korter oleks sattunud mu kätte sõprade või tuttavate kaudu, poleks juhuslikkus olnud nii suur, sest linna suurusest hoolimata on kirjandusringkonnad suhteliselt väikesed, aga see oli toimunud anonüümse ajalehekuulutuse kaudu, mida luges mitu tuhat inimest, ja kuulutusele vastaja ei tundnud mõistagi ei Lindat ega mind. Silmapilk muutsin meelt ja otsustasin, et parem oleks võtta teine korter, sest kui ma selle võtan, võib Linda ehk arvata, et ma jälitan teda. Aga see oli märk. Ja see oli täis sügavamat tähendust, sest nüüd olen ma Lindaga abielus ja ta on mu kolme lapse ema. Nüüd on tema see, kellega ma elu jagan. Ainus jäänuk varasemast elust on raamatud ja plaadid, mille ma kaasa võtsin. Kõik muu jätsin maha. Ja kui ma tollal kulutasin palju, lausa haiglaselt palju aega minevikust mõtlemisele, nagu mulle praegu tundub, mistõttu ma mitte üksi ei lugenud, vaid suisa jõin Marcel Prousti romaani „Kadunud aja otsingul”, siis praegu mu mõtetes minevikku peaaegu ei ole. Mulle paistab, et selles on oluline osa meile sündinud lastel, sest elu nendega siin ja praegu hõivab kogu ruumi. Isegi lähimineviku tõrjuvad nad välja: küsige minult, mida ma tegin kolm päeva tagasi, ja ma ei mäleta. Küsige minult, milline oli Vanja kaks aastat tagasi, Heidi kaks kuud tagasi, John kaks nädalat tagasi, ja ma ei mäleta. Väikeses argielus toimub palju, aga kõik kogu aeg ühes ja sellessamas ringis, ning rohkem kui miski muu on see muutnud minu pilti ajast. Sest kui ma varem nägin aega kui teelõiku, mis tuleb jätta seljataha, ja tulevikku kui kaugel eespool terendavat perspektiivi, mis on enamasti sirav ja mitte mingil juhul igav, siis on see nüüd eluga siin ja praegu hoopis teistviisi ühte põimunud. Kui ma peaksin seda kujutama piltlikult, siis oleks see laev lüüsis: täpselt niisama aeglaselt ja möödapääsmatult tõstetakse elu välja ajast, mida igalt poolt ühtlaselt sisse niriseb. Kui detailid kõrvale jätta, siis on kõik sama, mis alati. Ja iga päevaga kasvab igatsus silmapilgu järele, kui elu kerkib servani, silmapilgu järele, kui värav avaneb ja elu lõpuks ometi edasi liigub. Samas annan ma endale aru, et just korduvust, suletust ja muutumatust ma enda kaitseks vajangi, sest neil harvadel kordadel, kui ma neist lahkun, tulevad kõik vanad hädad tagasi. Korraga on mu taas vallutanud tont teab mis mõtted sellest, mida keegi ütles, nägi või arvas, otsekui oleksin heidetud kontrollimatusse, viljatusse, tihti alandavasse ja pikapeale destruktiivsesse tsooni, kus ma nii palju aastaid elasin. Igatsus pakku pääseda on ühtviisi tugev nii seal kui ka siin, aga erinevus on selles, et igatsuse eesmärk on tegelikult teostatav seal, mitte siin. Siin pean leidma teised eesmärgid ja nendega rahulduma. Ma räägin kunstist elada. Paberil pole see mingi probleem, seal võin ma vaevata esile manada pildi, kuidas Heidi ronib kell viis hommikul võrevoodist välja ja tatsab pimedas üle toa, et sekund hiljem tuli põlema panna ja ilmuda minu ette, kui ma uniselt silmi paotan, ja öelda „Kööki!”. Tema keel on veel talle ainuomane ja annab sõnadele tavapärasest erineva tähenduse, nii et „kööki” tähendab mustikahapupiimaga müslit. Samal põhimõttel on küünal „ta elagu!”. Heidil on suured silmad, suur suu, suur isu ja ta on igas mõttes ablas laps, aga see lihtsakoelisus ja haavamatu rõõm, milles ta oma esimesed poolteist aastat elas, on jäänud sel sügisel Johni sünnist saadik teiste ja varem tundmatute tundepuhangute varju. Esimestel kuudel kasutas ta iga võimalust, et poisile haiget teha. Küünejäljed Johni näol olid pigem reegel kui erand. Kui ma sügisel pärast nelja päeva pikkust Frankfurdi-reisi koju jõudsin, oli John nagu sõjast tulnud. See oli raske, sest me ei tahtnud Heidit poisist ka eemal hoida, niisiis pidime katsuma ta meeleolu aimata ja reguleerima tema pääsu Johni juurde. Aga ka siis, kui Heidi oli hiilgavas tujus, võis ta käsi poisi poole sähvata ja teda välgukiirusel lüüa või küünistada. Sellega paralleelselt tekkisid Heidil talitsematud vihahood, milleks ma teda kaks kuud varem võimeliseks ei oleks pidanud, samal ajal kui temas lõi välja varem niisama tundmatu solvumine: kui minu hääles või käitumises võis tajuda vähimatki karmust, laskis ta pea longu, keeras näo kõrvale ja hakkas tihkuma, nagu oleks meie silmadele mõeldud vaid viha, õrnatundelisust tuleks aga varjata. Kui ma seda kirjutan, täitub mu hing tema vastu õrnusega. Aga nii on see vaid paberil. Päriselus, kus asi on naljast kaugel ja ta seisab mu ees nii varasel tunnil, et tänavad on veel vaiksed ja maja hääletu, kibeldes rõõmust uue päevaga pihta hakata, ja mina ajan end ohates üles, panen eelmise päeva riided selga ja vean end tema järel kööki, kus teda ootab tõotatud mustikamaitsega hapupiim ja suhkruvaba müsli, ei tunne ma mingit õrnust, ja kui ta siis läheb minu meelest üle piiri, nuiab vahetpidamata mingit filmi või püüab magava Johni tuppa pääseda, ühesõnaga iga kord, kui ta keeldu ei kuula, vaid käib peale nagu uni, juhtub tihti, et mu ärritus lahvatab vihaks, ja kui ma siis temaga kurjustan ja tal hakkavad pisarad voolama, ta laseb pea longu ja keerab, õlad kühmus, näo kõrvale, mõtlen ma, et paras talle. Alles õhtul, kui nad magavad ja mina istun üleval ja mõtlen, mida ma küll teen, annan endale aru, et ta on kõigest kaheaastane. Aga siis olen ma sellest väljaspool. Kui ma olen selle sees, ei ole mul mingit šanssi. Selle sees tuleb hommik kaelast ära saada, kolm tundi mähkmeid vahetada, riideid selga toppida, hommikusööki pakkuda, nägusid pesta, juukseid kammida ja palmitseda, hambaid pesta, nääklusi ära hoida, hoope tõrjuda, kombinesoone selga ja saapaid jalga sikutada, kuni lähen, kokkupandav topeltkäru ühes käes ja teisega kaht väikest tüdrukut ees ajades, lifti, kus teel alla puhkeb tihtipeale tõuklemine ja madin, sealt trepikotta, kus ma viskan nad kärusse, tõmban neile mütsi pähe ja käpikud kätte ning veeretan nad tänavale, mis on juba täis tööletõttajaid, et toimetada nad kümme minutit hiljem lasteaeda ja saada tänu sellele viis vaba tundi, et tööd teha, kuni lastele hädavajalikud rutiinid jälle pihta hakkavad.
Mul on alati olnud suur tarvidus üksiolemise järele, ma vajan üksindust katkematute pindadena, ja kui ma seda ei saa, nagu viimasel viiel aastal, võib frustratsioon vahel paaniliseks või agressiivseks muutuda. Ja kui see, mis mind kogu täiskasvanuelu on tegevuses hoidnud – ambitsioon kirjutada kunagi midagi erakordset –, sel viisil ohtu satub, on mu ainus mõte, mis järab minus nagu rott: tuleb kohe jalga lasta! Aeg kaob käest, niriseb nagu liiv sõrmede vahelt, samal ajal kui mina teen … kurat teab mida! Küürin põrandat, pesen pesu, valmistan õhtusööki, pesen nõusid, käin poes, mängin lastega mänguväljakul, viin nad tuppa ja võtan riidest lahti, vannitan neid, vaatan nende järele, kuni nad voodisse lähevad, panen nad magama, riputan riided kuivama, voldin riided kokku ja panen kappi, koristan, pesen lauda, toole ja kappe. See on võitlus, ja ehkki mitte kangelaslik, käib see ülevõimu vastu, sest kui palju ma kodus vaeva ka ei näeks, on toad ikka kasimatud ja segi, ja lapsed, kelle eest nende ärkveloleku igal minutil hoolt kantakse, on jonnakamad kui teised lapsed, keda ma näinud olen; vahetevahel on siin päris hullumaja, võib-olla sellepärast, et me ei suuda luua vajalikku tasakaalu distantsi ja läheduse vahel, mis on seda olulisem, mida ägedamalt temperamendid möllavad. Ja neid siin juba jagub. Umbes kaheksakuuselt algasid Vanjal ägedad tundepuhangud, mis taoti meenutasid atakke, nii et temaga oli võimatu kontakti saada, sest ta üksnes röökis. Ainus võimalus oli ta sülle võtta, kuni hoog üle läks. Mis seda põhjustas, ei olnud meil aimu, aga see algas tihti pärast seda, kui tal oli palju uusi muljeid, nagu näiteks siis, kui me olime Stockholmi lähedal maal tema vanaema pool käinud, kui ta oli pikalt koos teiste lastega olnud või kui me olime terve päeva linnas veetnud. Täiesti endast väljas, võis ta siis kõigest kõrist lohutamatult karjuda. Tundlikkus ja sihikindlus pole üldse kerge kombinatsioon. Heidi sünd ei teinud tema jaoks asja paremaks. Mulle meeldiks öelda, et ma käitusin neil puhkudel tasakaalukalt ja arukalt, aga nii see kahjuks ei olnud, sest ka minu viha ja tunded lõid nendes olukordades mässama ja lahvatasid, tihti avalikus kohas: võisin ta raevust sõgedana maast üles krahmata, kui ta mõnes Stockholmi ostukeskuses end põrandale oli visanud, nagu kartulikoti õlale heita ja teda läbi linna tassida, samal ajal kui ta jalgadega rapsis, mind tagus ja kriiskas nagu segane. Tuli ette, et ma reageerisin ta kriiskamisele nii, et lõugasin vastu, viskasin ta voodisse ja hoidsin teda seal kinni, kuni tema painaja järele andis. Ta oli veel õige pisike, kui avastas, mis mind täpselt hulluks ajab, nimelt teatud tüüpi kriiskamine, mitte nutt, nuuksumine ega hüsteeria, vaid põhjendamatud, sihipärased, agressiivsed kriisked, mis lennutasid mul katuse pealt: ropsti püsti ja krauhti vaese tüdruku juurde, et tema peale karjuda või teda raputada, kuni kriisked vaibusid ja läksid üle nutuks, keha lõdvestus ja ta suutis end viimaks lohutada lasta.
Kui ma selle peale tagasi mõtlen, on lausa hämmastav, kuidas ta, ise vaevalt kaheaastane, meie elu sel moel mõjutada suutis. Sest nii see oli, mõnda aega
