sügav vagu laubal. Samasugused rangluud, naerulohk vasakul põsel, samasugune paljaks aetud pea, samasugune hall, samade spreivärvi- ja tušiplekkidega T-särk; samad paksud, vanaaegsest denimist teksased, mis Yasmine talle oma esimeselt Tokyo-reisilt Shibuyast ostis. Aga ka habemetüügas, mustad küünealused, elavhõbedana ekslev pilk ja pidevalt mäluvad lõualuud.
„Yasmine, baby!”
Ta sirutab käed välja, astub üle läve, tänavalt kumavas valguses on tema hambad kollased. Yasmine taganeb sammu ja pöördub mehest ning tema embusest kõrvale.
„Baby, I didn’t realize … What time is it?”
Ta keerab rannet, otsides kella, mida seal ei ole, kobab taskutes mobiiltelefoni järele, saab selle lõpuks kätte ja vajutab ägedalt, ent telefon ei reageeri.
„What the fuck? I’m outta battery, baby! What time is it?”
Ta muudkui mälub ja mälub ning laseb telefoni lahti, see kukub kolksatades betoonile. Ta läheneb uuesti Yasmine’ile, seekord on ettesirutatud pihud kumerad, justkui tahaks ta Yasmine’i näo nende vahele haarata. Naine taganeb, kuni jõuab ruumi keskele, David nimetab seda stuudioks, aga tegelikult pole see suurem kui ühikatuba või suuremat sorti garderoob, ehkki lagi on kõrge ja tänu suurtele akendele on ruum mõnikord varahommikuti valgust täis.
„Miks sa inglise keelt räägid?” küsib ta.
Mees peatub ja vaatab teda, nagu jõuaks Yasmine’i siinolek talle alles nüüd õieti kohale.
„Kuidas sa sisse said?” küsib David rootsi keeles, paranoiast ja agressiivsusest säriseval süüdistaval toonil.
„David,” ütleb ta pead kallutades, justkui väikese lapsega rääkides, „mis on juhtunud?”
Yasmine seisab keset betoonpõrandat, käed rinnal risti. Ta tunneb läbi valu ja segaduse tungivat viha, tunneb, kuidas see kasvab. Temas, nendes, ja selles ruumis on mingi sügav auk. Iga kord, kui ta arvab, et on selle augu pudedast äärest kinni saanud, tunneb ta, kuidas see suuremaks muutub ja sõrmed kruusa sees libisema hakkavad. Kuidas ta ka ei võitle, viskle ja ennast ei kriimusta, kukub ta vääramatult allapoole.
„Juhtunud?” küsib mees. „Mis tähendab – juhtunud?”
Ta avab külmkapi, tõmbab juurviljasahtlid välja ja lükkab uuesti tagasi, liigutab riiulitel vanu toiduaineid. Võipakk kukub põrandale, tundub, et ta ei märkagi seda.
„Timmyl ja Aishal oli pidu, sealt läksime Rasheedi ja veel mõnega edasi.”
Ta pöördub naise poole, näol üllatus:
„Mis sa praegu siin teed? Sa pidid ju neljapäeval tulema.”
„Täna on neljapäev,” vastab Yasmine ja surub sõrmed vastu meelekohti. „Nüüd võib-olla juba reede.”
Kohin ei anna järele, hoopis vastupidi.
„Timmy ja Aisha pidu oli teisipäeval,” ütleb ta. „Sa pole sellest saadik koju jõudnud, eks?”
Mees kehitab õlgu ja mõtleb järele.
„Neljapäev?” küsib ta. „Me jäime Rasheedi juurde pidama, ta oli mõned uued lood välja mõelnud. Edasi põrutasime mingile peole Bushwicki. Lauren oli seal.”
Tal on selline nägu, nagu ootaks ta mingisugust kiitust, sest mainis galeristi nime, kes, nagu nad mõlemad väga hästi teavad, ei korralda oma galeriis iialgi ühtegi Davidi tööde näitust.
„Ta oli täiega huvitatud minu uuest suunast, tead küll, linnud ja kirikud. Kas ma olen sellest sulle rääkinud?”
Yasmine vajub kükakile, peidab näo kätesse. Sõrmed libisevad läbi kruusa.
„Tuhat miljonit korda, David. Aga sa ei ole ju mitte muhvigi maalinud, on ju nii? Mitte ühtegi kuradi kriipsu!”
Ta tõuseb uuesti püsti, läheb nurka kahekordse madratsi juurde ja otsib sealt kaks õhukest, krabisevat paberit. Ta läheb Davidi juurde ja paneb paberid sõnagi lausumata mehe ette köögilauale.
Too kummardub ettepoole ja uurib neid, tõmbab silmad pilukile.
„Ah,” ütleb ta. „Sitta sellest. Kohtusse ei anta meid veel niipea. We’re artists, baby! Väljaviskamine kuulub meie elu juurde.”
„Kohus on kümne päeva pärast, David. Pärast seda oleme tänaval, saad aru? Kurat, ma andsin sulle ju üüri jaoks iga nädal raha. Millele sa selle kulutasid? Spiidile? Bushwicki pidudele?”
Üha sügavamale ja sügavamale auku. Ta ei jaksa enam isegi vastu võidelda.
„Mul on juua vaja,” ütleb mees ja rabab sügavkülma ukse lahti.
Ta kobab jäises ruumis, kuni saab kätte uduseks tõmbuva pudeli ja tõstab selle hallis öises valguses õhku. Ta raputab pudelit ja keerab sellel põhja ülespidi, enne kui selle täiest jõust vastu halli telliskiviseina virutab. Pudel puruneb aknast kümne sentimeetri kaugusel vastu seina jäätunud klaaskristallide mereks.
„Kurat, miks sa kõik viina ära oled joonud?” kähistab ta ja pöördub Yasmine’i poole.
Võib-olla on põhjuseks väljaviskamine, võib-olla pikk reis ja ajavahe. Võib-olla hakkab viimase kuu jooksul kogunenud mure ja segadus endast märku andma ja temas kasvama. Võib-olla on see hoopis jalge all üha suuremaks muutuv auk. Võib-olla mehe mustad küünealused. Võib-olla tänu sellele näeb ta augu pimedat, verist põhja. Võib-olla ei tähenda see kõik midagi. Ent järsku muutuvad mehe ähvardused lubadusteks. Yasmine teab hoobilt, mida tal teha tuleb.
„Ma ei ole sinu viina puutunud, David,” ütleb ta.
See pole veel kõik. Tema hääl ei värise, pilk on kindel ega libise kõrvale, ta ei lähe lihtsalt minema. Selle asemel paneb ta käed rinnale risti ja astub mehele sammu lähemale. Tunneb, kuidas üks klaasikild vasaku talla all sügavalt sisse lõikab, tajub killu külmust teda vallanud kuumuses, koguni veri tundub sellega võrreldes külmana.
David on üllatunud. Yasmine’i sõnad ei sobi nende looga, nende lugu on jada episoodidest, kus Yasmine põlvitab nurgas, käes kühvel või paber või midagi muud, ja pühib kilde kokku. Silmapilguks jääb David nõutuks. Lõuapärad liiguvad. Pupillid ähvardavad lõhkeda. Ja seejärel:
„Mida sa, raisk, ütlesid?”
Ta astub sammukese lähemale, üks suunurk tõmbleb spiidist või pingutusest või unevaegusest. Yasmine tunneb, kuidas sõrmed läbi kruusa libisevad, see kriimustab käsi, veri voolab temast läbi jalgade välja, üle betooni laiali.
Ta teab, et saab praegu kõik lõpetada. Ta saab taganeda ja painduda. WC-st paberirulli tuua ja need kuradi killud kokku pühkida. Ta võib joosta Classon Avenuele hindude ööpäev läbi avatud poodi ja osta pudeli Jacki. Mees jooks poole sellest ära ja võib-olla karjuks natuke. Ta saaks pöörata mehe viha endalt mujale, galeristide ja agentide ja teiste peale, kes loomulikult on süüdi, et David pole nende Brooklynisse tulekust saadik mitte midagi maalinud. Võib-olla saaks ta Bretti käest raha laenata, et väljaviskamist ära hoida? Teha paar reisi Tokyosse või Berliini. Jätkata raha kõrvalepanemist, kuni saab üürida korteri, kuhu mõnel pimedal ööl kaduda. Ta saab teha kõike seda, mida ta on sada korda varemgi teinud, leppida taas aeglaselt auku kukkumisega ja lasta
