kui ta räägib, hoian ma kätt õhus ja mõtlen: „Mis oleks, kui läheksin sinna ja seisaksin selle koha peal? Kas asjad tunduksid 383 meetri kõrguselt teistmoodi? See ei kõla just väga kõrgena, aga nad on selle üle uhked ja kes olen mina, et öelda, et 383 meetrit pole eriti muljet avaldav?”
Lõpuks noogutab õpetaja mulle, huuled nii kõvasti kokku surutud, et näib, nagu oleks ta need alla neelanud. „Jah, Finch?” Ta ohkab saja-aastase moodi ja heidab mulle äreva, usaldamatust täis pilgu.
„Teen ettepaneku ekskursiooniks. Me peame nägema Indiana imelisi paiku, kuni veel saame, sest vähemalt kolm meist, kes me siin klassiruumis istume, lõpetavad kooliaasta lõppedes ja lahkuvad meie suurepärasest osariigist, ning mida oleks meil ette näidata peale koolihariduse, mis on allapoole igasugust arvestust ja pärit ühest kõige viletsamast koolisüsteemist terves riigis? Pealegi, sedasorti paika on raske hoomata, kui me pole seda ise näinud. Umbes nagu Suurt kanjonit või Yosemite rahvusparki. Et selle suurejoonelisust vääriliselt hinnata, tuleb seal ise ära käia.”
Ma olen ainult umbes kakskümmend protsenti sarkastiline, aga härra Black ütleb: „Tänan teid, Finch,” viisil, mis tähendab tänu otsest vastandit. Hakkan meie osariigi kõrgeima punkti auks oma vihikukaanele mägesid joonistama, aga need meenutavad pigem vormituid känkraid või õhus lendavaid madusid – ma ei suuda otsustada, kumba.
„Theodore’il on õigus, et mõned … teist lahkuvad … siit selle kooliaasta … lõpus, et minna … kuskile mujale. Te lahkute meie … suurepärasest osariigist ja enne, kui … te seda teete, peaksite te … seda nägema. Te peaksite … matkama …”
Teda katkestab klassi teisest otsast kostev heli. Keegi on hiljaks jäänud, raamatu maha pillanud ja seda üles võttes oma ülejäänud raamatud ümber ajanud, nii et need sajavad kolinal maha. Sellele järgneb naer, sest me oleme keskkoolis, mis tähendab, et me oleme ettearvatavad ja peaaegu kõik teeb meile nalja, eriti kui selleks on kellegi teise avalik alandus. Tüdruk, kes kõik maha pillas, on Violet Markey, seesama Violet Markey sealt kellatornist. Ta tõmbub näost peetpunaseks ja ma näen, et ta tahaks surra. Mitte kuskilt kõrgelt allahüppamise mõttes, vaid pigem stiilis „palun sind, maa, neela mind alla”.
See tunne on mulle tuttavam kui mu ema, mu õed või Charlie Donahue. Mina ja see tunne oleme kogu mu elu koos olnud. Nagu tol korral, kui ma jalg-pesapallis Suze Hainesi ees ise endale peapõrutuse põhjustasin; või tookord, kui ma nii kõvasti naersin, et miski mul ninast välja lendas ja Gabe Romero peale maandus; või siis terve kaheksas klass.
Ja nõnda, kuna ma olen selle tundega harjunud ja kuna see Violeti-tüdruk on nutust umbes kolme maha pillatud pliiatsi kaugusel, lükkan ma ühe oma raamatutest põrandale. Kõigi pilgud pöörduvad minule. Kummardun seda üles võtma ja lennutan meelega ka kõik ülejäänud laiali – need põrkuvad vastu seinu, aknaid, päid – ja tagatipuks kallutan oma tooli tahapoole, nii et prantsatan mürtsuga põrandale. Selle peale kostab itsitamist, plaksutamist, paar „friiki” ning härra Black kähiseb: „Kui te olete lõpetanud … Theodore … siis ma tahaksin jätkata.”
Ajan end püsti, tõstan tooli üles, kummardan, korjan oma raamatud kokku, kummardan jälle ja naeratan Violetile, kes vaatab mind pilguga, mille kohta saab öelda ainult seda, et selles on üllatust, kergendust ja veel midagi – võib-olla muret. Tahaksin mõelda, et selles on ka kübeke iha, aga see oleks soovunelm. Naeratus, mille talle läkitan, on mu parim naeratus – see, mille peale ema andestab mulle liiga hilise kojutuleku või ka üleüldise veidra käitumise. (Teistel puhkudel näen ma, kuidas ema vaatab mind – kui ta üldse minu poole vaatab –, nagu mõtleks: „Kust sina küll välja kargasid? Selles suhtes oled sa küll isasse.”)
Violet naeratab vastu. Tunnen end otsekohe paremini, sest tema tunneb end paremini, ja sellepärast ka, kuidas ta mulle naeratab, just nagu polekski ma miski, mida tuleks vältida. Seega olen ma ta ühel päeval juba kaks korda päästnud. „Hella südamega Theodore,” ütleb mu ema ikka. „Liigagi hella südamega.” See on mõeldud kriitikana ja nii ma seda ka võtan.
Härra Blacki pilk keskendub Violetile ja seejärel mulle. „Nagu ma ütlesin … teie ülesanne selles … aines on teha ettekanne … vähemalt kahest, eelistatult kolmest … Indiana imest.” Tahaksin küsida: „Imest või nimest?” Aga ma olen ametis Violeti vahtimisega, sellal kui tema pilk on tahvlile naelutatud, suunurk endiselt ülespoole kaardunud.
Härra Black räägib edasi, kuidas ta tahab, et me valiksime ise kohad, mis meile meelepärased tunduvad, ükskõik kui silmapaistmatud või kauged need ka poleks. Meie ülesanne on kohale minna ja neid kõiki vaadata, teha pilte, filmida, uurida süvitsi nende paikade ajalugu ja jutustada, miks need paigad meis kohaliku-uhkust äratavad. Veel parem, kui leiame võimaluse need paigad omavahel kuidagi ühendada. Meil on selle töö jaoks aega terve ülejäänud semester ja me peame seda tõsiselt võtma.
„Te töötate … kahestes … tiimides. See ülesanne annab … kolmkümmend viis protsenti … teie semestrihindest.”
Tõstan käe. „Kas me võime oma paarilised ise valida?”
„Jah.”
„Mina valin Violet Markey.”
„Te võite seda temaga … pärast tundi arutada.”
Pööran end oma toolil näoga tema poole, küünarnukk tooli seljatoel. „Violet Markey, ma tahaksin selles ülesandes sinu paariline olla.”
Tüdruku nägu tõmbub roosaks, kui kõik tema poole vaatavad. „Ma mõtlen,” ütleb ta härra Blackile, „kas oleks midagi muud, mida ma võiksin teha – näiteks midagi lugeda ja kirjutada lühikese ettekande.” Tema hääl on vaikne, aga ta kõlab pisut pahasena. „Ma pole selleks valmis, et …”
Õpetaja katkestab teda. „Markey, ma teen … teile elu … suurima teene … Ma ütlen teile … ei.”
„Ei?”
„Ei. Käes on uus aasta … Teil on aeg … tagasi kaameli selga ronida.”
Mõned naeravad selle peale. Violet vaatab minu poole ja ma näen, et jah, ta on pahane, ja siis meenub mulle see õnnetus. Violet ja tema õde, kunagi möödunud kevadel. Violet jäi elama, õde sai surma. Sellepärast ta ei tahagi tähelepanu.
Ülejäänud tund kulub nende paikade tutvustamisele, mis härra Blacki arvates võiksid meile meeldida. Mis ka ei oleks, me peame enne lõpetamist nägema tavapäraseid igavaid turismiobjekte nagu Conner Prairie ajaloomuuseum, Levi Coffin House, Lincolni muuseum ja James Whitcomb Riley poisipõlvekodu – isegi kui ma tean, et enamik meist jääb kuni surmani siiasamasse linna.
Püüan taas Violeti pilku tabada, aga ta ei tõsta pead. Selle asemel vajub ta oma toolil lössi ja vahib otse ette.
Klassiukse taga tõkestab Gabe Romero mu tee. Nagu ikka, pole ta üksi. Amanda Monk ootab otse ta selja taga, puus küljele lükatud, ühel pool Joe Wyatt ja teisel Ryan Cross. Tubli, muretu, korralik paipoiss Ryan, sportlane, oivik, klassi asepresident. Tema juures on kõige hullem see, et ta on lasteaiast saadik täpselt teadnud, kes ta on.
„Teeme nii, et ma sind rohkem mind vahtimas ei näe,” ütleb Roomik.
„Ma ei vahtinudki sind. Usu mind, selles klassis on vähemalt sada asja, mida ma parema meelega vahiksin kui sind, härra Blacki suur paljas tagumik kaasa arvatud.”
„Pede.”
Et me oleme Roomikuga põhikoolist saadik vihavaenlased olnud, lükkab ta raamatud mu käest maha, ja kuigi see on ehe näide viienda
