oli talle tõeline aare. Neid oli kümme paksu köidet, kõik kaunisti tumesiniste kaante ja kuldsete tähtedega, ning Jane uuris neid kõiki innuga. Ta armastas raamatuid, talle meeldis neid tunda ja puudutada. Tunda nende lõhna. Ta tahtis neid hoida, kuid teadis, et ei saa, sest neid hoiti klassitoa kapis. Aga ta teadis, et preili Sutton lubab tal neid vaadata, kui ta tahab. Jane’ile olid need raamatud pühad. Iga sõna, mida ta luges, oli – pidi olema – nagu pühakirja tõde, sest nii kirjutati entsüklopeedias.
Ühel päeval sattus ta pikale sõnale, mida polnud varem kohanud. Ta vedas seda mööda sõrmega ja püüdis endamisi öelda: „Par” – see oli lihtne, – „la” – mida see tähendas?, – „ment” – see oli samuti lihtne. Ent mida see kokku pannes tähendas? Korraga tuli see nagu välgusähvatus: „parlament”. Inimesed olid öelnud, et tema isa oli parlamendis. Ta neelas asjassepuutuvaid lehekülgi, nagu sõltuks sellest tema elu. Taustal kordasid teised lapsed kooris: „K-A-S-S, K-O-E-R.” Jane ei kuulnud midagi. Tema uuris süvenenult parlamendi ja Briti konstitutsiooni kohta. Ta ei saanud kõigest aru, aga mis siis, see oli tema isast. Ta luges nagu kurjast vaimust vaevatud. Ta keeras mõne lehe edasi ja siis ta nägi teda. Isa pilti. See oli tema isa, niisugune, nagu ta oli teda alati teadnud: pikk ja sihvakas, kergelt hallinevate juustega, mõtliku ja lahke ilmega. Ta kandis sabaga saterkuube, nagu Jane oli alati teadnud, elegantseid pükse ja kingi. Peas oli tal silinder ning käes kuldse otsaga jalutuskepp. Tal olid pikad, peened sõrmed nagu Jane’ilgi. Jane suudles lehekülge.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
