mis on mõlemale tähtis. Kumbki teist ei leia sõpru kergesti, nii et peaksite hoolitsema nende eest, kes teil on.”
Harry lonksas kokat. „Kuidas Oleg ja see su arst läbi saavad?”
„Tema nimi on Mathias,” ütles Rakel ning ohkas. „Nad tegelevad sellega. Nad on…erinevad. Mathias tahaks ju nii väga, aga Oleg ei tee seda talle kergeks.”
Harry tundis hetkeks magusat rahulolu.
„Mathias töötab ju ka hirmus palju.”
„Ma arvasin, et sulle ei meeldi, kui su mehed töötavad,” ütles Harry ja kahetses kohe öeldut. Aga selle asemel et vihastada, ohkas Rakel kurvalt:
„Asi polnud pikkades tööpäevades, Harry, vaid selles, et sa töötasid nagu segane. Sa oled oma tööga üks, ja see, mis sind kannustab, ei ole armastus ega kohusetunne. Ega solidaarsus. See ei ole isegi isiklik auahnus. See on viha. Ja kättemaksuiha. Ja see ei ole õige, Harry, see ei peaks nii olema. Tead väga hästi, mis juhtus.”
Jah, mõtles Harry. Tõin haiguse ka sinu majja.
Ta köhatas. „Aga sinu arst, tema juhindub siis…õigetest motiividest, mis?”
„Mathias teeb ikka veel erakorralises meditsiinis öövalveid. Vabatahtlikult. Ja lisaks on ta Anatoomiainstituudis täiskohaga lektor.”
„Ja veredoonor ja Amnesty International’i liige.”
Rakel ohkas. „B miinus on haruldane veregrupp, Harry. Ja ma tean, et ka sina toetad Amnesty’t.”
Ta segas aperitiivi oranži plasttikuga, mille otsas oli hobune. Jääkuubikute ümber keerles punast. Košenill.
„Harry?” ütles ta.
Miski tema hääles kiskus Harry pinevile.
„Mathias kolib minu poole. Jõulu ajal.”
„Nii ruttu?” Harry tõmbas keelega üle suulae, et otsida niiskust. „Te tunnete ju teineteist kõigest aasta.”
„Poolteist. Me kavatseme suvel abielluda.”
Magnus Skarre silmitses tähelepanelikult sooja vett, mis valgus üle ta käte kraanikaussi. Kuhu see kadus. Ei. Miski ei kadunud, vaid sattus kusagile mujale. Nagu need inimesed, kelle kohta ta viimastel nädalatel infot oli kogunud. Sest Harry palus tal seda teha. Sest Harry ütles, et seal võib midagi olla. Ja et ta tahab Magnuselt enne nädalalõppu aruannet. Mis tähendas, et Magnus pidi ületunde tegema. Kuigi ta teadis, et Harry pani neid sääraseid asju tegema ainult sellepärast, et nad logelemisperioodidel ära ei manduks. Kriminaalosakonna pisike kolmeliikmeline kadunud isikute töörühm keeldus vanades asjades tuhnimast, sest neil oli uusigi ülearu.
Inimtühja koridori pidi oma kabinetti tagasi minnes avastas Magnus, et selle uks on paokil. Ta teadis, et oli selle kinni pannud, ja kell oli üheksa läbi, nii et koristajad olid ammu töö lõpetanud. Kaks aastat tagasi olid nad olnud hädas vargustega kabinettidest. Magnus Skarre tõmbas ukse ropsuga lahti.
Keset tuba seisis Katrine Bratt, kes keeras end tema poole ja kergitas kulmu, nagu oleks Magnus tormanud tema kabinetti. Siis keeras ta mehele uuesti selja.
„Ma tahtsin ainult vaadata,” ütles ta ja libistas pilguga üle seina.
„Mida vaadata?” Skarre vaatas ringi. Tema kabinet oli samasugune nagu kõigil teistel, ainult selle erinevusega, et seal ei olnud akent.
„See oli tema kabinet. Eks?”
Skarre kibrutas laupa. „Mida sa silmas pead?”
„Hole. See oli kõik need aastad tema kabinet. Ka siis, kui ta Austraalia sarimõrvu uuris?”
Skarre kehitas õlgu. „Võimalik. Mis siis?”
Katrine Bratt silitas käega üle lauaplaadi. „Miks ta kabinetti vahetas?”
Magnus läks temast ringiga mööda ja vajus kontoritoolile. „Siin pole akent. Ja ta sai ju vaneminspektoriks.”
„Ja ta jagas seda kabinetti algul Ellen Gjelteni ja seejärel Jack Halvorseniga,” sõnas Katrine Bratt. „Ja mõlemad tapeti.”
Magnus Skarre pani käed kukla taha. Uuel konstaablil oli klassi. Peajagu temast üle. Ta vedas kihla, et Katrine mees on mõni ülemus või muu rahajõmm. Tema kostüüm paistis kallis. Aga kui naist tähelepanelikumalt vaadata, siis tekkis tunne, et kusagil on väike viga. Iluviga, mida ta ei suutnud üles leida.
„Mis sa arvad, kas ta kuulis nende hääli ja kolis sellepärast mujale?” küsis Bratt ja uuris seinal rippuvat Norra kaarti, kuhu Skarre oli kõigi Ida-Norras alates 1980. aastast kadunud isikute kodukohale ringi ümber teinud.
Skarre naeris ega vastanud. Naise piht oli sale ja selg nõtkelt kaardus. Ta teadis, et naine teab, et teda silmitsetakse.
„Mis inimene ta on?” küsis Katrine.
„Miks see sind huvitab?”
„Eks see huvitab ju kõiki, kes on äsja uue ülemuse saanud?”
Tal oli õigus. Aga asi oli selles, et Magnus Skarre ei olnud Harry Holest iial mõelnud kui ülemusest, mitte niiviisi. Hea küll, ta andis neile mõne ülesande ja juhatas uurimist, aga muul ajal nõudis ta põhiliselt vaid seda, et nad talle jalgu ei jääks.
„Nagu sa võib-olla tead, on tal üsna halb kuulsus.”
Katrine Bratt kehitas õlgu. „Jah, ma olen kuulnud, et ta joob. Ja et ta on oma kolleegide peale kaevanud. Et kõik ülemused tahtsid teda lahti lasta, aga eelmine peainspektor hoidis tema kohal oma kaitsvat kätt.”
„Tema nimi oli Bjarne Møller,” ütles Skarre ja heitis pilgu kaardile, Bergenit ümbritsevale ringile. Seal oli Møllerit nähtud viimast korda, enne kui ta kadus.
„Ja et selle maja inimestele ei meeldi, et meedia on temast mingisuguse popstaari teinud.”
Skarre imes alahuult. „Ta on neetult hea uurija. Mulle sellest piisab.”
„Kas ta meeldib sulle?” küsis Bratt.
Skarre näole ilmus irve. Katrine keeras ringi ja vaatas talle silma.
„Mis tähendab meeldib,” vastas Skarre. „Ma ei ütleks seda ega teist.”
Ta lükkas tooli lauast eemale, tõstis jalad lauale, ringutas ja tegi, nagu oleks haigutanud. „Mille kallal siis sina nii hilja õhtul töötad?”
Sellega püüdis ta oma kaotsiläinud üleolekut taastada. Naine oli siiski ainult konstaabel. Ja uus.
Aga Katrine Bratt vaid naeratas, nagu oleks mees öelnud midagi naljakat, astus uksest välja ning oligi läinud.
Kadunud. Jah, mis sellesse puutub… Skarre vandus, ajas end toolil sirgu ja asus jälle arvuti taha.
Harry ärkas, jäi voodisse selili lebama ja vahtis lakke. Kui kaua ta maganud oli? Ta pööras pead ja vaatas öökapil kella. Kolmveerand neli. Õhtusöök oli olnud piinarikas. Ta oli vaadanud Rakeli suud, mis rääkis, jõi veini, mälus liha ja pistis ta elusalt nahka, samal ajal kui naine pajatas, et nad on Mathiasega arutanud paariks
