te peate mind lolliks või?” vastas too ja vaatas varjamatu vastikusega, kuidas automaat kraaksatas ning valgesse plasttopsi midagi musta sülgas. „Kas te ei kuulnud, mis peainspektor ütles, et ma olen neli aastat kombluspolitseis töötanud?”
„Hm,” mühatas Harry. „Surnud?”
„Nagu sitikas,” ütles Katrine Bratt.
Harry tõstis valge plasttopsi. Talle välgatas korraks võimalus, et on just saanud kolleegi, kellest võib kunagi isegi lugu pidama hakata.
Kui Harry õhtul kodu poole sammus, oli lumi kõnni- ja sõiduteedelt kadunud ning märg asfalt neelas õhukesed, kerged lumehelbed niipea, kui need maapinda puudutasid. Ta astus sisse oma tavapärasesse plaadipoodi Akersgatal ja ostis Neil Youngi viimase plaadi, ehkki tal oli kuri kahtlus, et see on paras rämps.
Kui ta oma korterisse jõudis, märkas ta, et midagi on teisiti. Just nagu hääl. Või hoopis lõhn. Ta tardus köögiuksel soolasambaks. Üks sein oli kadunud. See tähendab, et seal, kus hommikul olid olnud hele lilleline tapeet ja kipsplaadid, nägi ta nüüd roostepunaseid telliskive, halle vuuke ja määrdundkollast sõrestikku, mis oli täis naelaauke. Põrandal oli seenemehe tööriistakast ja köögilaual paberilipakas teatega, et ta tuleb homme tagasi.
Harry läks elutuppa, pani Neil Youngi plaadi CD-mängijasse, võttis selle veerand tunni pärast süngelt välja ja pani mängima Ryan Adamsi. Eikusagilt tuli mõte napsist. Harry sulges silmad ning vaatas vere ja musta pimeduse tantsivat mustrit. Ta mõtles jälle kirjale. Esimesele lumele. Toowoombale.
Telefonihelin lõikas katki Ryan Adamsi loo „Shakedown On 9th Street”.
Naisehääl esitles end Odana ja ütles, et helistab „Bosse” toimetusest ning tänab meeldiva koostöö eest. Harry teda ei mäletanud, küll aga mäletas telesaadet. See oli olnud kevadel ja nad olid tahtnud, et ta räägiks sarimõrvaritest. Kuna tema oli ainus Norra politseinik, kes oli käinud FBI-s nimelt seda õppimas ja püüdnud pealegi kinni ehtsa sarimõrvari. Ja Harry oli olnud küllalt rumal, et nõustuda. Ta oli veennud end, et teeb seda sellepärast, et öelda midagi olulist ja mõningal määral asjatundlikku tapjate kohta, ja mitte sellepärast, et teda riigi kõige populaarsemas jutusaates nähtaks. Tagantjärele polnud ta selles kuigi kindel. Aga mitte see ei olnud kõige hullem. Kõige hullem oli, et ta võttis enne saadet ühe napsi. Harry oli veendunud, et ta võttis vaid ühe. Aga saates jäi mulje, nagu oleks ta võtnud viis. Ta oli rääkinud selge diktsiooniga täpselt nagu alati. Aga tema pilk oli looritatud, analüüs pikatoimeline ja järeldusteni ta ei jõudnudki, sest saatejuht pidi tutvustama uut külalist, kes oli verivärske Euroopa meister lilleseades. Harry ei öelnud midagi, aga tema kehakeel andis selgesti märku, mida ta lillejuttudest arvab. Kui saatejuht temalt muiates küsis, missugune suhe on mõrvauurijal Norra lilleseadega, vastas Harry, et Norra matustel on pärjad igatahes maailmatasemel. Võib-olla oli see Harry pisut nokastanud, muretu stiil, mis pani stuudiopubliku naerma ja saatetegijad teda ülekande järel rahulolevalt õlale patsutama. Ta oli olnud „üle ootuste hea”, nagu talle öeldi. Ja ta läks väikese seltskonnaga Kunstnike Majja, laskis endale välja teha ja ärkas järgmisel päeval kehaga, mille iga rakk kisendas viina järele. Oli laupäevane päev ja ta jõi kuni pühapäeva õhtuni. Siis istus ta Schrøderi restoranis ja hüüdis, et talle õlut toodaks, kui juba tulesid vilgutati, ning ettekandja Rita tuli tema juurde ja ütles, et kui ta kohe koju voodisse ei lähe, siis teda enam Schrøderisse ei lasta. Järgmisel hommikul ilmus Harry tööle punktipealt kell kaheksa. Sel päeval oli ta täiesti kõlbmatu politseiuurija, kes oksendas pärast hommikust nõupidamist kraanikaussi, klammerdus kontoritooli külge, jõi kohvi, suitsetas ja oksendas jälle, aga seekord kempsu. Ja see oli ta viimane altminek – aprillist saadik ei olnud ta puutunud tilkagi alkoholi.
Ja nüüd taheti teda ekraanile tagasi.
Naine seletas, et teema on terrorism araabiamaades ja mida selleks vaja on, et teha haritud keskklassiinimestest tapamasinad. Harry katkestas teda, enne kui naine jõudis lõpetada.
„Ei.”
„Aga me nii väga tahame sind, sa oled nii…nii…rock’n’roll!” Naine naeris vaimustusest, ja Harry ei suutnud otsustada, kas see oli ehtne või mitte, kuid nüüd tundis ta naise hääle ära. Tol õhtul oli naine olnud Kunstnike Majas. Ta oli olnud noorel ja igaval moel kena, rääkinud noorelt ja igavalt ning vahtinud Harryt ahnel, näljasel näol, nagu oleks too eksootiline roog, mille kohta ta ei suuda otsustada, kas see pole ehk liiga eksootiline.
„Helista mõnele teisele,” ütles Harry ning lõpetas kõne. Siis sulges ta silmad ja kuulis, kuidas Ryan Adam küsis: „oh, baby, why do I miss you like I do?”
Poiss tõstis pilgu mehele, kes seisis tema kõrval köögi töölaua ees. Lumise aia valgus pani särama isa massiivset kolpa katva sileda pingul naha. Ema oli öelnud, et isal on sellepärast nii suur pea, et ta on vägev aju. Poiss küsis emalt, miks ta ütles, et isa on aju ja mitte, et tal on aju, ja siis oli ema naerma puhkenud, teinud talle pai ja öelnud, et nii see füüsikaprofessorite puhul lihtsalt on. Praegu loputas aju voolava vee all kartuleid ja pani need kohe kastrulisse.
„Isa, kas sa kartuleid ei koorigi? Emme küll alati…”
„Sinu ema ei ole praegu siin, Jonas. Nii et teeme minu moodi.”
Ta küll ei tõstnud häält, kuid selles võis siiski tajuda kerget ärritust, mis pani Jonase kössi tõmbuma. Ta ei saanud kunagi päriselt aru, mis isa nii vihale ajas. Ja vahel sedagi mitte, kas ta on vihane. Mitte enne, kui märkas ema suunurgas murelikku kurdu, mis paistis isa veelgi enam ärritavat. Poiss lootis, et ema tuleb varsti koju.
„Me ei kasuta ju neid taldrekuid, isa!”
Isa lajatas nõudekapi ukse pauguga kinni ja Jonas hammustas huulde. Isa nägu ilmus alla tema juurde. Õhukesed kandilised prilliklaasid välgatasid.
„Need ei ole mitte taldrekud, vaid taldrikud,” ütles isa. „Mitu korda ma pean sulle ütlema, Jonas?”
„Aga emme ütleb küll…”
„Emme ei räägi õigesti. Saad aru? Emme on pärit sellisest kohast ja perekonnast, kus õigekeelsusest ei hoolita.” Isa hingeõhk lõhnas soolaka, roiskunud adru järele.
Välisuks käis.
„Tere,” kostis esikust ema laulev hääl. Jonas tahtis tema juurde joosta, aga isa hoidis teda õlast tagasi ja näitas katmata laua poole.
„Küll te olete tublid!”
Jonas kuulis hingeldavas hääles naeratust, kui ema tema selja taga uksel seisis, samal ajal kui poiss lauale väledalt nuge-kahvleid ja tasse ladus.
„Ja kui ilusa suure lumememme te olete teinud!”
Jonas pööras küsiva näo ema poole, kes oli mantli eest lahti teinud. Ta oli nii ilus. Tõmmuka naha ja tumedate juustega nagu ta isegi, pilgus peaaegu alati imeline pehmus. Peaaegu alati. Ta ei olnud enam nii sale nagu vanadel fotodel, kui nad isaga abiellusid, aga Jonas oli märganud, et mehed vaatasid ema, kui nad käisid linnas meelt lahutamas.
„Meie küll lumememme ei teinud,” ütles Jonas.
„Ei teinud?” Ema kortsutas kulmu ja mässis kaela ümbert lahti suure roosa salli, mille Jonas talle jõuluks oli kinkinud.
Isa läks köögiaknale. „Nähtavasti naabripoisid,” ütles ta.
Jonas ronis köögitoolile ja vaatas välja. Ja
