6 naela
Kuus naela!
„Vabandage,” sõnas Browne-Smith, „kuid mul ei jätku lihtsalt …”
„Ma ei saa teiega istuda, kui te mulle drinki ei osta.”
„Aga see on ju nii jube kallis, kas pole? Mul lihtsalt ei jätk…”
„Hea küll!” Need sõnad olid napid ja lõplikud ning ta lahkus lauast, et mõne minuti pärast esimese klaasi laagriga naasta. Ta asetas kesise koguse õpitud ükskõiksusega mehe ette ja lahkus viivitamatult.
Selja taha jäävast orvast kuulis Browne-Smith selgelt vestlust:
„Kust sa pärit oled?”
„Oostreeljast.”
„Seal on ilus?”
„Kindel see!”
„Tahaksid, et ma su juurde istuksin?”
„Kindel see!”
„Sa pead mulle siis joogi ostma.”
„Vali aga välja, tibu!”
Browne-Smith neelas suutäie lahtunud ja leiget laagrit ning hindas olukorda. Peale lähedal istuva austraallase nägi ta vaid üht klienti – ebamäärases eas (neljakümnene? viiekümnene? kuuekümnene?) meest, kes leti ääres raamatut luges. Vastupidiselt tema kiilanevale pealaele ja halli-valgesegustele laikudele meelekohtadel polnud tema korralikult pügatud ja mustjaspruunis habemes ühtki halli karva, ning mõne sekundi vältel lõbustas Browne-Smith end lennuka ideega, et too mees võib olla maskeeritud, mida toetas mõnevõrra asjaolu, et ta kandis sobimatuid päikseprille, mis varjasid küll ta silmi, kuid ei hägustanud ilmselt trükikirja, millesse ta oli pealtnäha niivõrd süvenenud.
Sealt, kus Browne-Smith istus, paistis sisekujundus ühtviisi odav. Vaip – trepi erkpunase katte jätk – oli must ja plekiline ning enamiku plastlaudade alt viledaks kulunud. Toolid olid kipakad, logisevad, vitstest punutud sõrestikud, mis oleksid vaevu suutnud toetada mõne lihavama kliendi raskust. Seinad ja lagi olid kunagi valgeks värvitud, kuid nüüdseks olid need lakkamatust sigaretisuitsust räpased ja tahmased. Kuid leidus siiski ka killuke kultuuri – võimalikest üllatavaim: vaevukuuldav taustmuusika oli Mozarti „Elvira Madigani” klaverikontserti aeglane osa (Browne-Smith oleks võinud mürki võtta, et mängis Barenboim), mis tundus talle sama kohatu, kui kuulata Püha Pauli katedraalis Shakin’ Stevensit.
Kardina vahelt lasti sisse veel üks mees, keda külastas nagu kord ja kohus seesama valevarindne kaunitar, kes oli talle laagri toonud. Leti ääres istuv mees pööras lehte ja austraallane, keda endiselt selgelt kuulda oli, käis mitte eriti peenetundeliselt oma võõrustajale peale, et too räägiks välja, mida ta õieti müüb, sest tal oli pakkuda seda, mis meest huvitas, ning tema ainuke mure oli küsitav hind. Leti taga seisev neiu oli ilmselt kõik läbi lugenud, mida Daily Mirror suutis ennustada, ja Baernboim sõrmitses taevaliku klaveripala viimaseid noote.
Browne-Smithi klaas oli nüüd tühi ja ainsad kaks vaatevälja jäävat võõrustajannat mekkisid õndsalt seda, mis juhtkonna otsusel selle õhtu Soho Wallbangerite, Flamenco Revenge’ide jms koostisesse kuulus. Niisiis tõusis ta toolilt, kõndis leti äärde ja istus pukile.
„Usutavasti on mul ühe eest veel makstud.”
„Toon selle lauda.”
„Ei, ärge nähke vaeva. Istun siin.”
„Ma ütlesin, et toon selle lauda.”
„Teil pole ju midagi selle vastu, kui ma siin istun?”
„Istuge aga sinna, kus te olite – ei saa inglise keelest aru vä?” Igasugune tsiviliseerituse teesklus oli nagu peoga pühitud ja baaridaami hääl kõlas karmi ja ülbena.
„Olgu,” sõnas Browne-Smith vaikselt. „Ma ei taha tüli teha.” Ta istus letist paari meetri kaugusele jäävasse lauda, jälgis tüdrukut ja ootas.
„Ikka ei kuul’d mida ma üt’sin vä?” Hääl oli nüüd toorelt kurjakuulutav, kuid Browne-Smith otsustas, et võib julgelt kulutada veel mõne püstolilaengu, raskekahurväe kord polnud veel päriselt käes. Tal oli lõbus.
„Ikka kuulsin, tõesõna. Kuid …”
„Kuuled! Ma ütlesin sulle!” (Tegelikult ei öelnud.) „Kui tahad lasta endal lahti hõõruda, siis otse üle tee on saun. OK?”
„Aga ma ei …”
„Teist korda ma seda ei ütle, härrake.”
Browne-Smith tõusis ja sammus aeglaselt baarileti äärde, kus raamatut lugev mees pööras taas lehte ja näis tuure koguva lahingu lõpptulemuse suhtes huvitult neutraalne.
„Sooviksin pindi korralikku õlut, kui teil seda on,” kõneles ta tasaselt.
„Kui sa laagrit ei taha …”
Browne-Smith lajatas oma klaasi järsult letile ja vaatas neiule ainiti silma. „Laagrit? Las ma ütlen midagi teile, preili! See pole laager, see on hobuse kusi!”
Võidušansid olid drastiliselt muutunud ja tüdruk kaotas selgelt enesevalitsuse, sest ta osutas väriseva, karmiinpunaseks lakitud sõrmega karmiinpunase kardina poole: „Kasi minema!”
„Oo ei! Ma olen jookide eest maksnud.”
„Kuulsite, mida daam ütles.” Seda ütles leti taga raamatut lugev mees. Kuigi ta polnud pilku kirjasõnalt karvavõrdki kergitanud ning tema monotoonne (edelapoolsete krahvkondade aktsendiga?) hääl polnud isegi pooltooni võrra oma tavalisest tasemest kõrgemale tõusnud, kõlasid need napid sõnad kurjakuulutavalt lõplikena.
Kuid Browne-Smith ignoreeris täielikult teda äsja kõnetanud meest ja põrnitses tüdrukut edasi. „Ärge enam kunagi minuga niimoodi rääkige!”
Nende hammaste vahelt pressitud sõnade autoriteet lõi neiul suu kinni, kuid leti ääres istuv mees oli raamatu sulgenud ja tõstis viimaks pilgu. Ta parema käe sõrmed libisesid üle ta vasaku käsivarre lihaste ja kuigi ta oli pärast baaripukilt mahanihkumist Browne-Smithist viis-kümme sentimeetrit lühem, näis ta ohtlik vastane. Rohkem ta midagi ei kostnud.
Sametkardinad, mille kaudu Browne-Smith oli ruumi sisenenud, jäid temast vaid kolm meetrit vasakule ning tekkis mitmesekundiline paus, mille vältel oleks ta võinud kergesti, kuigi vääritult lahkuda. Kuid sellist otsust ta ei teinud ning enne, kui ta jõudis olukorda pikemalt vaagida, haarati tema vasakust randmest võimsalt kinni ja ta lennutati ukse poole, millel seisis kiri „Privaatne”.
Sellel ajal, kui tema saatja tasakesi uksele koputas, jäi talle meelde kaks asja. Esiteks Austraaliast pärit mehe ilme, milles oli kolm osa hämmingut ja üks osa paanikat, ning teiseks märkas ta selle raamatu pealkirja, mida habemik oli lugenud: „Tunne Köcheli kataloogi”.
Tundmatule austraallasele, kes istus uksest nelja-viie meetri kaugusel, polnud määratud sellest vahejuhtumist ühelegi elavale hingele rääkida. Tõepoolest, kui tal oleks olnud selleks põhjust, tundus väga ebatõenäoline, et ta oleks võinud seda mõistatuslikku juhtumit mainida, kui hetk enne seda, kui uks nende kahe mehe taga sulgus ja kui see, kes tundus rahu rikkuvat, see, kelle nime ta kunagi teada ei saanud, oli korraga heitnud pilgu oma käekellale ja öelnud
