Akadeemilistest ringkondadest, teadusuuringute eesliinilt ja pühakodade seinte vahelt kajab filosoofide, teadlaste, vaimsete õpetajate, agnostikute, ateistide, hindu õpetlaste ja rajaleidjate teooriaid. Ülemaailmsel tasandil võite neile lisada ka need tavainimesed, kes kirglikult on huvitunud inimese transformeerumise dünaamika uurimisest, arenguprotsesside sügavikesse sukeldumisest ja iseenda ülimate võimete väljatoomisest. Kollektiivselt me esitame olulisi küsimusi, mis hõlmavad galaktikates ning sinus ja minus peituvaid varjatud võimalusi.
Ärkamise teoorial on auväärne ajalugu ja selle üle on vaieldud vähemalt Aristotelese ajast saadik. Meie 21. sajandil kirjeldab ärkamise seadus arenguprotsessi olemust. Inimolendi sisemuses toimuv ülima teadvusseisundi ärkamine on meie sünnipärane õigus – seda nimetatakse ka kirgastumiseks, satoriks, mokšaks või valgustumiseks. Kujutlege planeedi naeratust, mis valgustab taevaskera, kui kogu globaalne perekond jõuab kooskõlla ärkamise seadusega. Tegelikult ongi nimelt see aset leidnud alates Suurest Paugust, mis arenes tähetolmust meiks endiks. Nagu kirjutas Carl Sagan: „Me kõik oleme tehtud täheainest.”
Kuidas aga ärkamine algab? Sama loomulikul moel nagu sobivates tingimustes kasvab tammetõrust tamm. Ehkki me ei põhjusta ärkamise seaduse ilmnemist oma elus, loome ometi tingimused, milles see saab esile tõusta. Kui teadvus on piisavalt viljakas, puhkeb kirgastunud teadvuse lootoseõis meis õitsele. Teadvust saab viljakaks väetada Derek Rydalli vaimse tehnika abil, tema õpetusega seitsmest sammust, mille abil luua sobivaid tingimusi meis „ärkamisvõime” aktiveerimiseks.
Kui te näiteks harjutate Rydalli „sobivate tingimuste loomist”, avaneb teile uus, teistsugune viis suhestumiseks ja reageerimiseks seesmistes ja välistes olukordades, mis iga päev tekivad meie mentaalsel, emotsionaalsel ja vaimsel ekraanil. Selle asemel, et lasta lendu mentaalne või verbaalne kogupauk kas teiste või iseenda pihta, võime valida kaastundliku, kannatliku ja andestava käitumise. Ka näitab ta meile, et loobudes välistest vaimsetest pingutustest, saab neid harjutusi sooritada nii nõudepesu, kiirteel sõitmise, koeraga jalutamise ja hambapesu ajal võrdväärselt meditatsioonipadjal või joogamatil toimuvaga. Kõhklematult teeb ta selgeks, et me ei pea valgustumist püüeldes loobuma inimlikest rõõmudest, et me oleme juba eelhäälestatud oma sünnipäraselt kirgastunud mina ärkamise teenimisele.
Kontrollkatsed „ärkamise seitsme astmega” iseenda teadvuse laboratooriumis ja oma elus tõestasid Rydallile tegelikkuses, et neid praktilisi ja elumuutvaid tulemusi on võimalik saavutada. Võite olla kindlad, et sõltumata sellest, kas olete algaja või kogenud harrastaja – käesolev raamat on usaldusväärne teejuht imeliste võimaluste juurde, mis püüavad ärgata teie elus, teie elu kaudu ja teie elu kujul.
EELLUGU
„ENESETÄIUSTAMISE” LÕPP
„Möödunu ja meid ees ootav on meie sisemuses peituvaga võrreldes köömes.”
Öeldakse, et universum sosistab teile esmalt kõrva, siis koputab õlale … ja lõpuks lajatab vastu pead.
Mina pidin peaaegu surema, enne kui vihjest aru sain.
Olin laostunud, elasin tillukeses kööktoas, toitusin üheksateistkümnesendistest juustuburgeritest. Olin masenduses, sest mu elu armastus oli mind maha jätnud ja teisega läinud. Ja mul polnud vähimatki ettekujutust, mida edasi teha, ega ka lootust, et elu üldse kunagi muutuks. Ent olukorra tegi iseäranis häirivaks asjaolu, et olin sellesse seisu jõudnud pärast aastatepikkust põhjalikku eneseabiprogrammi. Olin tõsiselt pingutanud, et tervendada minevikku, armastada oma sisemist last ja tõsta enesehinnangut, ometi olin sisemiselt nii hädas ja vastuoludest lõhestatud, et olin peaaegu valmis ükskõik milliselt sillalt alla viskuma.
Kui arst teatab, et teil veab, et veel elus olete, ja see kõlab teie jaoks halva uudisena, olete ilmselgelt mustas augus. Eelmises õhtul olin end peaaegu surnuks joonud. Lamasin kiirabipalatis, voolikud ussidena käsivarrest väänlemas, monitorid kinnitamas, et viibin tõesti ikka veel elavate maailmas, ja ainus mõte, mis peas vasardas, oli: „Kuidas see küll juhtus? Miks ma kõigest hoolimata siia välja jõudsin?” Hulk aastaid kestnud enesetäiustamise järel oli ainus paranenud asi minu oskus kirjeldada, miks ma nii täiuslikult jännis olen. Olin katsetanud kõike, mida vähegi teadsin; olin järginud kõiki niinimetatud ekspertide nõuandeid. Kas võis probleem olla selles, et ma lihtsalt polnud veel leidnud õiget rada? Või oli asi lihtsalt minus endas? Ehk olin ma parandamatult rikkis?
Enamik inimesi, kes otsustavad oma elu korrastada või parandada, kogevad sarnast kriisi – aega, mil nad on teinud kõik, mida eeldatavasti tuleks teha, ja ometi nende elu ei toimi. Sellistel hetkedel, mil meid ikka ja jälle käpuli lüüakse ning me tõsiselt kaalume, kas me ikka tahame uuesti jalule tõusta, kaldume esitama olulisi põhiküsimusi: „Miks? Miks mina? Miks ometi, ehkki olen kõik õigesti teinud, on ikka kõik valesti?”
Ma tean, et ma neid küsimusi esitasin. Palju kordi. Kuni sain vastuse, mis mitte ainult ei muutnud viisi, kuidas ma oma elu nägin, vaid pani mind ka mõistma, et olin kogu aeg hoopis valesid küsimusi esitanud. Vastus tuli kahes osas, paariaastase vahega, nagu põneva teleseriaali šokeeriv lõpplahendus. Mu elu lugu, tegelane, keda olin mänginud, ning etendus ise – kõik sai lõpuks tähenduse.
Vastuse esimene pool saabus veidi aega pärast toda haiglasse sattumist, mil ma hakkasin eeldatavasti „õigelt” eluteelt kõrvale kalduma. Olin õppinud üsna osavalt mängima selli rolli, kelle elus on kõik tipptopp korras, ehkki sisemiselt olin ikka veel puru. Agendi sõnutsi olin näitlejana kohe-kohe läbimurdepunkti jõudmas, seega ei tulnud kokkukukkumine kõne allagi.
Ma armastasin näitlemist. Näitlemine lubas mul uurida uusi ideid ja elada läbi uusi võimalusi, leevendades ajutiselt valu, mida ma tegelikult tundsin. Ja see tuli mul hästi välja. Pidasin näitlemist oma elu tõeliseks eesmärgiks. Ja lõpuks, pärast aastatepikkust kohusetäitmist, maandusin lõpuks filmirolli, mille uskusin olevat alguseks sellisele säravale elule, mille jaoks olin sündinud.
Mul oli õigus, aga miski ei kukkunud välja nii, nagu olin kujutlenud.
Probleeme tekkis võtetel kohe algusest peale. Jamaica oli imeilus, stsenaarium aga vilets. Ning kui režissöör ja naispeaosatäitja vallandati, hakkas olukord päris käest ära minema. Lisaks veel mõned kohapeal vusserdatud armulood ja üleüldine loovuse puudumine, ning ma muutusin rahutuks. Pidin leidma midagi, leidma ükskõik mida, mis mind innustaks. Nii otsustasin võtete vaheajal teha hilisõhtuse snorgeldamisretke kaugetele vallrahudele üksildases lahesopis.
Ujudes põdrasarvekolooniate, amööbloomade ja sõrmjate korallide keerlevate ja pöörlevate tuttide vahel, järgnesin erakordselt värvikirevatele kaladele, kes mängisid käsnade ja merirooside keskel. Hetkeks kujutlesin end olevat üks neist, vaba elumuredest pealpool veepiiri. Siin all oli hoopis teistsugune, peaaegu müstiline maailm. Ja ma tahtsin sinna sisse kaduda.
Olge soovidega ettevaatlik, eks?!
Ja kui ma rändasin kaugemale selles labürindis, kaalumata hetkekski, kus täpselt olen, eksisingi ära. Päriselt. Hakkasin paaniliselt piki korallkoridore väljapääsu otsima, püüdes märgata tuttavaid orientiire, ent mida rohkem pingutasin, seda segasemaks pilt muutus. Kui loll ma ometi olin, mõtlesin, peas „oleks pidanud” ja „kui ainult” variantide torm. Ujusin kiiremini, üha vihasemate tõmmetega, nagu saanuks ma ainuüksi tahtejõu toel kuidagi sellest veealusest vanglast välja murda. Siis aga, pööranud korallikuhjatise taha, mis nägi välja nagu hiiglaslik aju (minu enda aju tundus sel hetkel piinavalt puudulik), leidsin end ootamatult kitsast umbkäigust – ümberringi tulikorallid (mille vähimgi puudutus võrdub sadade meduuside kõrvetusega) ja all, mõne sentimeetri kaugusel mu kõhust, rinnast ja näost ogaliste korallide read. Justnagu mõni püünislõks-hauakamber
