apelsinimahlaga?”
“See kõlab hästi.” Andrea naeratas Lisale ja pöördus siis uuesti Hannah’ poole. “Pidin varavalges tõusma. Doc Knightil oli ainus vaba aeg kella poole kaheksaks.”
“Pool kaheksa ei ole just varavalge.”
“Minu jaoks on. Minuga on muuseas kõik korras. Loobusin ultrahelist. Me ei taha poisi sugu enne sündi teada.”
“Enne poisi sündi?”
“Ütlen seda lihtsalt seepärast, et andsin emale järele. Ta on täiesti kindel, et seekord tuleb poiss.”
Hannah muheles. “Miks ta selles nii kindel on?”
“Ta ütles, et kui laps asub allpool ja kõht on ettepoole, siis on poiss. Kui laps asub kõrgemal ja kõht on igatpidi suur, siis tüdruk.”
“See kõlab küll nagu mingi vananaistejutt. Pealegi on su kõht ikka veel täiesti lame.”
“Ei ole. Olen hakanud kandma selliseid riideid, mis seda peidaksid, aga mitte miski ei istu mulle enam hästi. Hakkan kandma rasedate riideid kohe, kui Claire’i tellimus kohale jõuab.”
“Palusid Claire’il endale rasedate riideid tellida?” oli Hannah üllatunud. Claire Rodgersile kuulus Beau Monde, Cookie Jari kõrval asuv rõivapood, ja tema rõivad olid kallid.
“Ma tean, et need maksavad tõenäoliselt terve varanduse, aga Bill tahab, et saaksin parimat. Ta ütles, et need saab kuluna võib-olla isegi maksudest maha arvata. Olen ju ikkagi kinnisvaramaakler ja pean olema töö jaoks korralikult riides.”
“Küsi parem Stani käest üle.” Hannah hoidis peale tükkivat naeru tagasi. Stan Kramer oli Lake Edeni parim raamatupidaja. Tal oli suhteliselt liberaalne arusaam sellest, mida sai ja mida ei saanud kuluna maksudest maha arvata, kuid Hannah ei uskunud, et mees julgeks päris nii kaugele minna.
Andrea tõstis pilgu, kui Lisa lauda taldrikutäie küpsiseid tõi. “Aitäh, Lisa. Need näevad oivalised välja ja mul ei olnudki enne aega hommikust süüa. Mis need on?”
“Kutsume neid aprikoosikilluga küpsisteks, need on Hannah’ välja mõeldud. Põhimõtteliselt on need nagu krõbedad rosina-kaeraküpsised, milles on rosinate asemel kasutatud peeneks hakitud urjukke.”
Telefon helises ja Lisa tõttas vastama. Hannah vaatas, kuidas Andrea tema uusimat küpsist maitses, ja lõdvestus, kui õe suule naeratus kerkis. “Need meeldivad sulle?”
“Need on võrratud.” Andrea võttis veel ühe küpsisesuutäie ja kummardus siis lähemale. “Noh? Mida sa Normani plaanidest arvad?”
“Need on suurepärased. Suudan vaevu ära oodata, mil meie unistuste maja näen.”
“Sa ütlesid siis jah?”
Hannah surus suule kerkiva naeratuse tagasi, olles täiesti teadlik, mida õde küsis. “Jah millele?”
“Normaniga abiellumisele muidugi!”
“Ei.”
“Sa ütlesid siis ei?”
Hannah raputas pead. “Ma ei öelnud midagi. Norman ei teinud mulle ettepanekut.”
“Ei teinud? Arvasin kindlalt, et ta teeb.” Andrea ilme muutus ärevaks. “Ta ei käi kellegi teisega kohtamas, ega ju?”
“Minu teada mitte.”
“Ah soo… see on hea. Võib-olla peaksid sa talle väikese vihje andma. Sa ei muutu ju enam nooremaks ja kui sa lapsi tahad …” Andrea vakatas poolelt sõnalt ja ohkas. “Anna andeks, Hannah. Ma hakkan juba ema meenutama.”
“Jah, hakkad küll.”
“Aga vähemalt lõpetasin enne, kui jõudsin su bioloogilise kellani.”
“Ei lõpetanud. Sa just ütlesid seda.”
Andrea näol peegeldus hetkeks segadus, kuid ta kogus end kiiresti. “Palusin juba andeks. Kuule, Hannah… ma tean, et see on sinu jaoks tundlik teema. Palun vabandust, et sellest juttu tegin.”
Hannah’ suu vajus ammuli. Andrea ei vabandanud just tihti. Ta pidi lämmatama tungi tormata Lake Edeni Neighborhoodi apteeki, et osta sealt karp kuldseid tähekesi, mida preili Gladke oli kasutanud klassikalendris eriliste päevade märkimiseks. Hannah tahtis juba öelda, et võtab vabanduse vastu, kui Lisa laua juurde naasis.
“Mul on üks hea ja üks halb uudis,” teatas Lisa neile. “Kumba enne kuulda tahate?”
Hannah võttis vastu hetkeotsuse. “Halba uudist. Jätame hea viimaseks.”
“Helistas toitlustaja. Pamela vanemad tühistasid pulma. Pamela tülitses Tobyga ja põgenes siis selle kutiga, kellega ta keskkoolis käis.”
Hannah oiatas. “Arvan, et oleks parem, kui sa meile ka hea uudise kohe ära räägid.”
“Ütlesin toitlustajale, et küpsetasime juba kõik küpsised valmis ja ta lubas meile nende eest maksta. Ta ütles, et saadab meile tšeki ja et võime küpsised endale jätta.”
“See on temast kena. Aga mida me nendega peale hakkame? Me ei saa müüa küpsiseid, millel on pruudi ja peigmehe nimetähed, kui me just…” Hannah sirutas käe pabersalvräti järele ja keeras selle pahempidi, et saada täiesti tühi paberruut. “Kas sul pastakat on?”
“Mul on alati pastakas kaasas.” Andrea pistis käe portfelli ja tõmbas sealt välja kuldse Crossi firma pastaka.
Hannah joonistas salvrätile suure ringi ja kirjutas selle sisse Pami ja Toby nimetähed. Ta silmitses seda hetke ja pöördus siis Lisa poole. “Kas sa oleksid hea ja tooksid mulle ühe pulmaküpsise? Mul on mõte.”
Hetk hiljem lebas laua keskel salvrätil näidisküpsis. Hannah uuris seda veidi ja pööras siis naeruse näo üles Lisa poole. “Kas siin on ruumi, et mahutada Pami nimetähtede ette H ja A?”
“Seal on ruumi küll. Pidin jätma lilla südame jaoks ruumi.”
Andrea oli üllatunud. “Kas peigmees oli sõjakangelane1?”
“Ei, aga ta vääriks seda Pamela väljakannatamise eest küll.” Hannah pöördus uuesti Lisa poole. “Aga Y-täht Pami nimetähtede taha?”
“See on lihtne. Mida me Toby nimetähtedega teeme?”
“Eriti ei midagi. Peame ainult nende ette suure number nelja tegema.”
“Saan aru!” ütles Andrea elevusega. “Siis moodustub sinna “HAPPY 4TH”2. Küpsised on valget värvi ja kui teete tähed sinise ja numbri punase glasuuriga, siis saate iseseisvuspäeva küpsised.”
Lisa lükkas tooli lauast eemale. “See on täiuslik, Hannah. Asun kohe nende kallal tööle. Pean täpselt sama sinise glasuuri tooni kätte saama, enne kui see kõvaks muutub.”
“Aga kas küpsised enne neljandat vanaks ei lähe?” küsis Andrea. “See on alles viie päeva pärast.”
“Mitte
Head neljandat! (Ingl. k.)
