ja viiksatas haledalt: „Hallo, kas ma võiksin palun veinikaardi saada?” Sellist argpükslikku taktikat rakendades läks meil tervelt kakskümmend minutit, enne kui suutsime veini tellida.
„Teise inimese nahas õpib ikka tohutult palju,” pomisesin Claudiale.
„Tõepoolest,” nõustus ta. „Mis sa arvad, millal see põlgliku olemisega ülemplatsikelner meil ükskord tellida laseb?”
Kas me olime nähtamatud, sest olime naised? Või nägime liiga turistide moodi välja, et tunnustust pälvida? Võib-olla oli personal lihtsalt üle töötanud. Kuid kui ülemplatsikelner viimaks küsima tuli, mida me õhtusöögiks sooviksime, ei vaevunud ta mainima hooaja erimenüüd, mida ta oli ennist suure armastusega kirjeldanud meie kõrval istuvale meesterahvale.
Tundsin end kahestatuna, olin ühtaegu nii Ruth kui ka Molly. Esimene oli kahjurõõmus; tänu kohutavale kohtlemisele saab siit hea krõbeda artikli. Molly aga imestas, miks peaks keegi säärast käitumist taluma. Molly soovis, et oleks jäänud koju Birminghami, kus tavalisi inimesi ei kohelda restoranides alatult. Molly oli õigupoolest püha viha täis.
Niisiis ütles ta oma kõige kenama häälega: „Kas kuulsin õigesti, et rääkisite tollele härrale seal midagi erimenüüst?”
Ülemplatsikelner vastas pahuralt: „See on üpris suur eine.”
„Sellest pole midagi,” vastas Molly leebelt. „Me võtame selle. Ja pudel 1985. aastakäigu Chambolle-Musignyd.”
Kui vein ükskord saabus, laskis Claudia end lõdvemaks. Ta keerutas õrnalt granaatpunase varjundiga vedelikku klaasis ja naeratas heatahtlikult praetud hanemaksapasteedile, hingates sisse pasteedi kõrvale pakutava valge virsiku aroomi.
„Valged virsikud meenutavad mulle alati Pariisi,” ütles ta õnnelikult, ja mulle meenus äkitselt oma ema hääl lausumas: „Vaene Claudia,” toonil, mis tal oli tagavaraks vallaliste naiste jaoks. „Ta küll korra abielus, kuid tema abikaasaga juhtus kole õnnetus – ta jäi veoauto alla – ja Claudia ei saanud kunagi mehe surmast üle.”
Samal ajal, kui Claudia kudrutas oma karriga maitsestatud tuunitartari kohal – läbipaistvad rubiinpunased kamakad, mida ümbritses servapidi üksteise peale laotud rediseviiludest sõõr –, mõtlesin sellele, kui vapustatud ta oleks, saades teada, et ema arvates oli ta haletsusobjekt. Pärast oma abikaasa surma oli Claudia end taasleiutanud, loonud tegelaskuju, kelleks kehastuda, ning veetis oma ülejäänud elu seda võtet teistele õpetades. Ta oli mu ema ainuke tööl käiv sõbranna ja ta teenis endale stiilselt elatist; kolmanda klaasi Burgundia veini juures esitas ta lugu oma lemmikhotellist Beaune’is.
Kuulasin viisakalt, näol mänglemas Molly parim juunioride liiga naeratus. Toit oli piisavalt hea, kuid oli raske mitte välja teha sellest, et kõikidele teistele meie ümber pöörati märgatavalt enam tähelepanu.
Seejärel hakkasid asjad paranema. Ülemplatsikelner tuli teatama, et mittesuitsetajate poolel vabanes äsja üks laud. Kas sooviksime ümber asuda? Suitsupilvest välja astudes nägin, et meid juhatatakse suuremasse lauda, ning tundsin, et eine ebameeldiv osa on läbi.
Manöövris puudus aga vähimgi elegants. Tusane lauakoristaja vedas kasutatud veeklaasid ja leivataldrikud üle söögisaali, torkas meile käkerdatud salvrätid pihku ja spurtis minema. Talle järele vaadates leidsin end Molly alistunud häälel kostmas: „Võiks eeldada, et ta vähemalt salvrätid uuesti kokku voldib!”
„Tõepoolest, kullake, mis tähtsust sel on,” nentis Claudia. Kelner oli äsja tema ette asetanud taldriku Barolo veini kastmes mustahvenaga ning ta vaatas seda unistaval pilgul. Kala oli mähitud läbipaistvatesse kartuliviiludesse, mis embasid seda justkui teine nahk. Claudia torkas kahvliharudega ning jälgis vaimustatult, kuidas krõbe kartulikasukas mureneb ning paljastub pehme kreemjas kalaliha.
„Claudia!” ütles Molly teravalt, „kõikidest inimestest peaksid just sina mõistma teatri olulisust. Toit võib ju hea olla, kuid teenindus oli nii halb, et õhtu on rikutud.”
„Palun andestust,” ütles Claudia, kala otsustavalt kõrvale lükates. „Sul on täiesti õigus.”
„Ma ei tulnud siia lihtsalt sööma,” jätkas Molly oma aeglasel tõsisel häälel, „ma tulin siia glamuuri otsima. Olen valmis maksma privileegi eest tunda end mõne napi tunni vältel rikka ja tähtsana. Kas seda on liiga palju palutud? Tulin siia unistust taga ajama, aga välja tuli õudusunenägu. Tunnen end jõuetu kaltsakana. Võin ju olla eikeegi, aga mulle ei meeldi maksta enda alandamise eest. See ei ole õige.”
Claudia vaatas mind teatud imetlusega. Olin ka ise üllatunud. Kust oli see kõne tulnud? Kes see naine on? Leidsin end mängimas selle pruuni toiduga, mis mulle ette oli antud, ja kui saabus šokolaadisufleekook, lükkasin selle mõne väikse suutäie pärast eemale. „Ma ei peaks tegelikult magustoitu sööma,” kuulsin end lausumas. „Tahaksin seitse kilo alla võtta.” Ning arvet tasudes avastasin, et Molly allkiri ei olnud üldse minu oma moodi.
Claudial oli võidukas nägu peas. „Hakkama saime!” ütles ta, kui kõnniteel tagasi olime. „Tõmbasid nad täielikult haneks. Neil polnud aimugi, kes sa oled.”
„Tõsi mis tõsi,” vastasin, „Ega ma ise ka ei teadnud, kes ma olen.”
Hispaania kuningas
Käed laiali, suu ammuli, sääred pingul, kargas Le Cirque’i omanik sõjahüüuga meie laua juurde. „Te olete Warren Hoge,” halas ta etteheitvalt mu külalise suunas.
„Jah,” tunnistas Warren murelikult.
„Kuidas ma võisin Warren Hoge’i siia istuma panna?” ahastas härra Maccioni. Tegemist oli süüdistusega, justkui oleks eksimus juhtunud meie tõttu. „Te peate mul laskma end paremasse lauda ümber paigutada.”
Olles pearoad lõpetanud ja magustoitudega poole peal, keeldusime pakkumisest. Kuid Sirio Maccioni, löödud sellest, et oli nii tähtsat isikut vääriti kohelnud, oli visa. Ta vaatas Michaelit. Ta vaatas Warreni naist. Ta vaatas mind. Suutmatus ära tunda üht võtmeisikuist riivas murettekitavalt tema kui restoraniomaniku au ning ta tahtis olukorda heastada. Viimaks leppis ta eitava vastusega, kuid tõrksalt eemaldudes jättis ta oma kiiluvette armee kelnereid, kes said ranged juhtnöörid meid magustoitudega üle külvata.
Maiuste pealetung oli halastamatu. Leidus koguni miniatuurne pliit väikeste šokolaadipotikestega ja trupp suhkruvatist kloune. Oli rabavaid kooke ja imearmsalt kaunistatud komme. Ja veel midagi. „Vaadake,” ütlesin. Paremas käes hoidsin äsja saabunud vaarikakoogikest, vasakus käes varem saadut, juba pooleldi söödut.
Igaüks, kel silmad peas, võis näha: uue koogi vaarikad olid vanadest kaks korda suuremad.
„Kas sinu arvates,” küsis Michael, „on köögis inimene, kes ei teegi muud, kui sorteerib kõrgeaulistele külalistele vaarikaid?”
„Tere tulemast New Yorki,” pobisesin summutatud häälel.
Oma tulevase tööandja meetoditega harjumatuna olin võlutud, kui Warren tegi ettepaneku mõnel mu idaretkel kokku saada. Los Angeles Timesis veedetud üheksa aasta jooksul ei olnud ma kunagi ühegi tippjuhiga õhtust söönud. „Oleks tore sind paremini tundma õppida, enne kui tööd alustad,” ütles ta. Kui talle rääkisin, et Michael on seoses Whitewaterit puudutava artikli kirjutamisega samuti New Yorgis, pani ta ette tulla koos abikaasadega. „Vali sina restoran,” ütles ta. „Ei tahaks, et sul söömaaeg raisku läheks.”
Murdsin
