kes on mulle võõrad, osa, kes pole minuga mitu kuud sõnagi vahetanud – peatavad mind, et mulle öelda, kui vapper ma olin, et Theodore Finchi päästsin ega lasknud tal end ära tappa. Üks kooliajalehe tüdrukutest tahab minuga intervjuud teha.
Kõigist inimestest, keda oleksin võinud „päästa”, on Theodore Finch kõige hullem valik, sest ta on Bartlettis legendaarne. Ma ei tunne teda kuigi hästi, aga ma tean teda. Teda teavad kõik. Mõned vihkavad teda, sest nende meelest on ta veidrik, satub kaklustesse, laseb end koolist välja visata ja teeb, mis aga pähe tuleb. Teised jälle jumaldavad teda, sest nende meelest on ta veidrik, satub kaklustesse, laseb end koolist välja visata ja teeb, mis aga pähe tuleb. Ta mängib viies või kuues eri bändis kitarri ja andis möödunud aastal välja plaadi. Aga ta on natuke … äärmuslik. Näiteks tuli ta ükspäev kooli, ise pealaest jalatallani punaseks võõbatud, ja tookord polnud isegi mitte naljanädal. Ühtedele rääkis ta, et protestib rassismi, teistele aga, et lihasöömise vastu. Esimesel keskkooliaastal kandis ta iga päev kuu aega jutti keepi, lõi tahvli kirjutuslauaga pooleks ning varastas bioloogiatiivast kõik lahkamiskonnad ja korraldas neile matusetalituse, enne kui nad pesapalliväljakule mattis. Kuulus Anna Faris ütles kord, et keskkoolis ellujäämise saladus seisneb „märkamatuks jäämises”. Finch teeb täpselt vastupidist.
Ma hilinen kümme minutit vene kirjanduse tundi, kus proua Mahone ja tema parukas annavad meile koduseks tööks kümneleheküljelise kirjandi „Vendade Karamazovite” teemal. Seda kuuldes oigavad kõik peale minu, sest ükskõik mida proua Kresney paistab arvavat, minul on Pehmendavad Asjaolud.
Ma isegi ei kuula, kui proua Mahone lähemalt selgitab, mida ta meilt ootab. Selle asemel nokitsen üht seelikuniiti. Mu pea valutab. Ilmselt prillide pärast. Eleanori silmanägemine oli kehvem kui mul. Võtan prillid eest ja asetan lauale. Õe peas olid need stiilsed. Minu peas on nad inetud. Eriti tukaga. Aga võib-olla, kui kannan prille küllalt kaua, saan ma olla temasugune. Saan näha seda, mida tema nägi. Saan olla me mõlemad korraga, nii et keegi ei pea temast puudust tundma, kõige vähem mina ise.
Asi on selles, et ette tuleb häid päevi ja halbu päevi. Ma tunnen end peaaegu süüdi, öeldes, et nad kõik polegi halvad. Miski tabab mind ootamatult – mõni telesaade, mõni isa vaimukus, mõne klassikaaslase märkus – ja ma naeran, nagu poleks midagi juhtunud. Tunnen end jälle normaalsena, mida see ka ei tähendaks. Mõnel hommikul ärkan üles ja laulan, kuni end valmis sätin. Või siis panen muusika mängima ja tantsin. Enamikul päevadel tulen ma kooli jalgsi. Teistel puhkudel sõidan rattaga ning aeg-ajalt õnnestub mu mõistusel meelitada mind mõtlema, et olen lihtsalt üks tavaline tüdruk jalgratta seljas.
Emily Ward tonksab mind vastu selga ja ulatab mulle kirjakese. Kuna proua Mahone korjab iga tunni alguses meie telefonid kokku, on sõnum vanamoodne, vihikulehele kirjutatud.
„Kas see on tõsi, et sa ei lasknud Finchil enesetappu teha? x Ryan.” Siin ruumis on ainult üks Ryan – mõned muidugi väidaksid, et terves koolis ja võib-olla isegi terves maailmas on ainult üks Ryan – ja see on Ryan Cross.
Tõstan pea ja meie pilgud kohtuvad üle kahe rea. Ta näeb liigagi kena välja. Laiad õlad, soojad kuldpruunid juuksed, rohelised silmad ja küllalt palju tedretähne, et meeldivana mõjuda. Kuni detsembrini oli ta mu poiss, aga praegu peame me pausi.
Lasen kirjakesel viis minutit oma laual lebada, enne kui vastan. Lõpuks kirjutan: „Ma lihtsalt juhtusin seal olema. x V.” Vähem kui minuti pärast on kiri minu juures tagasi, aga seekord ma seda ei ava. Mõtlen, kui paljud tüdrukud tahaksid Ryan Crossilt niisugust kirjakest saada. Möödunud kevade Violet Markey oleks olnud üks nende hulgast.
Kui kell heliseb, viivitan ma meelega. Ryan seisatab hetke, ootab, et näha, mida ma teen, aga kui ma lihtsalt oma kohal istun, võtab ta oma telefoni ja läheb edasi.
„Jah, Violet?” küsib proua Mahone.
Vanasti polnud kümme lehekülge midagi. Õpetaja ootas kümmet, mina kirjutasin kakskümmend. Kui taheti kahtkümmet, kirjutasin ma kolmkümmend. Kirjutamine tuli mul kõige paremini välja, paremini kui tütreks, tüdruksõbraks või õeks olemine. Minu olemus oli kirjutada. Aga nüüd on kirjutamine üks neist asjust, mida ma teha ei suuda.
Ma ei pea õieti midagi ütlemagi, isegi mitte seda „ma pole selleks valmis”. See seisab elu kirjutamata reegliraamatus, pealkirjaks „Kuidas reageerida, kui õpilane kaotab endale kalli inimese ja tal on veel üheksa kuud hiljemgi väga raske”.
Proua Mahone ohkab ja ulatab mulle mu telefoni. „Kirjutage mulle lehekülg või lõiguke, Violet. Tehke nii palju, kui suudate.” Mu Pehmendavad Asjaolud aitavad mind jälle välja.
Klassiukse taga ootab Ryan. Näen, et ta püüab sellest killumängust sotti saada, mind uuesti kokku panna ja jälle selleks lõbusaks tüdrukuks muuta, kellega ta varem käis. „Sa näed täna tõesti kena välja,” ütleb ta. Ta on küllalt viisakas ega vahi mu juukseid.
„Aitäh.”
Näen üle Ryani õla, kuidas Theodore Finch mööda patseerib. Ta noogutab mulle, nagu teaks midagi, mida mina ei tea, ja läheb edasi.
FINCH
Ärkveloleku 6. päev (endiselt)
Lõunaks teatakse kogu koolis, et Violet Markey ei lasknud Theodore Finchil kellatornist alla hüpata. Teel USA geograafiasse kõnnin koridoris salga tüdrukute taga, kes muudkui vatravad ja vatravad juhtunust, teadmata, et mina olengi see üks ja ainus Theodore Finch.
Nad räägivad üksteisest üle heledatel häältel, mille lõpus on alati küsimärgid, nii et see kõlab umbes nii: „Ma kuulsin, et tal oli püstol? Ma kuulsin, et tüdruk nägi vaeva, et seda tal käest väänata? Mu nõbu Stacey, kes käib New Castle’is, ütleb, et tema ja üks ta sõbranna olid Chicagos ja see poiss mängis selles klubis ja ameles nende mõlemaga? Noh, mu vend oli juures, kui ta ilutulestikuraketid taevasse laskis, ja ta rääkis, et enne kui Finch ära viidi, ütles ta umbes, et „Kui te just ei taha mu kulusid hüvitada, siis ootan lõppmängu ära”?”
Paistab, et ma olen traagiline ja ohtlik. „Jajah,” mõtlen. „Tõsijutt. Ma olen siin ja praegu ja mitte ainult ärkvel, vaid Ärkvel, ja kõigil tuleb sellega arvestada, sest see on mu teine kuradima tulemine.” Kummardun tüdrukutele lähemale ja ütlen neile: „Ma kuulsin, et ta tegi seda ühe tüdruku pärast,” ja marsin siis uhkeldaval sammul klassiruumini.
Klassis võtan ma istet, tundes end kurikuulsa, võitmatu, närvilise ja kummaliselt joovastununa, nagu oleksin äsja, noh, surma küüsist pääsenud. Vaatan ringi, aga keegi ei pööra tähelepanu ei mulle ega härra Blackile, meie õpetajale, kes on sõna otseses mõttes kõige suurem mees, keda olen eales näinud. Tal on tulipunane nägu, mistõttu ta näeb kogu aeg välja nii, nagu oleks kuuma- või südamerabanduse äärel, ning ta räägib kähinal.
Paistab, et terve Indianas veedetud aja, mis on kogu mu elu – ma nimetan neid põrguaastateks –, oleme me viibinud osariigi kõige kõrgemast tipust kõigest kaheksateistkümne kilomeetri kaugusel. Mitte keegi, ei mu vanemad, mu õed ega mu õpetajad pole mulle sellest rääkinud, kuni praeguseni, käesoleva hetkeni, mil saan sellest teada USA geograafia osast „Matka Indianas”, mille kooli juhtkond sellest aastast kooli õppekavasse lisas, püüdes „tutvustada õpilastele nende koduosariigi rikast ajalugu ja äratada neis kohaliku-uhkust”.
Ilma naljata.
Härra Black võtab toolil istet ja köhatab. „Mis oleks parem ja veel … sobilikum viis alustada … semestrit, kui rääkida … kõige kõrgemast punktist?” Kähina tõttu on raske aru saada, kas kogu see info, mida härra Black meile jagab, avaldab ka talle endale
