suured poisid viskasid tema üle nalja ja tõmbasid maski talle silmile, nii et ta ei näinud, kuhu läheb. Rohkem ta Batmani rüüd selga ei tõmmanud. Paul elas sageli oma maailmas ning süvenes jutuvestmise väesse. Juba toona paistis ta mõistvat legendi väärtust ja olulisust. Aastaid hiljem rääkis Paul maailmale, et kasvas üles Ballymuni südames, mis oli üks Dublini kõige vaesemaid piirkondi, betoondžungel täis prügikastides tuhnivaid kodutuid ja narkodiilereid ning metsikuid lapsi, kes ratsutasid sadulata ponide ja hobustega. „Bono räägib, et on pärit Ballymunist, sest see on põnevam, aga tegelikult on ta Glasnevinist/Finglasest,” kinnitab Island Recordsi endine president Dave Robinson. „Ta on väga osav, ta on muutnud palju väikesi ajaloolisi fakte, et neid U2 loole sobivaks teha, ning see näitab, et tegu on kõva promomehega.”
Pauli muusikahuvi kasvas, kui ta nägi 1969. aastal Tom Jonesi esinemist laupäevaõhtuses telesaates. Kuldketti kandev võimsa häälega waleslane nõksutas puusi ja higistas nagu loom, pannes keskealised koduperenaised stuudios kiljuma. See oli peaaegu pornograafiline. „Mõtlesin, mis see ometi on? Sest isegi elutoas läks palavaks,” rääkis Paul hiljem Rolling Stone’ile. 1971. aastal vaatas ta „Top of the Popsi” saates Šoti popansambli Middle of the Road Briti edetabelihitti „Chirpy Chirpy Cheep Cheep”. Ka see avaldas talle muljet. „Mõtlesin, ohoo! Nii et see ongi popmuusika. Lihtsalt laulad ja sulle makstakse selle eest.” Esimene plaat, mille Paul ostis, oli John Lennoni utoopilis-idealistlik „Happy Xmas (War is Over)”, ja teine Alice Cooperi „Hello Hooray”, popstaari ülestunnistus, et ta vajab publikut niisama palju kui publik teda. Varsti näppas ta oma venna kogust plaate, teiste seas David Bowiet, Kenny Rogersit, Rory Gallagheri, Led Zeppelini ja The Beatlesit.
Kuid muusika ei olnud veel saanud Pauli elus peamiseks jõuks. Umbes kaheteistkümneselt sai pärast seda, kui ta oli lugenud raamatut male suurmeistritest, tema kinnismõtteks malemäng. „Tundsin survet oma mõtteid korrastada ning tahtsin olla selleks suuteline, sest olen väga konkurentsihimuline,” meenutas ta NME-s. „Mu iseloom oli liiga kaootiline ning avastasin, et male sobib mulle, sest sain kõik mõtted peast visata ja tegelda millegi abstraktsega.” Hiljem väitis Paul, et käis võistlemas suurtel rahvusvahelistel turniiridel, ent ta isa sõnul on see liialdus – ta vaid võitis ühel korral kohaliku maleklubi esimeest.
Paul jäi edasi ettearvamatuks fantaseerijaks. Ühel päeval ärgates soovis ta olla poliitik, teisel proovireisija nagu tema armastatud onu Jack. Ükskord tahtis ta saada näitlejaks ja jooksis kodust ära, kuid naasis juba samal päeval, saanud teada, et ümbruskonnas ei ole ühtki draamakooli. Põikpäise ja tormaka iseloomu tõttu visati Paul välja St. Patricku katedraali koorikoolist (kus ta õppis ka kellamängu ja aitas lüüa kirikukelli, mis kutsusid usklikke jumalakotta), kui ta tabati 1972. aastal kiriku lähedal pargis koerajulkadega oma hispaania keele õpetajat loopimas, ning saadeti edasi Mount Temple’isse.
Seal omandas Paul kiiresti maine ohjeldamatu ekstraverdina, kellel on võimas energiaaku ning rahuldamatu uudishimu absoluutselt kõige ja kõigi vastu. Ta jahtis alati head vestlust ja huvilist publikut ning paistis teadvat koolis kõiki eesnime pidi. Iseäranis meeldis talle vastassoo seltskond ja talle tekkis salk naisimetlejaid, keda tunti lihtsalt Pauli tüdrukutena ning keda juhtis tasane raamatukoi Maeve O’Regan. Teisel aastal alustas Paul endast aasta noorema Alison Stewarti võlumist. Väikese elektrifirma omaniku tütar Ali oli ehtne naabritüdruk: nutikas, armas ja kena, tumedate lühikeste juuste, pruunide silmade, koorevalge ja sileda naha ning pehme ümara figuuriga. Ali kandis alati puuvillast kleiti ja kummikuid. Paul oli tõeliselt võlutud. „Ta nägi ränka vaeva, et mulle meeldida,” meenutas Ali ajalehele Evening Standard. „Ta tuli kohe esimesel päeval minu juurde ja küsis, kas ma tean, millisesse klassi ta peaks minema. See oli lihtsalt ettekääne minuga rääkida ja ma mõtlesin, et on alles tobu. Mäletan, et nägin teda neljandal päeval koolis üle õue minemas ja siis see käiski, plaksti. Ta on minu jaoks loodud.”
Ent Pauli maailm varises kokku 10. septembril 1974, kui tema ema suri ajuverejooksu tõttu, olles enne seda oma isa matustel kokku kukkunud. Ta oli neljakümnendates. Norman Hewson ütles hiljem ajalehele The Sunday Independent: „Iris oli kolm päeva masinate küljes, aga ajuverejooksu suhtes ei suudetud midagi teha ja masin tuli välja lülitada. See oli meile kõigile raske, kuid kõige raskem oli see minu isale.” Olukorras, kus kolm alfaisast üritasid oma kaotusega toime tulla, oli võimatu säilitada endist elu kodus. Paul ja Norman olid pidevalt teineteise kõri kallal, eriti mis puudutas majapidamistööde tegemist. „Ma olin riiukukk,” tunnistas Norman. „Paulil ei olnud minuga kerge.”
Paul polnud kummagi vanemaga eriti lähedane, ent kummalisel moel muutis see talle Irisest lahtilaskmise veelgi raskemaks. Ta rääkis Rolling Stone’ile: „Kui kõik läks valesti – kui mu ema suri –, tundsin tõelist vimma, sest mul ei olnud kunagi olnud võimalust saada tunda seda tingimusteta armastust, mida ema lapse vastu tunneb. Mul oli tunne, et maja kukub mulle kaela, sest pärast ema surma ei olnud see maja enam kodu – see oli lihtsalt maja.”
Pauli äng lõi välja ka koolis. Ta röökis solvanguid, loopis klassis toole ja lükkas ümber laudu, enne kui välja tormas. Kord surus ta isegi õpetaja vastu seina. Viimaks saadeti ta koolinõustaja Jack Heaslipi juurde, kes aitas ta läbi leinaprotsessi kõige süngemate etappide. Paul hakkas kahtlema Jumala otsustes ja motiivides ning 1976. aastal liitus ta Mount Temple’i Kristliku Liiduga, salga õpilastega, kes uurisid söögivahetunni ajal klassis piiblit. Kohtumisi juhatas mitteametlikult kooli noor usklik õpetaja ja uuestisündinud kristlane Sophie Shirley. Ekstsentriline Shirley aitas kaasa Pauli ja teiste liikmete suhte kujunemisele Jumalaga. Ta kujutas Jeesust vaimselt valgustatud ja moraalselt jõulise hipist rokkstaarina ja näitas neile moralistlikku filmi „The Cross and the Switchblade”, kus pastori ja jõuguliikme elu muudab Jumala vägi. Shirley kinnitas Paulile, et Jumal armastab teda ega lakka kunagi armastamast, et tema kavatsused on siirad ning et kõik universumis juhtub mingil põhjusel. „Jumala sõrmejäljed on kõikjal,” kinnitas Shirley. Paulil ei tarvitsenud teha muud kui vaadata ringi ja kuulata.
Paulile oli see pöördeline aeg, kuna sel aastal sai ka temast ja Alist ametlikult paar (kuigi nad läksid korraks lahku pärast kuut nädalat, kui Ali lubas oma parimale sõbratarile Jackie Stewartile, et saab poisi oma südamest välja) ning kui ta tegi oma venna lintmakil tutvust Briti rokkbändiga The Who. Bob Dylani ja John Lennoni pihtimuslikud laulusõnad olid vaevatud teismelise südamesse tee leidnud juba varem, kuid The Who kitarristi Peter Townshendi dramaatiliselt võimsad akordid ja raev olid need, mis Pauli kujutlusvõime lõkkele lahvatasid. See oli sisendusjõuline ja maagiline saund, kus kõik tundus võimalik. Nagu näiteks olla juhtkitarrist. Seetõttu läkski Paul oma Mount Temple’i parima sõbra Reggie Manueli soovitusel Larry poole bändikatsetele. Tõsiasjal, et ta suutis hädavaevu oma venna vana akustilist kitarri häälde saada, sellel mängimisest rääkimata, polnud mingit tähtsust.
Ja nii juhtuski, et laupäeval, 25. septembril 1976 kogunes salk äärmiselt erinevaid teismelisi Dublini põhjaküljel Rosemount Avenue 60 Larry kööki unistusega saada rock’n’roll’i-bändiks. Kogu punt koosnes mängutrummikomplektiga Larryst, Davidist ja Richardist, kes mängisid vaheldumisi akustilisel ja omavalmistatud elektrikitarril, Adamist oma pruuni Ibanezi basskitarri koopiaga, mille ta oli ühendanud mõlkis lilla Marshalli võimendiga, ning Paulist oma venna akustilisel kitarril. Peale nende oli veel kaks Mount Temple’i õpilast, Peter Martin ja Ivan McCormick, kelle osalemine oli mõeldudki lühiajalisena (Martin oli Larry sõber ja lootis saada mänedžeriks, McCormick oli aga vinniline kolmeteistkümneaastane, kes kutsuti proovi vaid seetõttu, et ta oli üsna stiilse välimusega, Fender Stratocasteri koopia). Suur osa kohtumisest kulus oma instrumentide häälestamisele ja lemmikmuusikast rääkimisele: The Rolling Stones, Fleetwood Mac, Led Zeppelin, Thin Lizzy, T. Rex ja nii edasi. Keda jäljendada ja isegi varjutada. Õhtu lõppes kaootilise jämmimisega, kus teismelised üritasid end läbi närida The Stonesi „Brown Sugarist” ja „Satisfactionist”. Varsti oli bändil ka nimi: Feedback. „Selle nime andsime endale ise, sest see oli meie proovi põhiline saund, kräunuv tagasisideheli, kui me kõik üritasime torgata pille ühte ja samasse võimendisse,” meenutas Dave.
