käe ta kurgust sisse lükata ja ta südame suu kaudu välja kiskuda, sest Ärkvel olemine tähendab, et kõik su sees on ärgas, pakitseb ja kibeleb kaotatud aega tasa tegema.
Selle asemel aga loen kuuekümneni, tobe naeratus tobedale näole kleebitud. Ma ei jää pärast tunde. Ma ei lase end välja visata. Ma käitun korralikult. Ma jään rahulikuks. Ma püsin vagusi.
Härra Black jälgib meid ukseavast ja ma püüan talle muretult noogutada, näitamaks, et kõik on korras, kõik on kontrolli all, kõik on hästi, siin pole midagi vaatamisväärset, mu rusikad ei sügele, mu nahk ei tulita, veri ei kohise, võite, palun, edasi minna. Tõotasin endale, et see aasta tuleb teistsugune. Kui ma olen kõigest, kaasa arvatud iseendast eespool, peaksin ma suutma püsida ärkvel ja olevikus ja seda mitte üksnes pooleldi, vaid täielikult olevikus nagu siin ja praegu.
Vihm on järele jäänud ja me nõjatume Charlie Donahuega parklas kahvatu jaanuaripäikese all vastu tema autot. Ta räägib sellest, millest talle peale enda kõige rohkem rääkida meeldib – seksist. Meie sõber Brenda seisab ja kuulab, raamatud vastu laia-laia rinda surutud, juuksed erkroosa- ja punasekirjud.
Charlie töötas talvisel vaheajal Mall Cinema kinos ja laskis nähtavasti kõigil kuumadel tüdrukutel maksmata sisse hiilida. Selline tegu tõi talle rohkem võimalusi, kui ta ära kasutada jõudis, enamasti puuetega inimestele mõeldud tagareas, seal, kus pole käetugesid.
Ta noogutab mulle. „Aga sa ise?”
„Mis mina ise?”
„Kus sa olid?”
„Mujal. Mul polnud tahtmist kooli tulla ja nii ma siis põrutasin mööda kiirteed ega vaadanud tagasi.” Mu sõpradele pole võimalik Und selgitada, ja kui olekski, pole seda tarvis. Üks neist asjadest, mis mulle Charlie ja Breni juures kõige rohkem meeldivad, on see, et mul pole vaja midagi selgitada. Ma tulen ja lähen ja „noh, ta on ju Finch”.
Charlie noogutab. „Me peame sulle väheke keppi orgunnima.” See on kaudne vihje kellatorni-intsidendile. Kui ma keppi saan, ei ürita ma end ära tappa. Charlie sõnul ajab väheke keppi kõik korda. Kui ainult maailma juhid korralikult ja regulaarselt keppi saaksid, kaoksid võib-olla ka maailmas valitsevad probleemid.
Brenda põrnitseb teda altkulmu. „Sa oled siga, Charlie.”
„Sa armastad mind.”
„Sina soovid, et ma sind armastaksin. Miks sa ei ole natuke rohkem Finchi moodi? Tema on härrasmees.” Neid, kes minu kohta nii ütleksid, pole just palju, aga meie elul on see tore omadus, et sa võid igaühe jaoks erinev isik olla.
„Võite minu sellest välja jätta,” ütlen ma.
Bren raputab pead. „Ei, ma räägin tõsiselt. Härrasmehed on haruldus. Nad on nagu neitsid või härjapõlvlased. Kui ma peaksin kunagi abielluma, siis ühega neist.”
„Neitsi või härjapõlvlasega?” ei suuda ma vastu panna. Ta äsab mulle vastu käsivart.
„Härrasmehe ja kuivale jäänud tüübi vahel on ikka erinevus.” Charlie nookab minu poole. „Ära solvu, mees.”
„Ei solvunudki.” See on ju lõppude lõpuks tõsi, vähemalt temaga võrreldes, ja tegelikult peab ta silmas seda, et mul veab naistega viltu. Selles mõttes, et ma valin ikka mõne mõrra või segase või sellise, kes teeb teiste seltsis näo, et ei tunne mind.
Nii või naa, ma õieti ei kuulagi, sest näen üle Breni õla jälle teda – Violeti.
Tunnen juba, kuidas ma peast segi lähen – midagi, mida ma olen teadupärast varemgi teinud. (Suze Haines, Laila Collman, Annalise Lemke, kolm Brianat – Briana Harley, Briana Bailey, Briana Boudreau …) Kõik sellepärast, et ta naeratas mulle. Aga see oli paganama ilus naeratus. Selline siiras, mille sarnast tänapäeval harva kohtab. Eriti kui oled mina, Friigi-Theodore, Alaline Hälvik.
Bren pöördub, et näha, mida ma vaatan. Ta vangutab pead, suu sedamoodi torus, et mul tekib tahtmine oma käsivart kaitsta. „Jumal küll, te, poisid, olete kõik ühesugused.”
Kodus räägib ema telefoniga ja sulatab üles üht pajaroogadest, mida mu õde Kate iga nädala alguses valmistab. Ema viipab käega ja laseb edasi. Kate jookseb trepist alla, haarab lauaservalt oma autovõtmed ja ütleb: „Näeme, luuser.” Mul on kaks õde – Kate, minust ainult aasta vanem, ja Decca, kes on kaheksane. Ilmselgelt oli ta eksitus ja ta sai sellest kuueaastasena isegi aru. Aga me kõik teame, et kui keegi meist eksitus on, siis mina.
Lähen trepist üles, märjad jalanõud põrandal kriuksumas, ja sulen oma toa ukse. Valin välja ühe vana vinüülplaadi, ilma et üldse vaataksin, mis see on, ja platsatan selle plaadimängijale, mille keldrist leidsin. Plaat hüppab ja krigiseb, kõlades sedamoodi, et võib olla pärit 1920ndatest. Mul on praegu Split Enzi tuurid, sestap ka ketsid. Katsetan Theodore Finchi, 80ndate poissi, ja vaatan, kuidas ta mulle istub.
Koban laualt sigaretti, pistan selle suhu ja kätt välgumihkli järele sirutades meenub mulle, et 80ndate Theodore Finch ju ei suitseta. Jumal küll, kuidas ma teda vihkan, seda korrektset ja hakkamist täis väikest tõbrast. Jätan süütamata sigareti suhu tolknema, püüdes nikotiini välja imeda, ning võtan kitarri ja mängin kaasa, siis aga loobun ja istun arvuti taha, pöörates tooli ringi, nii et seljatugi jääb ettepoole – ainult nii suudan ma kirjutada.
Trükin: „5. jaanuar. Meetod: kooli kellatorn. Kui lähedal ma olin skaalal ühest kümneni: viis. Faktid: hüppamisjuhtumeid esineb sagedamini täiskuu ja pühade ajal. Üks kuulsamaid hüppajaid oli Roy Raymond, Victoria’s Secreti looja. Asjakohane fakt: 1912. aastal hüppas üks Franz Reichelti nimeline mees Eiffeli tornist alla, kandes omaloodud langevarjukostüümi. Ta hüppas, et oma leiutist katsetada – eeldades, et see aitab lennata –, ent kukkus otse alla, tabades maapinda nagu meteoriit, nii et kokkupõrkel tekkis 15 sentimeetri sügavune kraater. Kas tal oli plaanis end tappa? Kaheldav. Arvan, et ta oli lihtsalt hulljulge ja lisaks rumal.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
