on kaunistamiseks juba piisavalt jahtunud?”
“Peaksid olema.”
Lisa läks tööpinna juurde ja hakkas tuhksuhkrut kaussi sõeluma. “Segan glasuuri valmis ja teen kõigepealt nimetähed ära.”
“Hea plaan. Need peaksid olema kõvad, kui hakkad nende ümber lillasid südameid tegema.”
“Kannikesekarva,” parandas Lisa, mõõtes teise kaussi suhkrukogust. “Pruut tahab, et nimetähed oleks sedasama helesinist tooni, mis suvine taevas kohe pärast koitu. Ja südamed peaksid olema esimeste metsikute kevadkannikeste värvi.”
Hannah’ kulmud kerkisid kõrgele. “See on suisa poeetiline, aga põhimõtteliselt on ju ikkagi tegu helesinise ja helelillaga, kas pole nii?”
“Sul on õigus,” ütles Lisa muiates, segas või suhkru hulka ja sirutas siis käe rõõsa koore järele.
Hannah segas kokku järgmise tainaportsu ja hakkas sellest küpsiseid küpsetama, Lisa sai glasuuri valmis ja tõstis selle pritskotti. Hannah vaatas mitu korda vilksamisi Lisa poole, kes küpsiseid helesiniste nimetähtedega kaunistas. Lisa esimesed küpsiste kaunistamise katsed olid olnud märgatavalt ebalevad, kuid ta oli harjutanud visadusega, mida Hannah kadestas. Nüüdseks oli Lisa ekspert ja see tähendas, et iga tellija sai Cookie Jarist täpselt sellise kujundusega küpsised, mis nende sündmusele sobisid.
Naised said valmis tööga ühel ajal ja Hannah läks Lisa juurde, et tema kätetööd imetleda. “Need on täiuslikud,” ütles ta nooremale äripartnerile naeratades. “Arvan, et oleme kohvipausi ära teeninud.”
Hannah lülitas kohvikusse astudes esimese asjana sisse uued laeventilaatorid. Nende laisalt ringi pöörlevad labad tekitasid õrna tuult, mis liigutas nii õhku kui ka punaseid, valgeid ja siniseid lipukesi, mille Lisa oli 4. juuli iseseisvuspäeva puhuks lakke riputanud.
“Mine istu. Toon meile kohvi,” ütles Lisa ja pöördus leti taga asuva termoskohvimasina poole.
Hannah valis istumiseks on lemmiklaua. See asus kohviku tagaosas, kuid sealt avanes läbi esiakna tahvelklaasi ikkagi kena vaade tänavale. Kohviku tagaosas istumisel oli üks suur boonus. Kohvik paistis tühi, kui keegi ei tulnud just päris ligi ja ei pressinud nina vastu esiakent. Ja kui kliendid neid ei näinud, siis ei koputanud nad ka uksele ega eeldanud, et nad kohviku varem lahti teeksid.
Lisa lipukesed nägid head välja ja Hannah’l oli hea meel, et ta oli kohviku ära kaunistanud. Lake Edeni elanikud suhtusid patriotismi väga tõsiselt ja 4. juuli oli üks linna suurimatest pidupäevadest. Hommikuti toimus alati rongkäik, päeva jooksul poliitilised kõned ja üritused ning õhtul tohutu suur piknik ja grillipidu Edeni järve kaldal, millele järgnes ööpimeduses ilutulestik.
“Mis sellel tiivikul viga on?” küsis Lisa, asetades kohvikruusid lauale.
“Millisel tiivikul?”
“Sellel, mis on otse su pea kohal.”
Hannah tõstis pilgu ja nägi, et selle tiiviku labad ei käinudki ringi. “Ma ei tea, aga Freddy ja Jed tulevad täna sahvrisse uusi riiuleid paigaldama. Näitan seda neile.”
“Freddy näeb hea välja,” märkis Lisa Hannah’ kõrval istet võttes. “Ta rääkis mulle, et Jed käsib tal igal hommikul duši all käia ja puhtad riided selga panna.”
“See on hea. Mäletan paari korda, mil pidin pealetuult seisma.”
Kohvi jooma hakates liikusid Hannah’ mõtted Freddy Sawyerile. Mees oli kerge vaimse puudega ja tegi linnas juhutöid, teenides lisa tulule, mida sai väikesest fondist, mille ema oli tema jaoks enne surma loonud. Freddy pidi olema juba üle kolmekümne, kuid tema naiivne olek ja poisilik naeratus jätsid palju noorema mulje. Ta elas Lake Edeni linnapiirist veidi välja jääval Old Bailey Roadil asuvas majas, mis oli aastaid kuulunud ta emale. Freddy nõbu Jed oli eelmisel kuul tema juurde kolinud ja paistis, et Jedi kohalolek avaldas Freddyle head mõju.
“Inimesed alahindavad Freddyt,” ütles Lisa üpriski ägedalt. “Nad arvavad, et ta ei suuda uusi asju õppida, aga nad eksivad. Janice Cox rääkis mulle, et õpetas talle kella selgeks.”
“See on hea,” ütles Hannah, pöörates pead, kui üks auto kohviku ette keeras. “Näe, Andrea tuleb, ta on täna õige varajane. Ta peaks siin Normaniga alles pool kümme kohtuma.”
Lisa hüppas toolilt püsti. “Lähen lasen ta sisse. Istu sa edasi ja lõdvestu. Tean, et sa pidid eile selle tüdrukuteõhtu pärast kaua üleval olema.”
Hannah istus. Ta oli väsinud. Tüdrukuteõhtu oli kujutanud suurt üle neljakümne külalisega pidu. Andrea oli kutsutud, kuid ta jäi vaid niikauaks, et anda üle oma kingitus, soovida pruudile õnne ja anda Hannah’le edasi teade Mike’ilt. Mike oli linnast ära sõitnud, et osaleda viiepäevasel Des Moines’is toimuval konverentsil, kus käsitleti noorte seadusrikkujatega tegelemise võtteid. Kui mees ei olnud Hannah’t telefoni teel kätte saanud, siis oli ta helistanud Andreale, paludes edasi öelda, et veedab pühapäeva öö Des Moines’is, kuid jõuab esmaspäeval keskpäevaks Lake Edenisse tagasi ja tuleb siis Cookie Jarist läbi, et Hannah’ga kohtuda.
Õed oli saanud peol vaid paar sõna vahetada, enne kui Andrea lahkus. Õde oli rääkinud, et Bill oli muutunud ta raseduse tõttu tõeliseks kanaemaks. Mees nõudis, et naine puhkaks siis, kui ta ei olnud väsinud, tõi talle pidevalt tekke ja patju, mida naine ei vajanud, ja oli hakanud alles hiljuti valmistama energiarikkaid vahepalu, mis mõjusid Andrea sünnituseelsele dieedile suisa laastavalt.
“Tere, Hannah.” Andrea hõljus uksest sisse tõelise elegantsiga. Tal oli seljas heleroheline seelik, mis liikus graatsiliselt ta kõnnaku taktis, ja sobiv puusadeni pluus. Õe taljele oli seotud türkiissinine sall – Hannah ei oleks julgenud kunagi sellist värvikombinatsiooni kanda – ja kaela õmber rippus hõbedane türkiisripats. Andrea heleblondid juuksed olid keeratud kuklasse keerukasse sõlme. Ta oleks sobinud oma välimusega ükskõik millise moeajakirja kaanele.
“Näed oivaline välja,” ütles Hannah, tundes vaid tillukest kadedusetorget. Andrea oli alati väga moekas ja Hannah tundis end tihti tema kõrval halli hiirekesena.
“Ema helistas sulle Michelle’i asjus, eks?”
“Jah, lähen talle vastu. Nii tore on teda jälle kodus näha.”
“Tean. Me pole teda terve igaviku näinud.” Andrea tõmbas tooli lauast eemale ja võttis istet. “Miks sa mulle eile õhtul ei helistanud? Jätsin su automaatvastajale umbes triljon sõnumit.”
“Unustasin seda kontrollida. Ma ei teadnud Normani uuest majast midagi, kuni ta mulle täna hommikul helistas.”
Andrea näole tekkis pahur ilme. “Ära kavatsegi mind süüdistada, et ma sulle ei rääkinud. Sul on tõesti mobiiltelefoni vaja, Hannah.”
“Ma ei taha mobiiltelefoni.”
“Kõigil tegijatel on mobiiltelefon.”
“Nähtavasti ei ole ma siis tegija. Ma tean, et meil on tehnoloogiaajastu, aga mulle ei meeldi mõte, et olen kogu aeg elektroonilise oheliku otsas.”
“See ei ole ohelik. Kui sa ei taha vastata, siis saad selle alati välja lülitada.”
“See tähendakski alati.” Hannah’ suule ilmus muie. Lõppargument oli juba käeulatuses. “Ja kui ma mobiiltelefoni kunagi vastu ei
