ja kaks minutit hiljem istus ta juba mittesuitsetajatele mõeldud kupees ühe noore paari vastas. Kuigi ta ise oli paadunud ja pöördumatu suitsetaja, kes oli juba viiskümmend aastat tõmmanud oma vilisevate kopsudega üle neljakümne sigareti päevas, otsustas ta kohaldada endale järgneva tunnipikkuse reisi jooksul sümboolse karskuse. See tundus kuidagi kohane. Kui rong jaamast väljus, voltis ta The Timesi pooleks ja hakkas ristsõna lahendama, mille kolm esimest vihjet ei tekitanud tema mõistuses mingeid seoseid. Kuid neljanda juures aimdus tema näolt nende pisut vildakate sõnade juures kerget muiet: „Esimene asi, mida turist Sohos otsib? (8)”. Ta kirjutas kiiresti ruutudesse „strippar” ning kuna üha rohkem tähti vallutas diagrammruudustiku horisontaalsel ja vertikaalsel teljel endale koha, sai mõistatus lahendatud tükk maad enne Readingit. Siis, lootes et tema vastas istuv paarike oli tema ristsõnade lahendamise võimekust täiel määral märganud – kuid loodetavasti mitte inetut könti tema parema nimetissõrme maharaiutud jätku asemel –, nõjatus ta seljatoele ja sirutas oma pikavõitu jalad nii kaugele, kui õnnestus, sulges silmad ja keskendus sellele äärmiselt ebatavalisele põhjusele, mis teda sel päeval Londonisse viis.
Paddingtoni jaamas oli ta üks viimaseid rongilt lahkujaid ja piletipiirde juurde kõndides nägi ta, et kell oli kõigest 10.15. Aega küllalt. Ta haaras infoletist Paddingtoni-Readingi-Oxfordi sõiduplaani, ostis puhvetist tassi kohvi, süütas sigareti ja otsis sõiduplaanist kojusõiduks sobivat rongi. Ta tundis end üllatavalt pingevabalt, kui ta esimesest sigaretist järgmise süütas ning mõtiskles hajameelselt, mis ajal Londonis pubid ja klubid avatakse. Võib-olla kell 11? Kuid hetkel ei olnud sel erilist tähtsust.
Kell 10.40 lahkus ta jaamapuhvetist ja kõndis vilkal sammul Bakerloo metrooliini poole, kus ta piletijärjekorras seistes taipas, et oli vist sõiduplaani puhvetisse unustanud. Kuid sellest polnud midagi. Oli küllaga ronge, mille seast valida, ja mõned väljumisajad olid talle meelde jäänud.
Seda ei võinud ta muidugi teada, et sellel õhtul ei reisigi ta tagasi Oxfordi.
Metroos avas ta oma portfelli ja võttis välja kaks paberilehte: üks neist oli talle adresseeritud kiri, oskamatult trükitud, kuid täiesti loetav – kiri, mis talle endiselt ääretult kummaline tundus, ning teine oli professionaalsemalt trükitud leht (sest selle oli trükkinud Browne-Smith ise) Oxfordi ülikooli tudengite nimedega, kolledžite nimed sulgudes järel, ning nende kohal suurtes trükitähtedes ja jämedas punases kirjas sõnad „Esimene kursus, Literae Humaniores1”. Kuid Browne-Smith heitis kahele paberilehele läbi oma bifokaalsete prilliklaaside vaid uudishimuliku pilgu. Ta tundus vaid kontrollivat, et tal on mõlemad paberid olemas. Ei enamat.
Edgware Roadil heitis ta pilgu vaguniakende kohale ja märkas, et jäänud oli veel vaid kaks peatust, ning esimest korda tundis ta kusagil vahelihase kohal erutusvärinat. See kiri … Väga imelik! Isegi aadress oli oma detailirohkuses imelik: Tuba 4, trepikoda T, teine siseõu, Londsdale’i kolledž, Oxford. Säärane täpsus oli haruldane ja näis viitavat, et kes iganes selle kirja postitas, tundis tavapärasest suuremat soovi, et saadetis kaotsi ei läheks – ning pidi kolledži geograafiast keskmisest teadlikum olema … Trepikoda T, teine siseõu … Vaimusilmas nägi Browne-Smith end taas mööda neid astmeid ronimas, nagu ta oli neil turninud viimased kolmkümmend aastat, et jõuda esimesele trepimademele, kus seisis ukse kohal endiselt ta nimi, käsitsi valgete gooti tähtedega kirjutatud. Otse tema vastas, toas nr 3, oli peaaegu sama kaua elanud geograafiaõppejõud George Westerby, temast tegelikult vaid ühe semestri kauem. Nende vastastikune viha oli kirglik. Seda teadis terve kolledž, kuigi asjad oleksid võinud olla ka teisiti, kui Westerby oleks eales näidanud vähimatki huvi mingisuguse leppimise vastu. Kuid seda ta ei teinud.
Kell 11.05 kerkis Browne-Smith kõrgete liftide astmiktornist Piccadilly Circuse’il päikesevalguse kätte, läks üle platsi Shaftesbury Avenuele ning sukeldus kohe teede ja kõrvaltänavate labürinti, mis jooksevad risti-rästi läbi terve Great Windmill Streeti kõrvale jääva piirkonna. See kubises pisikestest kinodest, kus näidati räiget, kompromissitut pornot ja mille ustel eksponeeriti pilte alasti ja poolalasti, suurerinnalistest ja iharatest naistest; see kubises klubidest, mis andsid möödujatele lootust erootilisest, lakkamatust alastusest; ja raamatupoodidest, mis uhkeldasid läikivate ja rõvedate pedofiilidele ja zoofiilidele mõeldud ajakirjadega. Browne-Smith kõndis aeglaselt kirevatel tänavatel, oranžide ja kollaste siltide all, kutsuvatest ustest mööda, ning nautis seda tsenseerimata keskkonda ja tundis, kuidas teda imetakse halastamatult sellesse reoveekaevu, mida me tunneme Sohona.
Nagu ta arvanud oli, märkas ta seda kitsal teel otse Brewer Streeti kõval: „Flamenco topless-baar: liikmetasuta: tulge otse alla”. Laiad madalad astmed, mis viisid fuajeest maa-alustesse ruumidesse, olid kord kaetud raske erepunase vaibaga, kuid nüüd meenutas trepi keskosa pigem kesk kaunist suve National Trusti iluplatsile trambitud jalgrada. Ta kõndis küll edasi, kuid tema sammus pidi olema reetlikku kõhklust, sest vinnilise näoga nooruk, kes kohe ukseavast seespool tolknes, oli teda juba märganud.
„Siin on kaunitarid, söör. Minge aga otse alla. Liikmetasu pole.”
„Baar on lahti või? Tahaks ainult juua.”
„Meil on alati baar lahti, söör. Minge aga otse alla.” Noormees astus kõrvale ning Browne-Smith tegi saatusliku sammu üle läve ja laskus aeglaselt Flamenco topless-baari. Facilis descensus Averno2.
Trepijalamil varjas teed sameteesriie ning ta mõtles parasjagu, mida teha, kui kardina vahelt torgati välja üks pealtnäha kehatu pea, mis kuulus võluvale noorele neiule, kes ei saanud olla vanem kui üheksateist- või kahekümneaastane, pähklikarva silmad tontlikult siniseks ja käreda ripsmedušiga mustaks värvitud, kuid meelelised huuled igasuguse võõbata. Roosa keel tegi ümber pehme suu pikaldase täisringi ning meeldiv hääl palus lihtsalt ja magusalt üht naela.
„Liikmemaksu pole, see on väljas kirjas. Ja uksehoidja ütles sama.”
Nägu naeratas, nagu ta naeratas alati lihtsameelsetele meestele, kes neid laiu ja madalaid astmeid olid tallanud.
„See ei ole liikmemaks, ainult pilet. Saate aru jah?” Tema hõõguvseksuaalne pilk püsis mehe silmil ja rahatäht rändas kiiresti punase kardina vahelt läbi.
Flamenkobaar oli madala laega ruum, kus olid kahekaupa paigutatud istmed, mille juurde noor neiu ta juhatas. Naisterahvas oli üleni riietatud ning ulatanud kliendile tuhmkollase joogikaardi, lahkus ta sõnagi lausumata oma harjumuspärasele kohale joomaurka baarileti haleda imitatsiooni ääres, kus süüvis peagi Daily Mirroris avaldatud astroloogilistesse ennustustesse.
Kui Browne-Smith raskustega pikka menüüd dešifreeris, jäi talle mulje, et ükskõik millise poolenistigi alkohoolse joogi miinimumhind on 3 naela. Ta hakkas kahtlustama, et parim väärtus, mis sellisele röövellikule hinnale vastaks, oleks ilmselt kaks (eraldi) poolikut klaasi laagrit – kuni ta kuulis naisehäält.
„Kas olete valmis tellima?”
Mees vaatas üle prilliservade noort naist, kes seisis tema ees. Too kummardus ette, olles täiesti palja ülakehaga ja pikal roosal seelikul haigutas reie kohal lai lõhik.
„Võtan vist laagri.”
Ta kritseldas midagi märkmepaberile. „Kas soovite, et teie juures istet võtaksin?”
„Soovin küll.”
„Siis peate mulle joogi ostma.”
„Olgu.”
Neiu osutas joogikaardi lõpuosale:
Flamenco Revenge – rohesilmse Chartreuse’i abielu afrodisiakumi Cointreauga.
Bakalaureusetaseme klassikaline õppekava (Vana-Kreeka, Vana-Rooma, ladina keel, vanakreeka keel, filosoofia) Oxfordi ülikoolis (siin ja edaspidi tõlkija märkused).
Põrgu trepp on libe.
