oli jääkülm. Süütevõti lebas kõrvalistmel. Sara pööras end poisi poole. Poeg oli kahvatu ja ta alahuul võbises.
„Kas midagi on lahti?” küsis Sara.
„Jah,” vastas poiss. „Ma nägin teda.”
Poiss ütles seda heledal, hirmust niuksuval häälel, mida Sara ei mäletanud sestsaadik kuulvat, kui laps väike oli ja nende vahel diivanil teleka ees istus, käed silmadele surutud. Ja nüüd oli tal häälemurre, ta ei andnud enam emale unekallit ja oli hakanud huvi tundma mootorite ja tüdrukute vastu. Ja ühel päeval istub ta ühega neist autosse ja sõidab tema juurest ära – tema ka.
„Keda sa nägid?” küsis Sara, pistis võtme süüteavasse ja keeras.
„Lumememme…”
Mootor ei kõssanud ning Sarat haaras äkki paanika. Ta ei teadnud, mida ta kartma lõi. Ta vahtis esiaknast välja ja keeras veel kord võtit. Kas aku jõudis tühjaks saada?
„Ja milline see lumememm oli?” küsis Sara, vajutas gaasi põhja ja keeras süütevõtit nii meeleheitlikult, et tundus, nagu võiks see pooleks murduda. Poiss vastas, kuid vastuse summutas käivitunud mootori möiratus.
Sara lükkas käigu sisse ja laskis siduri lahti, nagu oleks tal korraga kiire minema saada. Rattad kaapisid pehmet sulalund. Ta andis veel gaasi, aga nad jäid paigale ja auto tagumine ots libises külitsi. Siis õnnestus rehvidel end asfaldini läbi süüa, nad sööstsid paigalt ning libisesid lohinal teele.
„Isa ootab,” ütles Sara. „Peame kiirustama.”
Ta pani raadio käima ja keeras heli valjuks, et külm autosalong täituks muude helidega kui ta oma hääl. Uudistelugeja teatas täna juba sajandat korda, et Ronald Reagan võitis öösel Ameerika presidendivalimistel Jimmy Carterit.
Poiss lausus jälle midagi ja Sara vaatas peeglisse.
„Mida?” küsis ta valjusti.
Poiss kordas öeldut, aga Sara ei kuulnud ikka. Ta keeras hääle vaiksemaks, tüürides samal ajal peatee ja jõe poole, mis jooksid maastikus nagu kaks musta leinaranti. Ja võpatas, kui taipas, et poiss oli kummardunud istmete vahele. Tema hääl kõlas ema kõrvas nagu kuiv sosin. Nagu ei tohiks keegi teine seda kuulda:
„Me peame surema.”
2. PEATÜKK
2. november 2004. Esimene päev. Kruusakividest silmad
Harry Hole võpatas ja lõi silmad lahti. Oli kõlekülm ja pimedusest kostis hääl, mis oli ta üles ajanud. See teadustas, et Ameerika rahvas peab täna otsustama, kas nende presidendi nimeks jääb ka järgmisel neljal aastal George Walker Bush. Novembrikuu. Harry mõtles, et nüüd on nad kindlalt teel pimeduseaega. Ta heitis teki pealt ja tõstis jalad põrandale. Linoleum oli kõrvetavalt külm. Ta jättis kellraadio ja uudised käima ning läks vannituppa. Vaatas ennast peeglist. Sealgi novembrikuu: tujutu, kahkjashall ja pilves. Silmad olid punased nagu harilikult ja poorid ninal suured ja mustad otsekui kraatrid. Kotid silme all, mille helesinised iirised olid alkoholist läbi loputatud, kaovad pärast seda, kui nägu on saanud sooja vett, käterätti ja hommikusööki. Lootis ta vähemalt. Harry ei olnud päris kindel, kuidas tema nägu nüüd, kus ta neljakümneseks oli saanud, päeva peale välja näeb. Kas kortsud silenevad ja kas see tagaaetu ilme, millega ta öistest painajatest ärkas, rahuneb. Painajad külastasid teda pea iga öö. Sestap hakkas ta kohe pärast seda peegleid vältima, kui lahkus oma väikesest spartalikult sisustatud korterist Sofies gatel ja kehastus vaneminspektor Holeks, kes töötas Oslo politsei mõrvarühmas. Siis vahtis ta näkku teistele, et leida üles nende valupunktid ja Achilleuse kannad, nende painajad, enesepettuse motiivid ja põhjused, kuulates samal ajal nende väsitavaid valesid ja püüdes leida, mis mõttega ta kõike seda teeb: paneb kinni inimesi, kes on iseendasse ammuilma kinni pandud. Viha ja enesepõlguse vanglatesse, mille ta nii hästi ära tundis. Ta tõmbas käega üle oma lühikeste heledate harjasjuuste, mis kasvasid külmetavatest labajalgadest täpipealt 193 sentimeetri kaugusel. Rangluud tükkisid naha all esile nagu riidepuu. Viimasest juurdlusest saadik oli ta kõvasti trenni teinud. Ogaruseni, nagu mõned väitsid. Lisaks jalgrattasõidule oli ta hakanud politseimaja keldri jõusaalis raskusi tõstma. Talle meeldis valu, kuidas see põletas ja mõtteid peletas. Siiski jäi ta üha kõhnemaks. Rasvakiht kadus ning lihased laotusid kiulise kihina luude ja naha vahele. Ja kui ta varem oli olnud laiaõlgne ja Rakeli sõnul loomupäraselt atleetlik, siis oli ta nüüd hakanud meenutama pilti, mida oli näinud nülitud jääkarust: lihaseline, kuid ehmatavalt kõhn röövloom. Ta hakkas lihtsalt ära kaduma. Ilma et sellest midagi hullu oleks olnud. Harry ohkas. Novembrikuu. Läheb veelgi pimedamaks.
Ta suundus kööki, jõi peavalu vastu klaasi vett ja kissitas üllatunult akna poole. Vastasmaja katus oli hele ning sellelt peegelduv ere valgus pimestas silmi. Öösel oli esimene lumi maha tulnud. Ta mõtles kirjale. Ta sai vahel ikka sääraseid kirju, kuid see oli olnud eriline. Selles oli mainitud Toowoombat.
Raadios oli alanud loodussaade ja kellegi hääl rääkis suure kaasaelamisega hüljestest. „Igal suvel kogunevad Berhausi hülged paaritumiseks Beringi väina. Kuna isased on ülekaalus, on konkurents emaste pärast nii tugev, et need isased, kel on õnnestunud endale emane hankida, hoiduvad paaritumisperioodil üksnes tema ligi. Isane valvab oma kaasat, kuni hülgepoeg on ilmale tulnud ja saab iseseisvalt hakkama. Mitte armastusest emaslooma vastu, vaid armastusest omaenda geenide ja pärilikkusmaterjali vastu. Darvinismi teooria järgi on see looduslik valik ja mitte moraal, mis muudab Berhausi hülged olelusvõitluses monogaamseks.”
Vaata aga vaata, mõtles Harry.
Raadiohääl oli vaimustusest tiiskanti tõusnud: „Aga enne seda, kui hülged Beringi väinast lahkuvad, et suunduda avamerele toiduotsinguile, püüab isane emase tappa. Miks? Sest emane Berhausi hüljes ei paaritu kunagi kaks korda sama isasega! Tema jaoks on oluline pärilikkusmaterjali bioloogilist riski hajutada, täpselt nagu aktsiaturgudel. Emasele on promiskuiteet bioloogiliselt ratsionaalne, ja isane teab seda. Emast tappes takistab isane seda, et teiste hülgepojad hakkaksid tema järeltulijaga sama toidu pärast konkureerima.”
„Eks meiegi käi darvinistliku doktriini alla, niisiis miks ei mõtle inimene nagu see hüljes?” küsis kellegi hääl.
„Aga kuidas teisiti, mõtleme küll! Meie ühiskond ei ole sugugi nii monogaamne, nagu paistab, ja ei ole seda kunagi olnud. Üks Rootsis tehtud uurimus näitas hiljuti, et viieteistkümnel kuni kahekümnel protsendil lastest on teine isa kui nad ise – ja ka nende isaks peetu – arvavad. Kahekümnel protsendil! See tähendab iga viiendat last! Kes elab valedes. Ja hoolitseb bioloogilise mitmekesisuse eest.”
Harry kruttis sagedusnuppu, et leida vähegi talutavat muusikat. Ta jäi pidama vananeva Johnny Cashi „Desperado” versiooni juurde.
Kostis kõva koputus korteriuksele.
Harry läks magamistuppa, tõmbas teksapüksid jalga, suundus esikusse tagasi ning tegi ukse lahti.
„Harry Hole?” Ukse taga seisis sinises kombinesoonis mees ja silmitses Harryt läbi paksude prilliklaaside. Tema silmad olid selged nagu lapsel.
Harry noogutas.
„Kas teil on seen?” Mehe näos ei liikunud seda küsides ükski lihas. Tema laubale oli põigiti kleepunud pikk juuksesalk. Kaenla all oli tal plastist märkmealus, kuhu oli klambriga kinnitatud tihedalt täis kirjutatud paberileht.
Harry ootas selgitust, kuid seda ei järgnenud. Vaid see selge, aval pilk.
„Vabandage,
