ringi ja vuhkisin mäest üles. Astusin majja ja hakkasin saapapaelu lahti harutama. Kuulsin elutoast ta samme ja ajasin end sirgu. Ta avas ukse, seisis, käsi lingil, ja vaatas mind.
„Kas sa lähed juba?” küsis ta.
Võimatu oli seletada, et läksin ära ja tulin tagasi. Nii et noogutasin.
„Mõtlesin jah,” ütlesin ma. „Homme vaja vara tõusta.”
„Olgu siis,” ütles ta. „Arvan, et astun homme õhtul läbi. Et sa teaksid.”
„Okei,” ütlesin ma.
Ta vaatas mind natuke aega. Siis sulges ta ukse ja läks tuppa tagasi.
Tegin selle uuesti lahti.
„Paps?” ütlesin.
Ta keeras ringi ja vaatas mind sõnatult.
„Tead, homme on lastevanemate koosolek. Kell kuus.”
„Ah nii?” ütles ta. „Eks tuleb siis minna.”
Ta keeras selja ja eemaldus tuppa, mina sulgesin ukse, sidusin saapapaelad kinni, viskasin koti turjale ja vantsisin bussipeatuse poole, kus ma kümne minuti pärast seisatasin. All paistis suurteks jäävõlvideks ja – soonteks külmunud kosk, mida tuhmilt valgustasid parketivabriku tuled. Selle ja minu taga kerkisid mäed. Need ümbritsesid jõeorgu laiali pillatud, ent tuledes asulat pimeduse ja inimesetusega. Tähed taevas paistsid kui jäätunud mere põhjast.
Buss saabus oma pühkiva laternavalgusega, näitasin juhile kuupiletit ja istusin eelviimasesse ritta vasakule poole nagu alati, kui seal vaba koht oli. Liiklus oli hõre, tuhisesime läbi Solsletta ja Ryensletta, sõitsime mööda Hamresandeni rannaäärt, keerasime metsa Timenesi poole, seejärel E18-le, üle Varoddbroa, Gimle gümnaasiumist mööda ja linna sisse.
Maja asus jõekaldal. Sisse minnes vasakut kätt jäi vanaisa kabinet. Paremat kätt korter. Kaks tuba, köök ja väike vannituba. Ka teine korrus oli pooleks jagatud: ühel pool oli lahmakas väljaehitamata ärklituba ja teisel pool minu tuba. Seal oli mul voodi, kirjutuslaud, väike diivan ja diivanilaud, kassetimängija, kassetiriiul, virn õpikuid, mõned ajakirjad ja muusikaajalehed ning kapis hunnik riideid.
Maja oli vana ja oli kunagi kuulunud papsi vanaemale, niisiis minu vanavanaemale, kes seal suri. Mul on jäänud mulje, et papsil oli lapsena temaga lähedane vahekord ja ta käis sageli seal. Minu silmis oli vaarema mütoloogiline olevus, tugev, võimukas ja isepäine, kolme poja ema, kellest üks oli minu vanaisa. Piltidel, mida ma vanavanaemast näinud olen, kandis ta alati musta kinnise kaelusega kleiti. Tema elu oli alanud 1870. aastatel, elu lõpu poole oli ta peaaegu terve kümnendi olnud seniilne ehk „sampsu” läinud, nagu meie peres öeldi. Muud ma temast ei teadnud.
Võtsin saapad jalast ja läksin üles oma tuppa trepist, mis oli järsk nagu redel. Toas oli külm, nii et lülitasin reflektori sisse. Panin kassetimängija käima. Echo and the Bunnymeni „Heaven Up Here”. Heitsin voodisse ja hakkasin lugema. Mul oli pooleli Bram Stokeri „Dracula”. Olin seda aasta tagasi juba korra lugenud, aga see tundus niisama põnev ja lihtsalt suurepärane. Ümbritsev linn oma autodest ja hoonetest kanduva vaikse ühetoonilise üminaga taandus meeltest, et aeg-ajalt tagasi ilmuda, nagu oleksin liikunud. Aga seda ma ei teinud, sest lamasin vaikselt ja lugesin, kuni kell sai pool kaksteist, siis pesin ma hambaid, võtsin riidest lahti ja heitsin magama.
Hommikul oli omapärane tunne seal korteris ihuüksi ärgata, nagu valitseks mitte ainult minu ümber, vaid ka mu sees tühjus. Kuni gümnaasiumini olin alati ärganud majas, kus ema ja isa olid juba üleval ja sättisid tööle minema, millega kaasnes sigaretisuits, kohvijoomine, raadiokuulamine, hommikueine söömine ja automootorid, mis õuepimeduses undasid. Siin oli midagi muud, ja ma armastasin seda. Napi kilomeetri pikkust teed gümnaasiumi läbi vana elurajooni armastasin ma samuti, sest see tõi mulle alati pähe meeldivad mõtted, nagu oleksin ma keegi. Enamik gümnaasiumikaaslasi oli linnast või selle ümbrusest, ainult mina ja käputäis teisi tulime maalt, mis oli suur miinus. See tähendas, et teised tundsid üksteist juba varasemast, kohtusid väljaspool tunde ja kuulusid kampadesse. Kambad tegutsesid ka koolis ja neisse end juba ei sokutanud, nii et igal vahetunnil tekkis probleem: kus olla? Kus seista? Võisin istuda raamatukogus ja lugeda või klassis ja teha näo, nagu kordaksin õppetükke, aga see oli niisama hea kui anda märku, et olen üks neist, kes teiste hulka ei kuulu, ja pikapeale nii enam ei saanud, nii et selle aasta oktoobris hakkasin ma suitsetama. Mitte et see oleks mulle meeldinud ja mitte et see oleks vinge olnud, ent see andis mulle koha, kus olla: nüüd võisin igal vahetunnil seista teiste suitsetajatega koos õues, ilma et kellelgi mingeid küsimusi oleks tekkinud. Kui koolipäev läbi sai ja ma koju läksin, polnud enam probleemi. Esiteks sellepärast, et siis suundusin ma enamasti Tveiti trenni või sain kokku Jan Vidariga, oma parima sõbraga progümnaasiumi päevilt, teiseks sellepärast, et keegi ei näinud mind ega teadnud, et ma õhtu otsa üksipäini kodus konutan.
Ka tundides oli kõik teistmoodi. Käisin klassis, kus oli peale minu kolm poissi ja kakskümmend kuus tüdrukut, ning klassis oli mul oma roll, oma koht ja ma võisin seal juttu ajada, küsimustele vastata, arutleda, ülesandeid lahendada ja silma paista. Seal olin ma klassikaaslastega kokku pandud nagu kõik teisedki ega olnud end kellelegi kaela määrinud, nii et minu sealoleku kohta ei olnud mingit kobisemist. Istusin tagumises nurgas, minu kõrval oli Bassen, minu ees istus Molle, kõige kaugemal samas reas istus Pål ja ülejäänud klass oli täis tüdrukuid. Kakskümmend kuus kuueteistaastast tüdrukut. Mõni meeldis mulle rohkem kui teised, aga mitte ükski nii väga, et pidada end temasse armunuks. Seal oli Monica, kelle vanemad olid Ungari juudid, terase pea ja suurte teadmistega tüdruk, kes kaitses alati kirglikult ja vankumatult Iisraeli, kui me arutasime Palestiina konflikti, ja ma ei saanud sellest aru, sest oli ütlematagi selge, et Iisrael on militaarriik, Palestiina aga ohver. Seal oli Hanne, ilus tüdruk Vågsbygdist, kes laulis kooris, oli usklik ja üpris naiivne, aga tema nägemine ja temaga samas klassis viibimine tegi meele helgeks. Seal oli Siv, blond, pruun ja pikakoivaline, kes ühel esimestest päevadest ütles, et katedraalikooli ja kommertsgümnaasiumi vaheline ala meenutab talle Ameerika campus’t, ja see tõstis teda minu silmis, sest ta teadis minust rohkem maailma kohta, kuhu oleksin ka ise tahtnud kuuluda. Ta oli elanud viimased aastad Ghanas ja hooples liiga palju, naeris liiga valjusti. Seal oli Benedicte oma teravate, natuke nagu viiekümnendate stiilis näojoonte, lokkis juuste ja kõrgklassi snitti riietega. Seal oli Tone, graatsiline, tumedapäine ja tõsine, kes joonistas ja tundus teistest iseseisvam. Seal oli Anne, kes kandis breketeid ja kellega ma suudlesin Basseni ema juuksuritoolis ühel klassipeol, mis meil tol sügisel toimus; seal oli Hilde, blond ja lõkendav, olekult konkreetne, kuid ometi kuidagi anonüümne, kes pöördus tihti minu poole; seal oli Irene, tüdrukute keskpunkt, kel oli seda sorti ilu, mis tekib ja hajub samal hetkel; seal oli Nina, kes oli turske ja meheliku kehaehitusega, aga ometi oli temas mingit õhetavat haprust. Seal oli Mette, pisike naaskelterav intrigaan. Talle meeldis Bruce Springsteen ja ta käis alati teksadega, oli väikest kasvu, naeris vahetpidamata ning riietus ühtaegu väljakutsuvalt ja kaltsaklikult ning haises alati suitsu järele; iga kord, kui ta naeratas, paistsid ta igemed, aga muidu oli ta ilus, kuid tema naer, see lakkamatu itsitus saatis kõike, mida ta ütles, kõiki neid rumalusi, mida ta välja pursata suvatses, ja see, et ta s-i susistas, otsekui röövis tema ilult väe ning tühistas selle. Mind ümbritses tüdrukute tulv, kehade voog, rindade ja reite meri. See, et ma nägin neid vaid ametlikult koolipingis, võimendas üksnes nende kohalolekut. See andis mu päevadele otsekui mõtte: tundsin rõõmu klassiminekust, seal istumisest, et mul oli õigus viibida kõigi nende tüdrukute seltsis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
