Lumememm. Jo Nesbø
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Lumememm - Jo Nesbø страница 9
„Füüsika.” Ebba Bendiksen naeratas. „Ja tema mobiil oli niikuinii välja lülitatud. Ja me ei teadnud, millises hotellis ta peatub.”
„Temaga võeti hommikul Bergenis ühendust,” sõnas Skarre. „Ta peaks varsti siia jõudma.”
„Taevale tänu,” ütles Ebba. „Nii et kui me täna hommikul Birte töökohta helistasime ja ta polnud harilikuks ajaks tööle ilmunud, siis helistasime teile uuesti.”
Skarre noogutas selle kinnituseks. Harry andis märku, et Skarre Ebba Bendikseniga edasi vestleks, läks teleka juurde ning istus poisi kõrvale põrandale. Ekraanil süütas koiott dünamiidipulga süütenööri.
„Tere, Jonas. Minu nimi on Harry. Kas see teine politseinik juba rääkis sulle, et sellised asjad lõpevad peaaegu alati hästi? Et ärakadunud inimesed tulevad ise tagasi?”
Poiss raputas pead.
„Aga tulevad,” ütles Harry. „Kui sa peaksid nüüd mõistatama, siis kus su ema praegu olla võiks?”
Poiss kehitas õlgu. „Ma ei tea, kus ta on.”
„Ma tean, et sa ei tea, Jonas, praegu ei tea seda keegi meist. Aga milline on esimene koht, mis sulle pähe tuleb, kui teda ei ole siin ega tööl? Ära mõtle, kas see on tõenäoline või mitte.”
Poiss ei vastanud, vahtis üksnes koiotti, kes püüdis asjatult eemale visata dünamiidipulka, mis oli ta käe külge kinni jäänud.
„Kas teil on suvila või mõni muu koht, kuhu teil on kombeks sõita?”
Jonas raputas pead.
„Mingi eriline koht, kuhu ta tavaliselt sõitis, kui tahtis olla üksi?”
„Ta ei tahtnud olla üksi,” vastas Jonas. „Ta tahtis olla koos minuga.”
„Ainult sinuga?”
Poiss pööras pead ja vaatas Harryle otsa. Jonasel olid pruunid silmad, täpselt nagu Olegil. Ja selles pruunis pilgus nägi Harry nii hirmu, mida oli oodanud, kui ka viha, mida ta ei olnud oodanud.
„Miks nad ära kaovad?” küsis poiss. „Need, kes tagasi tulevad?”
Samasugused silmad, mõtles Harry. Samasugused küsimused. Olulised.
„Oh, erinevatel põhjustel,” ütles Harry. „Mõni on ära eksinud. Ära eksida võib mitut moodi. Ja mõni on vajanud väikest vaheaega ja end ära peitnud, et pisut rahu saada.”
Keegi tuli välisuksest sisse ja Harry nägi, kuidas poiss võpatas.
Samal hetkel plahvatas koioti käes dünamiit ja toauks nende taga kargas lahti.
„Tere,” ütles kellegi hääl nende selja taga. Ühtaegu teravalt ja talitsetult. „Kuidas olukord on?”
Harry keeras pead just õigel hetkel, et näha, kuidas viiekümnendates aastates pintsakuga mees diivanilaua poole traavis ja puldi haaras, ning järgmisel hetkel kahanes telepilt väikeseks helendavaks täpiks, samal ajal kui aparaat protestivalt susises.
„Tead küll, mida ma sulle päeval telekavahtimise kohta öelnud olen, Jonas,” lausus isa saatusele alistunud toonil, nagu tahaks, et ka teised toasolijad mõistaksid, kui lootusetu vaev on tänapäeval last kasvatada.
Harry tõusis ja tutvustas ennast, Magnus Skarret ja Katrine Bratti, kes oli seni ukse kõrval seisnud ja pealt vaadanud.
„Filip Becker,” sõnas mees ja kohendas prille, mis niigi ninajuurel püsisid. Harry püüdis tema pilku tabada, kujundada temast esimene oluline mulje kui võimalikust kahtlusalusest, kui asi kord niikaugele jõuab. Aga mehe silmad jäid prilliklaaside peegelduse varju.
„Ma kasutasin aega selleks, et helistada kõigile, kellega ta võis ühendust võtta, aga keegi ei tea midagi,” ütles Filip Becker. „Mida te teate?”
„Mitte midagi,” vastas Harry. „Aga esimene asi, millega te meid aidata saate, on vaadata järele, kas kõik kohvrid, seljakotid ja riided on alles, ning alles seejärel saame kujundada oma arvamuse.” Harry uuris Beckerit, enne kui jätkas: „Et kas kadumine oli spontaanne või ettekavatsetud.”
Becker vastas Harry takseerivale pilgule, noogutas ja läks trepist üles teisele korrusele.
Harry kükitas Jonase kõrvale, kes ikka veel musta teleekraani vahtis.
„Nii et sulle meeldib jooksurkägu?” küsis Harry.
Poiss raputas sõnatult pead.
„Miks mitte?”
Jonase sosin oli vaevukuuldav: „Mul on koiotist kahju.”
Viis minutit hiljem saabus Becker ülakorruselt tagasi ja teatas, et midagi ei ole kadunud, ei reisikotte ega riideid, välja arvatud see, mis naisel tema lahkudes seljas oli, lisaks mantel, saapad ja sall.
„Nonii.” Harry kratsis oma karvast lõuga ja heitis pilgu Ebba Bendiksenile. „Kas me võiksime korraks kööki minna, Becker?”
Becker juhatas teed ja Harry andis Katrinele märku, et ta kaasa tuleks. Köögis asus professor kohe paberfiltrisse kohvi ja kohvimasinasse vett valama. Katrine jäi seisma ukse kõrvale, Harry aga läks akna alla ja vaatas välja. Lumememme pea oli kössi vajunud.
„Mis kell te eile kodust ära läksite ja millise lennukiga te Bergenisse lendasite?” küsis Harry.
„Ma sõitsin siit ära eile õhtul kella poole kümne paiku.” vastas Becker kõhklematult. „Lennuk väljus viis minutit üksteist läbi.”
„Kas te võtsite pärast kodunt lahkumist Birtega ühendust?”
„Ei.”
„Mis te arvate, mis võis juhtuda?”
„Mul ei ole aimugi, vaneminspektor. Tõesti ei oska öelda.”
„Hm.” Harry vaatas aknast tänavale. Sestsaadik kui nad saabusid, ei olnud ta kuulnud, et ükski auto oleks mööda sõitnud. Tõeliselt rahulik kant. Ainult et selle linnajao vaikus maksis arvatavasti paar miljonit krooni. „Kuidas te oma abielu iseloomustaksite?”
Harry kuulis, kuidas Filip Becker ringiaskeldamisel peatus, ja lisas: „Ma pean seda küsima, sest vahel juhtub, et abikaasad lihtsalt põgenevad.”
Filip Becker köhatas. „Ma võin teile kinnitada, et minul ja mu naisel on suurepärane abielu.”
„Kas te olete siiski kaalunud, kas tal võis olla mõni suhe, millest te ei ole teadlik?”
„See on välistatud.”
„Välistatud on üsna kategooriliselt öeldud, Becker. Ja abieluvälised suhted on küllaltki tavalised.”
Filip Becker muigas pisut. „Ma ei ole naiivne, vaneminspektor. Birte on veetlev naine ja minust palju noorem. Ja peab tunnistama, et ta on pärit üsna vabameelsest perekonnast. Aga tema ei ole niisugune. Ja mul on tema tegemistest päris hea ülevaade, kui nii võib öelda.”
Kohvimasin