muutumatu. Kahtlemata tulenes see asjaolust, et temas ei olnud juba algusest peale mitte midagi loomulikku. Claudia juuksed olid värvitud, tal olid kunsthambad ja ta keha oli alati korsettidesse kammitsetud. Isegi ta uhkeldav aktsent oli väljamõeldis. „Tegelikult,” tavatses mu ema rääkida, „on Claudia sündinud Bronxis. Aga see juhtus õige ammu ja tema meelest oleks parem, kui me selle unustaksime.”
Nüüd suundus ta dramaatiliselt keereldes minu poole, jasmiiniparfüümi pilv ümber. „Istu,” surus ta sõrme mulle rindu. „Las ma vaatan sind.”
Nii pisikese naise kohta oli ta hämmastavalt tugev ja ma paiskusin voodile. Kergelt summutatud häälel ümisedes võttis ta mu lõua käte vahele ja pööras valguse poole. „Ütle mulle, mu kullake, mis sa selle suhtes kavatsed ette võtta?” Ta käsi sakutas mu sassis lokipuhmast.
„Parukas?” pakkusin tagasihoidlikult.
Ta tegi grimassi. „Ma näen ette, et sellest tuleb probleem,” ütles ta. „Kas sa riietusele oled mõelnud?”
„Ei,” tunnistasin vabandavalt. „Mõtlesin, et sa ehk aitad.”
„Aitan,” kinnitas ta minu kõrvale voodile langedes, „kuid ainult juhul, kui oled valmis kõike korralikult tegema. Peagi avastad, millist erakordset pingutust nõuab kellekski teiseks muutumine. Kui silmapete on sulle tähtis, pead lõpuni minema; New York Timesi kriitik ei saa endale lubada narri väljanägemist.”
Noogutasin, ja Claudia hakkas sõrmi painutama. „Alustagem sellest, et mõtleme läbi, kes sinust saab.” Ta põrnitses mind tükk aega, uurides mu metsikuid juukseid ja värvilisi riideid lõbustatud irrutatusega. „Kindlasti ei tekita raskusi kujutada ette kedagi sinust hoopis erinevat,” ütles ta kuivalt. Ta vaatles mind veel mõne minuti ja riietas mind justkui pabernukku vaimusilmas mitmesugustesse rõivastesse. „Käes!” otsustas ta lõpuks. „Sinust saab üks neid daame, kes käivad lõunat söömas. Väga korrektne inimene. Mis nime sa endale tahaksid?”
Kui ma endiselt vaikisin, jõllitas ta mind ärritatult ja ütles: „Palun natuke ärksamalt, kullake. Kindlasti tead sa mõnda nime?”
„Molly Hollis?” küsisin. „Kas see sobiks?”
Claudia mekutas nime, mälus, justkui suudaks ta tõepoolest sõnade maitset tunda. „See ei ole täiuslik,” leidis ta, nime mõne korra valjusti välja öelnud. Ta kibrutas suud, just nagu poleks maitse päris õige, ja mulle meenus, et näitlejate hulgas sai ta kuulsaks karmi trenni ja pisiasjade kallal norimisega.
„Sain sellele nimele just krediitkaardi,” lisasin.
„Kuidas,” küsis ta kulmu kergitades, „sa selle kombineerisid?”
„Sain idee emalt,” tunnistasin. „Pärast isa surma polnud tal üldse sissetulekut, niisiis küsis ta, kas ma lisaksin ta oma kontole. See käis nii lihtsalt – pank ei küsinud mingeid andmeid – ja ühel päeval tuli mulle pähe, et kui mulle anti lisakaart ema nimele, antakse mulle neid arvatavasti ka teistele nimedele. Mõtlesin ühe nime välja ja nii ta läks; kaks päeva hiljem sain oma esimese võltsitud krediitkaardi. See muudab mu elu kriitikuna palju lihtsamaks: ma ei pea sularaha kaasas kandma ja niipea kui nimi avalikuks tuleb, viskan kaardi ära ja teen uue. Molly kaart just saabus; ma pole seda isegi veel kasutanud.”
„Lummav!” paistis Claudia meeldivalt üllatatud. „Võib-olla polegi näitlemine sinu jaoks nii stressitekitav, kui ma arvasin. Kas ma tohin küsida, kust Molly pärit on?”
Minu seiklused tüssamise valdkonnas ei hõlmanud väljamõeldud inimestele iseloomude leiutamist, aga ma ei tahtnud Claudiale pettumust valmistada.
„Michigani osariigist Birminghamist,” oli esimene linn, mis mulle pähe tuli.
„Ja mis tööd Molly teeb?”
„Ta oli keskkoolis inglise keele õpetaja,” mõtlesin käigu pealt välja. „Kaheteistkümne aasta eest, kui ta abikaasa kinnisvaraäris varanduse teenis, pani ta õpetajaameti maha. Mees tegeleb väikeste kaubanduskeskustega. Neil on kaks last, mõlemad omandavad kõrgharidust.” Elasin rolli sisse ja Claudia tundus rahul. „Nad käivad korra aastas Euroopas,” jätkasin, „ja tulevad iga mõne kuu tagant New Yorki teatrisse ja sisseoste tegema.”
„Vau,” ütles Claudia. „Võta rahulikumalt, kullake. Ära liiga hoogu satu. Sa pead tegelaskujusse sisse elama ja lubama tal loomulikult areneda.” Ta võttis välja väikese märkmiku. „Meil seisab ees suur hulk tööd. Kas sul pastakat on?”
Noogutasin ja lõin märkmiku lahti. „Sul läheb parukat vaja. Kirjuta see aadress üles, ütle neile, et mina saatsin sind, ning osta kindlasti midagi üsna sirge joonega, lühikest ja ilmetut. Ütleksin tuhkpruuni, kui see näeb vähegi vastuvõetav välja. Riietus: usun, et Molly näeks parim välja beežis Armani kostüümis.”
„Armani kostüüm!” läksin ärevile. „Ma ei saa endale Armani kostüümi lubada.”
„Rumalus,” ütles Claudia kärmelt. „See ei pea uus olema. See ei tohikski uus olla. Molly oleks naine, kes oma riiete eest hästi hoolitseb. Lähed ringluspoodi. Kirjuta need aadressid üles. Kui sa beeži ei leia, osta kindlasti midagi heledat. Keskläänest pärit naised ei kanna musta. Mis veelgi tähtsam, hele rõivas muudab sind näiliselt volüümikamaks. Osta endale asjakohaselt harilikud kontsakingad, mitte liiga kõrged. Ja käekott.” Ta kiikas põlglikult minu oma, mis voodil lebas. „Korralik väike käekott, kui sa oleksid nii kena, mitte mõni selline linnubassein.”
Nüüd pööras ta tähelepanu minule. „Maniküür on hädatarvilik. Las nad panevad sulle tagasihoidlikud kunstküüned, mitte liiga pikad. Mollyl, ma olen päris kindel, ei ole sinu töntsakaid – ja kui tohin lisada, kasimatuid – käppi.” Peitsin kiiresti käed keha alla, kuid Claudia jõudis märgata, et ma ei kanna sõrmuseid.
„Ehteid?” uuris ta.
„Mitte eriti,” vastasin.
„Miriam ei jätnud sulle midagi, kui ta eelmisel aastal selle kahetsusväärse insuldi sai? Pean silmas, peale nende hirmsate kostüümiehete, mida ta endale ümber mässis? Selle maailma Mollyd kannavad abielusõrmust ja mulle justkui meenub, et su emal oli esimesest abielust pisike teemantsõrmus.”
„Ta ei sallinud seda,” ütlesin, „ja mina ka mitte. Aga ma vaatan, äkki leian üles.”
„Vaata jah,” laskis Claudia edasi. „Olen veendunud, et Molly on sedasorti naine, kes tunneks end sõrmuseta alasti. Kui Miriami oma välja ei ilmu, pead võltsingu ostma.”
Tööd ja vaeva oli hulga rohkem, kui oleksin osanud arvata. Ja Claudia ei olnud kaugeltki veel lõpetanud.
„Seniks,” jätkas ta, „läheb meil tarvis esmaklassilise jumestuskunstniku teenuseid. See peab olema keegi, kes ei ole ülemäära teatraalne.” Ta raputas pead. „Seda pole lihtne korraldada, üldse mitte lihtne. Aga paar inimest ikka tuleb mõttesse. Ma uurin asja ja uuesti kohtume siis, kui sa järgmine kord New Yorki tuled. Õnneks ei ole me ajahädas. See asi nõuab suuri ettevalmistustöid. Ma tõepoolest loodan, et sa oled selleks võimeline …”
Veetsin suve Los Angelese ja New Yorgi vahet seerides ja igal reisil itta pidasime Claudiaga nõu. Ta keeldus isegi mõtlemast minu füüsilisest muutumisest, kuni Molly kostüüm polnud lõplik. Ja sellega läks aega: ta oli pisiasjade koha pealt selline pedant, et käskis mul Molly sukkade värvi enne kolm korda muuta, kui viimaks rahule jäi.
Oleksin
