasin ma, „palun ära lase mul midagi valesti teha.”
Pärast voodi kordategemist panen Murieli selili soojadele kuivadele patjadele ja katan tekiga. Tema pulss ja vererõhk on normaalsed ja lapsuke lamab vaikselt ta kätel. Mul jääb üle vaid oodata.
Istun voodi kõrval toolil, käsi emakapõhjal, et tunda ja hinnata. Mõnikord võib kolmas staadium kesta kakskümmend kuni kolmkümmend minutit. Mõlgutan selle üle, kui oluline on kannatlikkus, ja milliseid õnnetusi võib juhtuda soovist asju kiirendada. Emakapõhi tundus pehme ja lai, nii et platsenta on ilmselt ikka alles emakaseina küljes kinni. Kümme minutit ei toimu kontraktsioone. Nabaväät tuleb vagiinast välja ja minu töö on see vulva juures kinnitada, et näha, kui väät pikeneb, mis on märk sellest, et platsenta irdub ning laskub emaka alumisse ossa. Aga midagi ei toimu. Mul käib peast läbi, et lugudes, mis räägivad, kuidas taksojuhid või bussikonduktorid lapse edukalt ilmale aitavad, ei mainita seda kunagi. Iga bussijuht suudab hädaolukorras aidata lapse ilmale tuua, kuid kellel oleks aimu kolmandast perioodist? Kujutan ette, et enamik mitteteadlikke inimesi tahaks väädist tõmmata, arvates, et see aitaks platsentat väljutada, aga see võib ainult häda tuua.
Muriel kudrutab ja kussutab last, kuni tema ema koristab. Tuli praksub. Mina istun vaikselt oodates, mõtiskledes.
Miks ei peeta ämmaemandaid ühiskonnas kangelasteks, nagu peaks? Miks on nad nii märkamatud? Igaüks peaks neid taevani kiitma. Ent seda ei tehta. Neil lasub mõõtmatu vastutus. Nende oskused ja teadmised on võrreldamatud, ometigi peetakse neid enesestmõistetavaks ega panda enamasti tähelegi.
1950ndatel koolitasid meditsiinitudengeid ämmaemandad. Loomulikult pidasid neile teoorialoenguid sünnitusabiarstid, aga kliinilise praktikata on loengud mõttetud. Seega olid meditsiinitudengitel kõikides õppehaiglates ämmaemandast õpetajad, kellega käidi kaasas, et väljaspool haiglat
Naise sünnitustegevuse ajaks vasakule küljele asetamine oli mõnda aega levinud. Nüüd julgustatakse naisi sünnitamiseks võtma asendit, mis on neile kõige mugavam; vasakut külge ehk vasaklateraalset asendit kasutatakse harva.
Kämbla asetamist päraku taha sünnituse käigus ei kasutata enam. Seda peetakse nüüd ebavajalikuks ja invasiivseks.
