siis ei saa see meid kunagi tõelise eneseteostuseni viia, ükskõik mis tehnikat me kasutaksime või kui siiralt pingutaksime, vaid hoiab meid lõppematus võitluses, et parandada olematut, ainult meie enda peas väljamõeldud minapilti.
Need olid puuduvad lülid, mida olin otsinud, põhjus, miks olin ma ise ja olid nii paljud teised püsivate tulemuste saamiseks vaeva näinud – ja põhjus, miks olin püüeldes peaaegu surma saanud.
Kui see informatsioon mu teadvusesse tulvas, jätkasin kõnelemist: „Tõde on selline: teiega on kõik korras, midagi ei ole valesti ega puudu. Kõik, mida te vajate oma saatuse teokstegemiseks, on teis olemas ja vaid ootab, et ärgata – ja suuremalt jaolt ei lase just teie endi tegevus sel toimuda! See pole mingi uus enesearengu tehnika. Tegelikult on see „enesearendamise” liikumise lõpp.”
Äsja öeldu šokeeris mind. Ma olin kuulutanud, et tööpõld, kus ma ise tahtsin suurepäraseid vagusid ajada, on määratud kadumisele. Oli, nagu paljastanuks ma iseenda petuskeemi. Aga tee, mida ootamatult nii selgelt enese ees säramas nägin, oli otsekui kiirtee läbi kõrbe, põhjapanevalt uuenduslik tõelise transformeerumise tee, mis hõlmab kõike, mida vajame oma täispotentsiaali terviklikuks teostamiseks ja oma elu elamiseks. See võis olla enesearendamise lõpp, aga see oli ka millegi märksa enama algus.
Täpsustuseks: ega ma ei öelnud, et isikliku arenguga on lõpp, et meie kaasasündinud annete ja võimete arendamise loomulikul protsessil on kriips peal. Rõhutasin seda, et lõpp on illusioonil, nagu oleksime me katkised, küündimatud olendid, kes peavad end kuidagi parandama või täiendama, et saada terviklikuks. Ma ütlesin, et lõpp on pealesunnitud püüdlusel täita põhjatut auku või jõuda piirini, mis on sama tabamatu, kui üha taanduv silmapiir. Ma ütlesin, et kogu senine õpisüsteem oma potentsiaali tegelikult teostamiseks on täiesti vastupidine meie loomupärasele arenemisele.
Hullem veel – see viib meid hoopis eemale meie tõelisest Minast, kõige otsitava tõelisest allikast.
Sain kohe aru, et kui mu avastatud ärkamise printsiip on tõene (ja rakendatav), siis pole varsti mingeid eneseabiprogramme või gurusid enam vaja. Tuleb tunnistada, et eneseabiguruks pürgija jaoks polnud see kõige paremini läbimõeldud äristrateegia. Kui mu kliendid tegutsevad ärkamise seadusest lähtudes, ei tule mu järjekursustele enam kedagi!
Loomulikult ongi just see tegelikult kõikide parimate õpetajate kavatsus. Nende eesmärk on kasvatada mitte järgijaid, vaid juhte – anda inimesed neile endile tagasi. Ärkamise seisukohast pole tegu püüne peal mõttetargaga, vaid toetava käega tagaplaanil.1 Ja sellest lähtudes jõudsin järeldusele, et minu jaoks võib siiski veel tööd olla. Nii nagu põllumehe töö ei seisne seemnesse taime surumises ja selle kasvama sundimises, vaid tingimuste loomises, mis võimaldaks seemnel ja mullal teha seda, milleks nad olemuslikult mõeldud on, pole selline ka ärkamisprintsiibi rakendaja roll. Sain aru, et tõde, mille olin avastanud, toimib nagu seadus, nagu gravitatsioon. Ja nii nagu gravitatsiooni puhul, ei pidanud ma midagi tegema ärkamise käivitamiseks; pidin vaid sellele häälestuma – ja aitama teha sama ka teistel – ning seadus teeb ise raske töö ära.
Tol õhtul publiku ees seistes teadsin, et ärkamise sõnum on täpselt see, mida nad kuulma pidid. Ja seda kinnitas järgnev ühine kergendusohe: „Lõpuks ometi vaba!”
Ning pinge oli ruumist kadunud.
Sulgesin silmad ja tõmbasin samuti hinge, lastes kõigel settida. Ja kui taas pilgu kuulajatele heitsin, olid nad muutunud. Inimeste asemel, kes tundsid vajadust end paremaks muuta, nägin täiuslikke olendeid, kes ootasid võimalust ärgata. Tundsin end nagu Michelangelo, kes uskus, et Jumal on juba kõik ära loonud ja et tema töö on vaid kivirahnu sisse vangistatud lõpetatud meistriteos vabaks lasta. Kuulajaskonna nägusid vaadeldes nägin surelikesse kivirahnudesse peidetud jumalikke meistriteoseid. Ja ma teadsin, et sellest päevast alates ei seisne mu töö mitte inimeste parandamises või muutmises, vaid minu ülesanne on aidata neil endil iseennast vabastada.
Jätkuva majandusliku stressi, töötuse ja kodu kaotusega on paljud meie välised turvavõrgud ära võetud. Kiiret haljale oksale jõudmist tõotavate jõukusloome õpikute laine, millele iroonilisel moel järgnes suurim majanduslangus pärast 1930. aastaid, võttis paljudelt otsijatelt illusioonid. Praegu otsivad inimesed rohkem kui kunagi varem usaldusväärset teed oma elu tasakaalustamiseks ja oma vabaduse tagasivõitmiseks. Ärkamine viib teid sellele kindlale pinnale, ainsasse kohta, mida maailm iialgi puudutada ei saa – teie sisemusse. Ajal, mil nii paljud kardavad ja tunnevad end pidetult, toob ärkamine teid tagasi koju, kust te leiate rahu, inspiratsiooni ja jõudu lõpuks ometi teoks teha eesmärk, milleks te sündisite.
Käesolev raamat on ärkamisprintsiibi tipp kümnetele tuhandetele inimestele kõikjal maailmas. Ma loodan, et see vabastab teid vajadusest otsida vastuseid ja õpetajaid väljastpoolt, püüdest täita tühjana tajutavaid kohti või isegi tahtmisest asju „ligi tõmmata”. Selle raamatu lehekülgedel jagan teiega teie tegeliku iseseisvuse ja jõu saladust; iidset tõde, mida suured müstikud on püüdnud meile õpetada, ent mis on suures osas kaotsi läinud; põhimõtet, mida iga ala suurmehed on rakendanud meistriteoste loomiseks, impeeriumide ehitamiseks ja murranguliste jõudude sütitamiseks – ja mida sellele vaatamata on harva mõistetud või sõnastatud.
Siiani.
Jätame koos hüvasti „enesetäiustamisega” ja alustame meie tõelise Mina vabastamist.
SISSEJUHATUS
KODUTEE ÜKSIKASJALIK KIRJELDUS
„Me ei loobu uurimisest ja kõigi uurimisretkede lõpus me jõuame tagasi nende alguspunkti ning saame seda kohta esmakordselt tundma.”
Mu sõber annab juhiseid enda poole külla jõudmiseks tammepuu abil. Ta ütleb: „Kui jõuad teekäänakuni, passi peale, seal on mõned suured ja ohtlikud augud. Siis näed kooli juures ülekäiku ja kohe selle järel on tohutu kõrge tamm. Just seal ma elangi. Pargi tamme alla ja tule sisse; uks on lahti.”
Tammede abil võiks teed juhatada kõikjal maailmas. Neid on ligi kuussada liiki, nii igihaljaid kui heitlehiseid vorme. Ja nagu paljud suured suguvõsad, on nad rännanud kaugele ja kodunenud kõikjal. Tamm kasvab nii jahedas kliimas kui troopilistel laiuskraadidel. Tegelikult leidub tamme kõikidel mandritel, välja arvatud Antarktikas, kui jätta arvestamata iidsed tammised laevad, mis reetlikel vetel seilasid ja sellesse jäisesse maailma väärtuslikku kaupa tõid.2
Tamm mu sõbra kodu ees on kaugelt vanem kui sada aastat, mis tähendab, et ta peajuur on tunginud väga sügavale, peaaegu sama sügavale kui puu enda kolmekümnejalane kõrgus. Tüve ümbermõõt on sel tammel seitse jalga ning juurestik ulatub kolmandikuni võra läbimõõdust. Sügavalt kurrulises koores on siledaid laike, kust ilmastik ja inimkäed on aegade jooksul koort räsinud, et puudutada avatud lülipuitu, nagu tajudes mingit ühendavat impulssi.
Ühendatuse mõte näib sobiv, võttes arvesse, et tammesid on peetud sümboolseteks uksevalvuriteks või lausa ukseks – sissekäiguks järgmisse aastaaega, sest puu kasvab ja kahaneb nagu aastaajad, või maa ja taeva vaheliseks läbipääsuks, sest tamm puudutab nii maad kui taevast. See oli külalislahkuse uks, värav, mis avaneb üheaegselt minevikku, olevikku ja tulevikku.3
Lisaks ukseavale on tamme peetud ka teadmiste ja seaduste hoidjaks. Vanades kultuurides oli tamm õpetaja. See puu pajatas neile metsast ning oli paindlikkuse ja helduse eeskuju, pakkudes puitu (ühtaegu roheline ja kõva), lehti, tanniini, tõrusid, pahka ja koort.
Alison King, „From Sage on the Stage to Guide on the Side”, College Teaching 41, no.1 (talv 1993): 30–35, http://www.jstor.org/stable/27558571.
Colin Tudge, The Tree: A Natural History of What Trees are, How They Live and Why They Matter (New York: Three Rivers Press, 2006), 193–195.
William Bryant Logan, Oak: The Frame of Civilization (New York: W. W. Norton, 2005), 30–32.
