ent õnnetuseks avas see väravad igasugustele väiklastele kamandajatele, kes nautisid võimu. Juhatajate võim oli piiramatu ja nende iseloom määras vaeste elu nii heas kui ka halvas. Eeskirju tuli täita ning juhataja võis olla tubli ja inimlik mees või karm ja julm. Niinimetatud hoiatavad eeskirjad kindlustasid, et ainus parandusmaja juhataja ja järelevaatajate kohtadele soovijatelt nõutav kvalifikatsioon oli võime distsipliini kehtestada. Paljud tulid relvajõududest, täites neilt oodatud kontrollivat ja distsiplineerivat rolli.
Tööst sai peagi terav ja juhitamatu probleem. Kauba müük ei olnud vaesteseaduse peamine eesmärk, vaid mõningase tulu tekitamine parandusmaja igapäevaste kulude katteks, ja nii müüdi mõnikord vabaturul vaeste valmistatud tooteid. See tekitas erasektori ettevõtjate proteste kahel põhjusel: esiteks, parandusmajas valmistatud toodangu taga oli odav tööjõud ning seda müüdi turul nende toodetest tunduvalt odavamalt; teiseks, sellest tulenev äri kahjum mõjutas töölisi, kes pidid kas leppima palga alanemisega või jäid koguni tööst ilma. Selle tagajärjed võisid olla kohutavad, kui neil oli ülal pidada perekond, nagu ka enamasti oli, erinevalt nende parandusmaja ametivendadest. Tagatipuks oli mõistagi probleem (mis on sama ka kahekümne esimesel sajandil), et vabaturusüsteemis ei saa töö tulla eimillestki. Ehkki Briti industriaalmajandus õitses üheksateistkümnendal sajandil, võtsid seal teatud aja tagant maad majandussurutised, mis jätsid tuhanded kutseoskusteta töölised tööst ilma, paisutades niimoodi parandusmajade elanikkonda. Et vaestele tegevust anda, võeti kasutusele mõttetu ja kasumit mitteandev töö. Näiteks lasti meestel kive purustada. Industriaalsel Inglismaal võinuks kivide lõhkumiseks kasutada masinaid, aga vaesed pidid graniiti haamriga purustama. Loomakonte võinuks jahvatada väetiseks masinatega, kuid vaesed pidid konte jahvatama käsitsi. Ühes vaestemajas pidid mehed veskit tundide kaupa ringi ajama, aga sel polnud mingit eesmärki, sest sellega ei jahvatatud midagi.
Naised tegid oma kaasasukatele süüa ja pesid pesu. „Küürimine” on sõna, mida ma olen selles kontekstis sageli kohanud. Iga päev pidi tundide kaupa küürima üüratuid kivipõrandaid, koridore ja treppe. Purjelaevadele käsitsi purjede õmblemine ning laevade tihtimiseks köite takkudeks noppimine olid samuti naiste ja laste tööd. Köied olid harilikult vanad ning sageli tõrvast ja soolasest mereveest immutatud, neid nopiti takkudeks käsitsi, nii et nahk veritses ja küüned murdusid. Kiudusid kasutati laevalaudade toppimiseks.
1834. aasta vaesteseadusega nõuti lastele alghariduse andmist (elementaarse arvutamise ja lugemise õpetamist) kolm tundi päevas ja kõik hoolekogud pidid palkama kooliõpetaja. Kui 1870. aastal võeti vastu haridusseadus, viidi lapsed segaparandusmajadest üle eraldi asutusse ja nad pidid käima kohalikus internaatkoolis.
1834. aasta seaduse järgi pidi haigete eest hoolitsema meedik, aga põetasid neid väljaõppeta naissoost asukad. Suurte inimrühmade puhul, kes olid kinnistes ruumides ja keda välja ei lubatud, levisid nakkushaigused nagu kulutuli. Näiteks 1880ndatel polnud Kenti parandusmaja saja viiekümne neljast lapsest tuberkuloosi ainult kolmel.
Räägiti, et parandusmajad kubisesid vaimuhaigetest. Mina arvan, et parandusmajaelu ise tekitas ja süvendas nõdrameelsust. Juhtusin kunagi 1950ndatel kuulma seda, mida tavatseti kutsuda parandusmaja ulgumiseks – seda tõid kuuldavale naised, kes olid kahekümnenda sajandi alguses paarkümmend aastat vaestemajas elanud. See oli verdtarretav hääl.
Ka vaestele, kes ei suutnud arstile maksta ega pääsenud haiglasse, olid olemas haigetoad. Ent haigetubasid kardeti peaaegu sama palju kui parandusmajasid endid ja neid peeti haiguse, nõdrameelsuse, hooletussejätmise ja surma paigaks. Meditsiiniline personal ning põetajad olid kõige madalamat sorti, olles sageli jõhkrad ja võhiklikud – see oli töö, mida ükski arst, kes oma karjääri väärtustas, polnud valmis enesele võtma. Vaeste elu suhtes vastutustundetud arstid ja põetajad peegeldasid tollaseid ühiskondlikke norme ja tavasid.
Ebaseadusliku põlvnemise häbiplekk hävitas miljonite õnnetute noorte naiste elu ja hukutas nende lapsed. Kui tüdruku armsam ta hülgas ning vanemad ei saanud või ei tahtnud tütart ja tema last toetada, oli parandusmaja sageli ainus saada olev abi ja tugi. Laps sündis haigemajas. Pärast võõrutamist veendi tüdrukut minema ja tööd otsima. Aga enamasti oli seda võimatu leida, sest naistele oli tööturg piiratud, mida kitsendas veelgi lapse olemasolu. Samuti pakuti tüdrukule, et ta võiks oma lapsest loobuda ning selle lapsendada anda. Paljud tüdrukud tunnistati meditsiiniliselt hüsteeriliseks või vaimuhaigeks või koguni kombelõdvaks, nii et laps võeti ära vägisi ja kasvatati üles parandusmajas. Noorelt emalt oodati, et ta läheb ja otsib väljast tööd ning aitab korvata lapse hoidmise ja koolitamise kulusid. Kui ta tööd ei leidnud, tuli tal naasta parandusmaja naisteosakonda. Süsteem oli kalk ja rumal, ent niisugused olid eeskirjad, ja need peegeldasid ühiskondlikku hoiakut, et langenud naist peab karistama.
Nii sattus parandusmajja Jane, kui tööandja lasi tema ema lubamatu armusuhte tõttu lahti.
Jane
„Me peame teda silmas pidama, väike ninatark maadam selline. Kuulsid, kuidas ta hommikueine ajal rääkis, kui selleks luba polnud?”
„Ära muretse, kullake. Küll ma ta sellest võõrutan.”
Juhataja ja tema naine rääkisid Jane’ist, kes oli olnud parandusmajas sünnist saati. Räägiti, et tema isa olla olnud kõrgklassi härrasmees, väljapaistev nii parlamendis kui ka advokatuuris. Kui abikaasa leidis mehe teenijatüdrukuga voodist, lasti tüdruk päevapealt lahti ja ta läks parandusmajja, kus Jane ilmale tuli.
Lapsuke oli ema juures, kuni sai rinda, võõrutamise järel viidi lastehoidu. Ema läks tagasi naisteosakonda ega näinud oma last enam kunagi. Niisiis kasvas Jane parandusmajas ega tundnud muud elu.
See oli karm, repressiivne elu, aga ei laksud ega muud karistused suutnud Jane’i pulbitsevat naeru ega joie de vivre’i3 maha suruda. Mänguväljakul ajas ta teisi lapsi taga, puges peitu ja hüppas siis rõõmsa hüüatusega välja. Magamisruumis ronis tüdruk voodite alla ning torkis magavate laste madratseid tokiga.
Tema käitumine põhjustas kära ja korrapidaja jooksis vitsaga kohale, nõudes vaikust. Jane sai alati vitsa, sest põhjustas pahandusi. Ta nuttis ennast magama, kihistas siis jälle naerda ja tegi kõike uuesti.
Kasvades tekitas rõõmsameelsus talle lõputult probleeme. Lastelt oodati kuulekust ja alistumist ning kui seda ei järgitud, oli selle taga peaaegu alati väike üleannetu Jane. Kes sidus proua Sharpi kingapaelad kokku, kui ta sokke nõelus, nii et ta püsti tõustes ja sammu teha püüdes maha plartsatas? Keegi ei teadnud päris kindlasti, aga kuna Jane oli läheduses viibinud, sai tüdrukuke korraliku keretäie. Kes ronis mänguväljakul mööda vihmaveetoru? Mis seal üldse küsida – loomulikult Jane. Ja kes ajas magamistoas jalatsid segi, nii et kõigil oli vale suurus? Kui see polnudki Jane, võis ta väga hästi ka olla, nii et karistada sai tema.
Jane’i suureks õnnetuseks paistis ta silma. Lasterühmas oli raske teda mitte märgata. Ta oli keskmisest pikem ja ilusam, mustade lokkide ning selgete siniste silmadega. Mis veel hullem, ta oli ka palju intelligentsem kui enamik teisi lapsi, ja juhataja ning tema naine kartsid intelligentseid lapsi. Nad käskisid tal silma peal hoida.
„Hoidke rivvi, ärge laiali vajuge. Pea püsti. Ärge löntsige.” Korrapidaja Hawkins näitab neile, kuidas seda teha!
Ühel pühapäevahommikul marssisid tüdrukud kirikusse. See oli pikk paarishanerida, mille moodustas peaaegu sada last. Jane vaatas, kuidas vana paks korrapidaja Hawkins tatsas uhkelt nagu pingviin, ja tegi andeka matkijana tema kõnnakut järele, pea kuklasse heidetud, käed laperdamas, jalad väljapoole käänatud. Tüdrukud Jane’i selja taga hakkasid kihistama. Käsi sirutati välja ja Jane sai vastu pead sellise kolaka, et lendas tüdrukute vahelt läbi teisele poole teed. Ta tõmmati püsti ning löödi uuesti, siis tõugati rivvi tagasi. Jane’i
Elurõõmu (pr).
