Adami vanaema juures. Feedbacki hoidsid koos kirg muusika vastu, sarnane huumorimeel ja ühtsustunne, mis oli lahutamatult seotud puntikuulumise ligitõmbavusega. Arglikule Larryle olid ta päevad karjajuhina sisuliselt algusest peale loetud. Paul oli alfaisane ja selle, mis tal muusikalises andes vajaka jäi, kompenseeris ta enam kui küllalt oma karisma, innu ja bravuuriga. Hüljates oma akustilise kitarri, ilmutas ta peaaegu šamanistlikke võimeid, võludes teiste noorukite instrumentidest välja midagi, mis meenutas meloodilist heli. „Ta (Paul) oli suurem kui elu ja täiesti ideaalne solistiks, ning usun, et Adam tundis selle temaga kohtudes esimesest hetkest ära,” räägib paljude proovide juures olnud John Leslie. Mõne nädalaga oli Paul täielikult loobunud mõttest saada kitarristiks ning määras ennast bändi solistiks. Tõsiasi, et ta ei osanud laulda, oli ka nüüd ebaoluline.
Proovide ajal sai selgeks, et muusikamehena on Dave teistest kaugel ees. Võtnud nooremalt McCormickilt selle armastatud Fender Stratocasteri koopia, pimestas Dave teisi aastate jooksul õpitud Rory Gallagheri kitarrisoolodega, ning oli sellega loogiline valik juhtkitarristi kohale. Richard omakorda ei võtnud kuulda vihjeid, et on viies ratas vankri all, ning kuulutas ennast rütmikitarristiks. Larry positsioon ei sattunud hetkekski kahtluse alla, tema oli teismelised kokku toonud ning võis rütmi edasi lüüa. Adam seevastu ainult teeskles, et oskab bassi mängida. Temas oli „olen käinud-olen teinud” veenvust, kui ta hooletult terve paki suitsu ära tossas ning poetas väljendeid nagu „esikas”, „krihv” ja „aktsioon”. See õigustaski tema kohta lõplikus koosseisus.
Sama ei saanud aga öelda McCormicki ja Martini kohta ning vaid kuue nädala pärast lükati mõlemad ukse taha. McCormicki lahkumine toimus eriti tseremoonitsemata. Adam helistas talle ühel õhtul koju ja teatas, et bänd sai esinemise ühes kõrtsis. Ta selgitas, et McCormick on liiga noor, et sinna sisse pääseda, ning avaldas lootust, et jäävad sõpradeks edasi. McCormick oli õnnetu ja nuttis endal silmad peast. Alles hiljem mõistis poiss, et ka tema nüüdseks juba endised bändikaaslased olid säärase esinemispaiga jaoks liiga noored. Ta oli lihtsalt kõrvale lükatud.
Tegelikult toimus Feedbacki debüüt sügissemestri viimasel päeval Mount Temple’i aulas korraldatud talendivõistlusel. Kohal olid peaaegu kõik õpilased, kes etteastete vahel isekeskis lobisesid ja pikisilmi lõpukella ootasid. Feedback (ilma ajuhiid Richardita, kes oli ülikoolis) oli eelviimane esineja ning astus närviliselt kokkulükatud koolipinkidest lavale. Legend räägib, et niipea kui Dave võttis Peter Framptoni „Show Me the Way” esimese akordi, läks noor publik pööraseks ning oleks võimla katuse pealt tõstnud. Ent see on vaid legend, mille sünnitas bänd ise ning mille põlistasid nende jüngrid Iiri ajakirjanduses. Tegelikult oli Feedbacki kahest laulust koosnev etteaste (teine lugu oli kaver Bay City Rollersi loost „Bye Bye Baby”) vali, must ja vaevu äratuntav. Enamik õpilasi vaatas kas muiates või kattis kõrvad kätega. „Tahtsin vaid, et see lõpeks,” naerab endine õpilane Janice Bearman. „Võistlusel osales ka üks teine punt, kes meeldis mulle rohkem.” Sellegipoolest nautis iseäranis Paul paari aplausiraasukest, mida sõbrad tundsid olevat kohustatud neile poetama, ning ekstaas omaksvõtmisest ja tähelepanu keskmes olemisest täitis ajutiselt ema surmast ja kokkupõrgetest emotsionaalselt kauge isaga põhjustatud tühjuse. Paul uskus, et Jumal on tema palvetele ansambli näol vastanud.
TEINE PEATÜKK
TÄNAVAMISSIOON
Pärast Mount Temple’i esinemist ütles Adam bändikaaslastele, et hangib neile esinemisi tõelistes kontserdipaikades. Ta kinnitas, et tal on kontakte. Inimesi, kes aitaksid neil saada jala ukse vahele. Teistele oli Feedback vaid hobi. Midagi, mida teha õhtuti pärast kooli ja nädalavahetustel. Pauli jaoks oli see parimal juhul teraapia, mis aitas keskenduda lõpueksamitele. Seejärel kavatses ta minna Dublini ülikooli kolledžisse (UCD) kunstikraadi omandama. Dave oli Paulist aasta tagapool ning kavatses saada kraadi loodusteadustes või meditsiinis. Richard oli juba saanud riikliku stipendiumi, et omandada inseneriteaduste bakalaureusekraad Dublini Trinity kolledžis. Larry mängis mõttega kool pooleli jätta ja leida endale töö. Sellegipoolest oli Adam veendunud, et bänd on ainus mõistlik karjäär. „Kui oled lihtsalt järjekordne sitapea eeslinnast, siis on minu meelest üsna mõistetav, et kui sulle pakutakse võimalust asuda maailma vallutama ja võita, siis haarad sellest kinni,” mõtiskles ta hiljem usutluses ajakirjale Q. „Ühelgi teisel alal ei olnud mulle suurt tulevikku määratud. Minust oleks saanud vilets maastikukujundaja või midagi säärast.”
Üritades oma primitiivset saundi uurida ja laiendada, lisas Feedback koosseisu kaks taustalauljat, kelleks olid Ivani vanem õde Stella McCormick ja tema parim sõbratar Orla Dunne, kes oli kuulunud Mount Temple’is koos Pauliga Albert Bradshaw’ laulurühma The Temple Singers. Varsti pärast seda veenis Adam kampa rivaalitseva kooli St. Fintani õpilasi laskma uuel bändil mängida eelseisval kontserdil 11. aprillil 1977 (teine ülestõusmispüha) oma kooli saalis. St. Fintan oli kohalik poistekool, kus käisid Surroni ja ümberkaudsete piirkondade lapsed, Mount Temple’it peeti sellega võrreldes peeneks ja liberaalseks kooliks, nii et nende kahe vahel valitses alati teatud vastasseis. Feedback harjutas esinemiseelsel nädalal Adami kodus Malahide’is ning lisas oma repertuaari uusi lugusid: Eaglesi „Peaceful Easy Feeling”, Neil Youngi „Heart of Gold”, David Bowie „Suffragette City”, Jimi Hendrixi versiooni „Johnny B. Goode’ist” ja The Moody Bluesi „Nights in White Satin” (kus Dunne esitas flöödisoolo). Kõik olid üsna närvis. Ühel hetkel võrdlesid tüdrukud Pauli laulmist tulekahjuga lemmikloomapoes ning soovitasid, et solistirolli võtaks üle Dave.
Esinemine ise oli farss. Feedback esines esimesena, soojendades St. Fintani hard rock’i punti Rat Salad ja peaesinejat The Arthur Phybes Bandi. Enne lavaleminemist tekkis neil esimesega äge vaidlus selle üle, kumb võib pista rinda „Johnny B. Goode’iga”. „Lava taga vaieldi pisut, kuna see oli üks nende väheseid kiireid lugusid,” meenutab endine Rat Saladi bassimängija Jack Dublin. „Asi lahendati nii, et Larry ja meie trummar Robert Campbell vahetasid mingeid trummividinaid ning Rat Salad ei pidanud seda mängima. Aga me mängisime ikkagi!”
Feedbacki esinemine oli Dublini sõnul katastroof. „Nad olid täielik katastroof,” kinnitab ta. „Ma ei usu, et nad oleksid ühtki lugu korralikult kokku mänginud.” Madalpunkt saabus siis, kui tüdrukute mikrofonid „Nights of White Satini” ajal üles ütlesid ning Paul, akustiline kitarr seljal rippumas, põlvitas Dunne’i ette ning hoidis oma mikrofoni tüdruku flöödi suunas, nagu oleks Dunne kitarrijumal, kes alustab eriti raju soolot. Tulemus oli täpselt nii koomiline, kui kõlab. Pärast etteastet puhkes Dunne puhtast piinlikkusest lava taga pisaraisse. Sealsamas otsustati, et naistaustalauljate lisamine oli olnud kohutav viga. McCormick ja Dunne löödi minema. Viis poissi otsustasid distantseeruda ka Feedbacki nimest ja nimetasid ennast ümber The Hype’iks, mis oli Bowie vana saatebändi lavanimi. (Juhtumisi sai Adamile sama kuu lõpus St. Fintanis osaks veel üks alandus, kui ta katkestas The Max Quad Bandi bassimängijat asendades oma ajastamisprobleemide tõttu järsult nende Free „All Right Now” ettekandmise.)
The Hype jätkas harjutamist Mount Temple’is ja astus vahel üles mõnel õpilasüritusel, peamiseks tõukejõuks Adami vankumatu usk, et nad suudavad jäädvustada oma nime Iirimaa mahajäänud muusikaareenile ning pääseda kolkunud eeslinnaelust. Lootus saabus 1977. aasta suvel, kui Niall Stokes – sõites hilinenult Londoni punkrokilahvatuse laineharjal – asutas Iirimaa esimese tõelise peavoolu-muusikaajakirja Hot Press ning roki-DJ Dave Fanning rajas piraatjaama Radio Dublin. Fanning ja Hot Pressi kaastöötaja Bill Graham (kaks vaid käputäiest mainekast Iiri ajakirjanikust, kes mõistsid punki, eriti Briti „abiraharoki” kontekstis, mille juured olid majanduslikus ja sotsiaalses ebavõrdsuses) kammisid läbi Dublini baare, arvustasid kontserte ja usutlesid ansambleid. Üleöö torkasid kesk- ja madalama keskklassi jõmpsikad, kellel jätkus raha ja soovi vanemate väärtused hüljata, endal haaknõelad läbi nina, omandasid sülitamise kunsti ning moodustasid pungi amatöörluse ja mässumeele ajel bände. See oli endise Smithsi solisti Morrissey sõnul muusikaline liikumine ilma muusikata.
Uudishimulik ja vaba
