grotis. Ja nüüd hakkasid mõtted mind nendesuguseks muutma. Minu ähkimine muutus nende ähkimiseks, minu sammud nende omadeks, minu käed nende käteks, ja kui ma silmad sulgesin, kangastusid mulle nende silmitud näod. Grott … mustav vesi … hulk tuukreid, laternad käes … Asi läks nii kaugele, et ka silmade avamisest polnud enam abi. Kuigi ma nägin, et olen oma toas, ümberringi mu oma tuttavad asjad, ei lasknud hirm mind lahti. Kartusest, et midagi võiks juhtuda, ei julgenud ma peaaegu silmigi pilgutada. Istusin kangelt oma voodile, tõmbasin koolikoti lähemale, heitsin pilgu tunniplaanile, leidsin kolmapäeva, lugesin, mis seal seisis: mata, lota, lalla, tõstsin koti sülle ja lappasin õpikud masinlikult läbi. Kui see tehtud, võtsin padjalt avatud jutuka, toetusin vastu seina ja hakkasin lugema. Sekunditest, mis möödusid iga korra järel, kui ma pilgu tõstsin, said vähehaaval minutid, ja kui paps täpselt kell üheksa hüüdis, et õhtusöök on laual, ei olnud ma mitte hirmu, vaid raamatu võimuses. Ka sellest lahtirebimine nõudis pingutust.
Me ei tohtinud ise võileibu teha ega pliiti kasutada, nii et õhtusöögi valmistas meile alati kas mamps või paps. Kui mamps oli õhtuses vahetuses, tegi kõike paps: kui me kööki jõudsime, ootas meid laual kaks klaasi piima ja kaks taldrikut, kummalgi neli võileiba. Võileivad oli ta enamasti varem valmis teinud ja külmkappi pannud ning kuna need olid külmad, oli neid ka siis vaev süüa, kui leivapealne mulle maitses. Kui mamps oli kodus, tõstsime kas meie või tema leivakatted lauale, ja see väike liigutus, mis laskis meil otsustada, mida lauale panna ja leivale tahta, ning ka see, et leivad olid toasoojad, oli piisav, et sünnitada meis vabadusetunnet: kui me tohtisime avada kapiukse, võtta välja taldrikud, mis kokku puutudes iga kord tasakesi klirisesid, ja panna need lauale, kui me tohtisime tõmmata lahti alati kõlksuvate söögiriistade sahtli ja panna noad taldrikute kõrvale, kui me tohtisime tuua lauale klaasid, avada külmkapi, võtta välja piima ja seda klaasi valada, siis tohtisime kahtlemata ka suu avada ja rääkida. Mampsiga õhtust süües kaasnes ühega ikka teine. Me lobisesime kõigest, mis pähe tuli, ja meie jutt huvitas teda, ning kui natuke piima loksuski maha või kasutatud teekott hajameelsusest laudlinale sattus (sest vahel tegi ta meile teed), polnud sellest hullu. Aga kui meie ühine köögis toimetamine avas vabaduselüüsi, siis vabaduse määra reguleeris see, kas paps viibis juures või mitte. Kui ta oli kodunt ära või allkorruse töötoas, lobisesime nii valjusti ja vabalt ning žestikuleerisime nii ägedalt, nagu iganes tahtsime; kui ta trepist üles tuli, alandasime tahtmatult häält ja vahetasime jututeemat, kui see oli meie arust papsi kõrvadele sobimatu; kui ta kööki astus, jäime päris vait ning istusime kangelt nagu tokid ja olime näiliselt toidule keskendunud; kui ta aga suurde tuppa istus, lobisesime edasi, aga vaiksemalt ja talitsetumalt.
Sel õhtul ootasid meid köögis nelja võileivaga taldrikud. Üks leib oli pruuni juustuga, teine hariliku juustuga, kolmas tomatikastmes sardiinidega ja neljas köömnejuustuga. Mulle ei meeldinud sardiinid, mistõttu võtsin selle võileiva kõigepealt. Kala hakkas mulle vastu, keedetud tursk, mida sõime vähemalt korra nädalas, ajas mind öökima – nii hautamisnõust tõusev aur, kala maitse kui ka konsistents. Sama käis mõistagi keedetud süsika, keedetud saida, keedetud heeringa, keedetud kilttursa, keedetud lesta, keedetud makrelli ja keedetud meriahvena kohta. Sardiini puhul polnud kõige hullem mitte maitse, sest tomat läks mul alla küll, kui mõtlesin, et see on nagu ketšup, vaid konsistents, eelkõige väike libe saba. See oli vastik. Et sabadega võimalikult vähe kokku puutuda, hammustasin need kõigepealt otsast, panin taldrikuäärele, lükkasin ühele leivapoolele natuke tomatikastet, pistsin sabad selle hunniku keskele ja murdsin leiva selle ümber kahekorra. Niiviisi võisin sabadega kokku puutumata paar korda mäluda ja seejärel kõik piimaga alla uhta. Kui papsi juures ei olnud, nagu sel õhtul, võis tillukesed sabad loomulikult püksitaskusse pista.
Yngve kortsutas kulmu ja raputas pead, kui ma nii tegin. Siis ta naeratas. Naeratasin vastu.
Suures toas nagises isa all tugitool. Tikutoos krabises vaevukuuldavalt, siis kostis järsk kraapsatus, kui tikupead vastu väävliriba tõmmati, ja tiku süttimise kärin, mis mähkus järgnevasse leegivaikusse. Kui mõni sekund hiljem immitses kööki suitsulõhna, kummardus Yngve ja avas hiirvaikselt akna. Hääled, mis õuepimedusest sisse hoovasid, muutsid köögis otsemaid meeleolu. Järsku oli osa tegevusväljast õues. Istume nagu riiulil, mõtlesin ma. See mõte tõstis küünarvartel karvad turri. Tuul valjenes ja kohises läbi metsa, voogas meie all murul mühinal üle põõsaste ja puude. Eemalt teeristilt kostis laste hääli, kes ikka veel oma jalgratastega seal passisid. Sillale viival mäel vahetas mootorratas käiku. Ja kauguses, otsekui kõrgel kõige kohal, kostis väinalt läheneva paadi podinat.
Loomulikult oli ta mind kuulnud! Minu samme, kui ma killustikul jooksin!
„Kas teeme vahetust?” küsis Yngve tasakesi ja näitas köömnejuustuga leivale.
„Võib kah,” vastasin ma. Mõistatuse lahendamise tõttu heas tujus, loputasin sardiinileiva viimase suutäie väikese piimalonksuga alla ja asusin selle kallale, mille Yngve mu taldrikule oli sokutanud. Piima tuli tarvitada võimalikult säästlikult, sest kui jõudsid viimase leivani ja piim oli otsas, ei läinud leib kuidagi alla. Muidugi oli targem lonks piima varuks jätta, kuni kõik leivad söödud, sest piim maitses kõige paremini siis, kui see mingit otstarvet ei täitnud, vaid vabalt, puhtalt ja millegagi segunemata kõrist alla voolas, mis minul kahjuks kunagi ei õnnestunud: hetkevajadus trumpas üle tulevikulootused, olgu need nii ahvatlevad kui tahes.
Aga Yngvel see õnnestus. Tema oli säästumeister.
Eemal Prestbakmo pool trampis keegi saapakandu vastu treppi. Seejärel lõhestas õhtut kolm järsku hõiget.
Geir! – Geir! – Geir!
Vastus saabus eemalt John Becki maja eest, just nii venitatult, et kõik, kes seda kuulsid, pidid aru saama, et poiss püüab aega võita.
Jaaaaa!hüüdis ta.
Kohe seejärel kõlasid väljas tema jooksusammud. Kui need Gustavseni aiani jõudsid, tõusis paps suures toas püsti. Miski selles, kuidas ta läbi toa kõndis, sundis mind pead langetama. Ka Yngve langetas pea. Paps tuli kööki, astus laua juurde, küünitas end sõnagi lausumata ette ja tõmbas akna pauguga kinni.
„Õhtuti hoiame akna kinni,” ütles ta.
Yngve noogutas.
Isa vaatas meid.
„Ja katsuge, et te valmis saate,” ütles ta.
Alles siis, kui ta oli toas jälle maha istunud, vaatasin Yngvele otsa.
„Hahaa,” ütlesin sosinal.
„Mis hahaa?” vastas ta sosinal. „See käis sama palju sinu kohta.”
Tal oli minu ees peaaegu kaheleivane edumaa ja ta võis õige pea püsti tõusta ja oma tuppa lipsata, mina aga pidin veel mitmeks minutiks kööki mäluma jääma. Olin kavatsenud pärast õhtusööki isa juurde minna ja öelda, et kindlasti näidatakse õhtustes uudistes meres paistva näoga lõiku, aga antud olukorras oli parem asi sinnapaika jätta.
Või siiski mitte?
Otsustasin oodata ja vaadata. Kui ma köögist lahkusin, oli mul kombeks pilk suurde tuppa heita ja talle head ööd soovida. Kui ta hääl on neutraalne või parimal juhul heatahtlik, siis mainin seda. Muidu mitte.
Kahjuks oli ta istunud diivanile, mis asus toa tagaseinas, ja mitte teleka ette nahktugitooli nagu tavaliselt. Selleks et temaga nüüd kontakti saada, ei piisanud tema poole pilgu heitmisest ja otsekui möödaminnes head ööd soovimisest, nagu sain teha siis, kui ta istus nahktugitoolis, vaid oleksin pidanud astuma mitu sammu tuppa sisse. Sellest järeldaks ta, et tahan temast midagi. Ja siis kadus ära asja mõte kuulatada ta hääletooni, siis oleksin pidanud oma asja välja käima,
