Kolmanda miili saladus. Colin Dexter

      Samal hommikul kell 8.15 oli George Westerby jälginud, kuidas üks pikavõitu kuju (temast endast mitu sentimeetrit pikem) üle teise sisehoovi muru väravavahimaja poole rühkis. Sellel hetkel valitses tema mõtteid – ja ta oli selle üle uhke – taipamine, et enam ei pea ta oma põlatud kolleegi Browne-Smithi nägema. Ta ise, George Westerby, kes oli hiljuti tähistanud oma kuuekümnendat sünnipäeva, oli viimaks pensionile pääsemas. Kolimisfirma oli juba tema tohutu raamatukogu kallale asunud ning hinnalised read enam kui kahelt riiulilt olid juba plokikaupa eemaldatud, nööriga kokku seotud ja laotud teekastidesse, mis võtsid nüüd enda alla ebamugavalt suure põrandapinna. Peagi pidid järgnema laudkastid ja lärmakad musklis mehed kolivad ta hinnalised esemed Londonisse ostetud korterisse. See oli mõistagi väiksem korter ning võis kaasa tuua mõnegi hoiuruumi puudusest tingitud probleemi, kuid sellega kannatas oodata, vähemalt kuni lõppeb tema puhkus Egeuse saartel ja sealt edasi Aasias teiselpool taevasinist merd …

      Kuid isegi nüüd, kui ta seisis mõnda aega akna ääres, endamisi aeglaselt ja rahuldunult noogutades, mõlkus tema mõtteis ikkagi Browne-Smith. Tema jaoks oli ta alati olnud „Browne-Smith” – isegi mitte Malaaria Browne-Smith, justkui võiks säärane familiaarsus tema igipõlist vaenu lahjendada. Nüüd oli jäänud veel vaid paar õhtut, kui tal tuli selle põlastusväärse mehega saalis koos süüa; veel ainult mõni lõuna, kus tuli ebamugavust tundes lähestikku külmleti kohal seista; veel ainult üks kolledži koosolek järgmise nädala alguses – kõige viimane. Suvine semester – tema viimne semester – oli peaaegu läbi ja peagi pidid saabuma tema viimne tööpäev ja viimsed töötunnid, ja siis hetk (kui see kord saabub) vaadata veel üks viimne kord üle selle veatu muru …

      George Westerby oli ühtaegu teadlik kõigist neist asjust, kui ta sel jahedal 11. juuli varahommikul teise korruse akna all seisis ja välja vaatas. Mida ta aga tol hetkel ei teadnud – mida ta ei saanudki teada –, oli see, et Lonsdale’i kolledž ei võinud enam kunagi Browne-Smithi oma vaiksetes sisehoovides tervitada.

      NELJAS PEATÜKK

      REEDE, 11. JUULI

      Taksojuht teadis seda tänavat ja Browne-Smith sättis end auto tagaistmel erilist erutust tundes sisse. Ta oleks tahtnud neid hetki kauemgi nautida, kuid vähem kui viie minuti pärast peatus takso maja number 29 kõnniteeservas. See oli kohe Russell Square’i taha jääv elegantse sisehooviga suur, neljakorruseline rõdudega ehitis. Kuigi seinte alumise osa autentne müüritis oli tänavamustusest ja vingust ära tahmanud, tundus maja olevat säilitanud suhtelise kergusega oma algse elegantse fassaadi. Poleeritud messingnuppude ja kirjakastiga tagaust raamisid valged sambad ja akendegi puitosad olid valgeks võõbatud. Akende all ilmestasid fassaadi punaste ja roheliste laikudena kenasti korras hoitud lillekastid. Terve esikülje ulatuses jooksis betooni valatud piirdeaed, mille taga – umbes paarimeetrise vahe järel – ulatus majasein keldrini välja. Piirdeaia külge oli kinnitatud silt:

      Browne-Smith kõndis kolmest madalast astmest üles ja vajutas ainsat uksekella, sõrmitsedes ebakindlalt sinist kaarti, mida ta pintsaku sisetaskus kandis. Ta ootas. Kuid ta ei kuulnud võimsa ukse tagant ühtegi häält või kellahelinat ega märganud mingit liikumist. Sellel hetkel, esimest korda, imbus talle pähe mõte, et ta võidi julmalt lolliks teha – vanaks lolliks, kes ta ju oligi, et ta kogu selle kuulsusetu ja vääritu tehinguga kaasa läks. Ta pöördus sagivat tänavat vaatama ja märkas paar maja eemal üht aristokraatlikku daami taksost väljumas. Ei, ka nüüd veel polnud liiga hilja! Ta oleks võinud selle kõik unustada, taksole viibata …