vaatas vihikust tõmmatud lehele temast tehtud visandit. See oli lapse kohta hämmastav joonis, kuid juhataja ei näinud seda niimoodi. Tema nägi ainult enda liialdatud vuntse, nurklikku pead, pisikesi silmi ja punnkõhtu. Pilt oli ringelnud kolm päeva tüdrukute hulgas, tehes palju nalja, mis ainult kasvatas juhataja raevu.
Ta kogus kõik tüdrukud saali ja pöördus kõnepuldist nende poole. Ta tuletas neile meelde, et nad on vaesed, kes peavad endast kõrgemal seisvaid isikuid austama ja neile kuuletuma. Mitte mingisugune sõnakuulmatus, lugupidamatus ega allumatus polnud lubatud. Ta tõstis pliiatsi.
„Kes seda tegi?” nõudis ta kurjakuulutavalt.
Mitte keegi ei liigahtanud.
„Olgu. Kõik tüdrukud, kes siin on, saavad keretäie. Alustame esimesest reast.”
Jane astus ette. „Mina tegin seda, härra,” sosistas ta.
Ta viidi karistustuppa – väikesesse ruudukujulisse tuppa, kus polnud aknaid ega mööblit peale ühe tooli. Seinal rippusid kepid. Jane sai vastu paljast istmikku kõvasti peksa. Ta ei saanud mitu päeva istuda. Ta oli kõigest seitsmene.
„Sellest peaks piisama, et Jane’i murda,” mõtles juhataja rahulolevalt endamisi. Aga ei piisanud. Juhataja ei mõistnud seda. Kuidas sai Jane juba järgmisel hommikul üle mänguväljaku tantsiskleda, nagu ei läheks talle siin ilmas miski korda?
Põhjus, miks Jane’i vaim ei murdunud, oli selles, et tal oli saladus. See oli tema eriline saladus ja ta polnud seda kellelegi peale Peggy rääkinud. Ta hoidis seda südames ja hellitas endamisi. See oli tema imeline saladus, mis täitis ta vastupandamatu rõõmu ja õnnetundega. Ent sellest pidi saama ka tema suurim õnnetus ja elupõline kurvastus.
Jutud sellest, et tema isa on kõrgelt sündinud härrasmees parlamendis, pidid olema Jane’i kõrvu jõudnud juba väikese tüdrukuna. Ta võis olla kuulnud korrapidajaid sellest rääkimas või kuulis mõni teine laps täiskasvanute juttu pealt ja rääkis talle edasi. Võib-olla rääkis Jane’i ema seda mõnele parandusmaja asukale, kes oli seda edasi rääkinud. Raske öelda, kuidas kuulujutud täpselt alguse saavad.
Jane’ile polnud see keelepeks. See oli absoluutne tõsiasi. Tema isa oli kõrgest seisusest härrasmees, kes tuleb ühel päeval ja viib ta minema. Ta fantaseeris lõputult oma isast. Ta rääkis isaga ja isa temaga. Jane kammis oma juukseid ning heitis kelmika pilgu isale, kes tüdruku lokke imetledes üle ta õla vaatas. Jane jooksis mänguväljakule nii kiiresti, kui suutis, sest isa seisis teisel pool väljakut, imetledes tema tugevust ja kiirust. Isa oli alati temaga. Ta oli kõikjal.
Jane’il oli isast väga selge pilt. Ta polnud nagu mõni teine mees, keda Jane oli parandusmajas näinud, nagu söevedaja või pagar või katlamees. Nemad olid inetud ja lühikesed ja kandsid koredaid töömeheriideid ja mütsilotte. Ta ei olnud juhataja ega ühegi korrapidaja moodi. Jane kirtsutas selle mõtte juures põlglikult oma ninakest. Tema isa oli hoopis teistsugune. Ta oli pikk ja sihvakas, ilusa näo ja heleda nahaga. Tal olid pikad sõrmed, Jane silmitses oma graatsilisi käsi ja teadis, et oli pärinud isa sõrmed. Isal olid lopsakad juuksed – Jane’ile ei meeldinud kiilaspäised mehed – ning need olid pehmed, halli värvi, alati puhtad ja kenasti kammitud. Tema riided polnud nagu need hirmsad rõivad, mida ta töömeeste seljas nägi. Ja tema isa ei lehanud higi järele nagu nemad. Tema isa kandis alati lavendli järele lõhnavat kena ülikonda, silindrit ja kuldnupuga jalutuskeppi.
Ta teadis, kuidas kõlas isa hääl – lõppude lõpuks isa ju rääkis temaga alatasa – see ei olnud karm ega krigisev nagu teiste meeste hääl, vaid kõlav ja sügav, naerune. Jane teadis seda, sest isa naeris alati temaga koos ning heitis juhataja ja korrapidajate üle nalja. Isa silmad olid lõbusalt sädelenud ja ta oli Jane’i oma targaks tüdrukuks nimetanud, kui see oli juhatajast naljapildi joonistanud.
Kuidas võiks Jane siis õnnetu olla? Mida rohkem nad teda peksid, seda rohkem tõmbas teda isa poole. Isa lohutas teda, kui ta öösiti nuttis. Isa kuivatas tema pisarad ja käskis vapper olla. Jane neelas pisarad kiiresti alla, sest ta teadis, et isale meeldib teda naeruse ja rõõmsana näha, ja ta mõtles isa lõbustamiseks välja toreda loo, sest teadis, et isa armastab tema lõbusaid lugusid.
Jane oli välja mõelnud ka isa maja. See oli ilus maja pika sissesõidutee ja kenade pargipuudega. Eesukseni viis trepp, tubades lõhnas mesilasvaha ja lavendli järele. Seintel olid pildid ning põrandatel peened vaibad. Isa võttis tal käest kinni ja viis ta ükshaaval läbi kõikide tubade. Isa lubas talle, et ühel päeval tuleb ta ja viib Jane’i parandusmajast ära ning nad elavad koos pika sissesõiduteega ja kaunitest puudest ümbritsetud ilusas majas.
Jane oli seitsmene, kui läks kohalikku kooli. Ta oli väga uhke – see oli suur korralik kool suurtele tüdrukutele ja see meeldis Jane’ile. See viis ta kokku eluga väljaspool parandusmaja, millest tal polnud seni aimugi olnud. Ta sai hakata õppima, mida talle meeldis teha, ja ta noor vaim hakkas arenema. Ta mõistis, et on tuhandeid asju, mida tal on õppida, ja ta neelas õppetükke ning jättis kiiresti meelde. Tema edasiminekut kinnitavad suurepärased tunnistused saadeti parandusmajja. Juhatajale ei avaldanud see muljet. Koolijuhataja palve lubada Jane’il võtta klaveritunde, kuna ta ilmutas erakordset musikaalsust, lükkas juhataja tagasi, öeldes, et ühtki vaestemaja asukat ei saa teistest erinevalt kohelda. Palve, kas Jane võiks kooli jõulunäidendis Maarjat mängida, lükati tagasi samasuguse põhjendusega.
Jane oli sellest kibedasti pettunud, peamiselt seepärast, et isa oleks olnud väga uhke, nähes teda Maarjat mängimas, ja ta nuttis end mitmel õhtul magama, kuni isa sosistas talle, et see tobe vana jõulunäidend pole nuttu väärt. Tal on võimalusi mängida mitmes teises, palju toredamas näidendis, kui ta tuleb elama isa juurde pika sissesõiduteega ilusasse majja.
Parandusmaja tüdrukuid hoiti, kui võimalik, kooli teistest tüdrukutest eraldi. Seda seepärast, et paljud kohalikud emad nurisesid, et nad ei taha, et nende tütred läviksid nende parandusmaja värdjatega. Niisugune eraldamine tegi mitmele Jane’i sõbrale palju haiget, aga mitte Jane’ile. Ta naeris reegli üle, et parandusmaja tüdrukud ei tohi teiste lastega samal mänguväljakul mängida, ja heitis oma tumedate lokkidega pea põlglikult kuklasse. Oodaku nad. Ta veel näitab neile. Kõik need igavad tüdrukud, kelle isad olid prügivedajad ja tänavapühkijad ja kalakaupmehed. Ühel päeval nad veel kahetsevad, kui näevad tema isa, kõrgest soost härrasmeest, tõllas kooli juurde sõitmas. Ta jookseb isale vastu ning kõik need tüdrukud näevad ja kadestavad. Õpetajad ütlevad üksteisele: „Me teadsime alati, et Jane on teistsugune.”
Jane’il oli oma klassijuhatajaga vedanud. Preili Sutton oli noor, haritud ja täis indu. Õigupoolest võib liialdamata öelda, et tal oli misjonärikirge õpetada vaesemast vaesemaid. Ta nägi elavas Jane’is ebatavalisi omadusi, mida otsustas edendada. Laps õppis lugema ja kirjutama veerandiku ajaga sellest, mis kulus teistel, nii et sel ajal, kui preili Sutton tegeles ülejäänud klassiga, kes õppis tähestikku ning vaevaliselt tähti veeris, palus ta Jane’il lugusid kirjutada. Jane tegi seda suure rõõmu ja soravusega, võttes vastu iga teema, mille preili Sutton välja pakkus, ja punus selle ümber kauni loo. Mitut lugu näidati koolijuhatajale, kes kommenteeris: „Siin tegutseb ebatavaline vaim”, ja ta hankis „Lapse värsside aia” eksemplari, mille andis preili Suttonile, et Jane saaks seda kasutada. Jane oli sõnade rütmist lummatud ja õppis kiiresti hulga salme pähe, lugedes neid oma isale ette, kui nad omavahel olid.
Preili Sutton tutvustas Jane’ile ajalugu ja geograafiat, kasutades õpikuna lasteentsüklopeediat. Need tunnid pidid toimuma varjatult, sest preili Sutton oli palgatud õpetama lugemist, kirjutamist ja aritmeetikat. Pealegi oli ta piisavalt tark, et kahtlustada, et kui ta palub Jane’ile lisatunde, lükatakse see palve tagasi ning see tähendaks Jane’ile ajaloo ja geograafia õppimise lõppu.
Preili Sutton tegi targa sammu, tutvustades
