vaipkattega, seisis ilmselt sealsamas kõrval põrandal. Aga ma ei näinud midagi, ei kuulnud midagi, ei mõelnud midagi. Läksin tuppa, heitsin voodisse ja kustutasin tule, ja kui pimedus mu enda hõlma võttis, tõmbasin sügavalt ja vabinal hinge, samal ajal kui kõhulihased pingule tõmbusid ja pressisid välja nuuksatusi, mis olid nii valjud, et pidin need pehmesse ja õige pea läbimärga padjapüüri suunama. See aitas umbes nagu oksendamine, kui süda paha. Nuutsusin veel tükk aega pärast sedagi, kui pisaraid enam ei tulnud. Selles oli midagi head. Kui hea otsa sai, keerasin kõhuli, panin pea käsivarrele ja sulgesin silmad, et magama jääda.
KUI MA SIIN PRAEGU SEDA KIRJUTAN, on sellest üle kolmekümne aasta möödas. Enda ees aknaklaasil näen oma näo ähmast peegeldust. Välja arvatud silm, mis läigib, ja silmaalune, mis tuhmilt valgust peegeldab, on kogu vasak näopool varjus. Laupa vaotab kaks sügavat püstkurdu, ka kummaltki põselt suundub alla sügav kurd, kõik just nagu pimedust täis, ja kuna silmade ainitine pilk on tõsine ning ka suunurgad alaspidi, on seda nägu raske pidada muuks kui süngeks.
Mis sinna on sööbinud?
Täna on 27. veebruar 2008. Kell on 23.43. Mina, kes ma seda kirjutan, Karl Ove Knausgård, olen sündinud 1968. aasta detsembris ja kirjutamise hetkel niisiis 39-aastane. Mul on kolm last: Vanja, Heidi ja John, ja ma olen teist korda abielus, Linda Boström Knausgårdiga. Kõik neli magavad minu ümber tubades ühes Malmö korteris, kus me oleme elanud poolteist aastat. Kui mitte arvestada mõne Vanja ja Heidi lasteaiakaaslase vanemaid, ei tunne me siin kedagi. Mingi kaotus see ei ole, vähemalt minule, sest suhtlemine ei paku mulle niikuinii pinget. Ma ei ütle iialgi, mida ma tegelikult mõtlen, mitte iialgi, mida tegelikult arvan, kuid olen väga osavõtlik kõigi suhtes, kellega lobisema juhtun, tehes näo, nagu huvitaks mind nende jutt, välja arvatud siis, kui ma joon, sest siis kaldun ma teise äärmusse ja ärkan üleastumise ängi, mis on aastatega vaid kasvanud ja võib nüüd kesta nädalaid. Kui ma joon, esineb mul ka mäluauke ja ma ei anna endale enam aru oma tegudest, mis on enamasti meeleheitlikud ja nõmedad, aga vahel sekka ka meeleheitlikud ja ohtlikud. Seepärast ma ei joogi enam. Ma ei taha, et keegi mind kätte saaks, ma ei taha, et keegi mind näeks, ja nii ongi: mitte keegi ei saa mind kätte ja mitte keegi ei näe mind. See vist ongi mulle näkku sööbinud, see vist ongi mu näo nii jäigaks ja maskilikuks muutnud, et võimatu on end sellega seostada, kui ma seda tänaval mõnel vaateaknal märkama juhtun.
Ainuke, mis näos ei vanane, on silmad. Päeval, mil me sünnime, on need niisama selged nagu päeval, mil me sureme. Veresooned võivad neis, tõsi küll, lõhkeda ja läätsed hägustuda, aga silmade sära ei muutu. Londonis viibides käin alati vaatamas üht maali, mis mind iga kord ühevõrra liigutab. See on hilise Rembrandti autoportree. Hilise Rembrandti maale iseloomustab erakordselt lai pintslilöök ja kõik on allutatud hetkemuljele, otsekui särav ja püha ning kunstis ikka veel ületamatu – võimalikuks erandiks on see, kuhu küünib oma hilisluules Hölderlin, kuivõrd neid kahte saab võrrelda, sest kui Hölderlini keeles esile manatud valgus on eeterlik ja taevane, siis Rembrandti värvis esile manatud valgus on maa, metalli ja kanga oma –, aga just see National Gallerys asuv pilt on klassikaliselt pisut realistlikum ja tõetruum ning lähemal noore Rembrandti käekirjale. Kuid see, mida pilt kujutab, on vana. See on vanadus. Kõik näo detailid on näha, kõik elu küntud jooned hõlpsasti vaadeldavad. Nägu on kurruline, kipras ja pundunud, aja rüüstatud. Aga silmad on selged ja ehkki mitte noored, on need nagu teispool nägu ilmestavat aega. Näib, nagu vaataks meid sealt näo seest, kus kõik on teistsugune, üks hoopis teine inimene. Raske on teise inimese hingele lähemale pääseda. Sest kõik, mis puudutab Rembrandti isikut, tema kombeid ja kombetusi, kehalõhnu ja – hääli, kõnetooni ja sõnavalikut, mõtteid ja seisukohti, maneere, ihuhälbeid ja – hädasid, kõik see, mis teiste jaoks tema isiku moodustab, on ära langenud, pilt on üle neljasaja aasta vana, ja Rembrandt suri samal aastal, kui ta selle maalis, nii et see, mida teos kujutab ja mida Rembrandt on maalinud, on selle inimese olemus, millesse ta igal hommikul ärkas ja mis kohe mõttesse vajus, olemata ise mõtted, mis kohe tunnetesse vajus, olemata ise tunded, ja mille juurest ta igal õhtul uinus, lõpuks igaveseks. See asi inimeses, mida aeg ei puutu ja kust pärineb silmade sära. Erinevus hilise Rembrandti selle ja teiste maalide vahel on erinevus nägemise ja nähtud saamise vahel. Selles mõttes, et sel pildil näeb ta ennast nägemas, samal ajal kui teda nähakse, ja ilmselt oli selline pilt võimalik vaid barokiajastul, mis armastas peeglit peeglis, play within the play, lavastuslikkust ja usku kõigi asjade kooskõlla, ajastul, mil ka näpuosavus oli viidud niisugusele tasemele, kus see pole olnud ei enne ega pärast. Aga see pilt on olemas meie ajal ja näeb meie jaoks.
Sel ööl, kui Vanja sündis, vaatas ta meid tundide kaupa. Tema silmad olid nagu kaks musta laternat. Keha oli verine, pikad juuksed pea külge kleepunud, ja kui ta liigutas, siis roomaja aeglusega. Ta nägi välja nagu metsast tulnu, kui ta meid Linda kõhul lamades vahtis. Me ei saanud ei temast ega tema pilgust küllalt. Aga mida seal oli? Rahu, tõsidust, tumedust. Ajasin keele suust välja, läks minut, siis ajas tema keele suust välja. Iial pole mu elus olnud nii palju tulevikku kui tol korral, iial nii palju rõõmu. Nüüd on ta nelja-aastane ja kõik on teisiti. Tema silmad on vilkad ja täituvad niisama kiiresti armukadeduse kui rõõmu, kurbuse kui vihaga, ta on juba maailma asjades kodus ja võib olla nii häbematu, et ma kaotan täielikult enesevalitsuse ja karjun ta peale või raputan teda, kuni ta pistab tönnima. Aga pahatihti ta kõigest naerab. Viimati, kui see juhtus, viimati, kui olin nii vihane, et raputasin teda ja tema kõigest naeris, tuli mul üks mõte ja ma panin käe ta rinnale.
Tema süda peksis. Taevas, kuidas see peksis!
Kell on hommikul mõni minut kaheksa läbi. On 4. märts 2008. Istun oma töötoas, ümbritsetud maast lakke ulatuvatest raamatutest, ja kuulan Rootsi bändi Dungen, mõeldes sellest, mida olen kirjutanud ja kuhu see kõik välja viib. Linda ja John magavad kõrvaltoas, Vanja ja Heidi on lasteaias, kuhu ma viisin nad pool tundi tagasi. Akna taga suures Hiltoni hotellis, mis on ikka veel varjus, libisevad liftid kolmes klaasist fassaadišahtis kogu aeg üles-alla. Hotelli kõrval seisab punane telliskivimaja, mis on ilmselt pärit 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest, kui aknaorvade, võlvide ja kaarte järgi otsustada. Selle taga paistab jupike Magistraadi parki oma raagus puude ja rohelise muruga, seal lõpetab seitsmekümnendatest pärit hallikirju kivimaja vaate ja sunnib pilgu taevasse, mis on mitme nädala järel esimest korda läbipaistvalt sinine.
Pärast pooltteist siin elatud aastat on see vaade mulle tuttav, kõik selle ilmed päeva ja aasta jooksul, aga ma ei tunne, et oleksin sellega seotud. Ükski asi, mida ma siin näen, ei tähenda mulle midagi. Võibolla ma seda olengi otsinud, sest neostumatuses on kahtlemata midagi ahvatlevat, mida ma võib-olla isegi vajan, aga see ei ole mu teadlik valik. Kuus aastat tagasi istusin ja kirjutasin ma Bergenis, ja isegi kui ma ei kavatsenud kogu oma ülejäänud elu seal linnas veeta, ei olnud mul mingit plaani jätta oma maad ja naist, kellega ma tookord abielus olin. Vastupidi, me kujutasime ette, et muretseme lapsed ja kolime ehk Oslosse, kus ma kirjutan mitu romaani ja tema jätkab tööd raadios ja televisioonis. Aga sellest tulevikust, mis meil oli ja mis oli tegelikult vaid toonase oleviku pikendus oma igapäevaste toimetuste ja õhtusöökidega sõprade ja tuttavate seltsis, puhkusereisidega ning külaskäikudega vanemate ja naisevanemate juurde, kõike rikastamas meie kujuteldavad lapsed, ei tulnud midagi välja. Midagi juhtus, ja ühel heal päeval sõitsin ma Stockholmi, algul vaid selleks, et paariks nädalaks minema pääseda, ja siis sai sellest korraga mu elu. Selles ei vahetunud mitte ainult linn ja riik, vaid ka kõik inimesed. Kui mu tegu ongi kummaline, siis veelgi kummalisem on see, et ma selle peale sama hästi kui iialgi ei mõtle. Kuidas ma siia sattusin? Miks kõik nii läks?
Kui ma Stockholmi jõudsin, tundsin ma seal kaht inimest, ja mõlemat vaid põgusalt: Geiri, kellega olin suhelnud Bergenis paari nädala jooksul 1990. aasta kevadel, niisiis kaheteistkümne aasta eest, ja Lindat, keda olin kohanud paaril päeval ühel debütantide seminaril Biskops-Arnös 1999. aasta kevadel. Saatsin Geirile meili ja küsisin, kas võin niikaua tema pool peatuda, kuni olen endale elamise leidnud, ja ta lubas, ning sealt helistasin ja panin kahte Rootsi ajalehte üürisoovi kuulutuse.
