style="font-size:15px;"> Sel sügisel, sel talvel vahetame nende Wayed Wayed’i meie Razor Tongue’i ja 7 Daysi ja Britney vastu. Sel sügisel, sel talvel läheme üle asfaldi, üle külmunud muru ja läbi hõredate hekkide, läbi maailma, mis muutub üha pimedamaks ja pimedamaks, kuni ma enam ei usu, et ma veel kunagi päikest näen, see on kadunud ja mind üksi jätnud. Nagu kõik teisedki on mind üksi jätnud. Kõik peale sinu, mu õde.
Me läheme aeglaselt nende juurde koju, veame majade vahel külmunud asfaldil jalgu värskelt sadanud lumes, nii et maha jäävad ojad ja vaod, märgid, mida mööda saab meie tuldud teed tagasi minna. Justkui oleksime Hans ja Grete, kellel ei ole vaja leida koduteed, vaid teed siit ära.
Külm hakkab kiiresti näpistama, mul on vanade tennistega külm, kui lumi tennisekeele vahelt või aukliku põhja kaudu sisse tungib või minu liiga lühikeste pükste säärte alt sisse pääseb.
„Sa kasvad liiga kiiresti, väikevend,” ütled sa. „Varsti ei jätku enam uute pükste jaoks rahagi.”
Külm tungib mu kaltsukast ostetud polüesterjope ja sinepikollase kampsuni alla, läbi T-särgi ja naha luuüdini välja.
„Kohe oleme kodus, habibi,” ütled sa. „Siis teeme kuuma vanni.”
Me naerame, sest meil pole ju vanni, meie ainsas tualetis on vaid peenikese joaga leige dušš, aga naermine annab sooja.
Sa ütled:
„Maja, maitse, maasikas, meeldima.”
Uued sõnad, mis sa oled õppinud. Sinu suus kõlavad need nagu linnulaul, täiesti võõralt, üldse mitte inimkõne moodi. Aga me teame, et need on võtmed, need tähendavad kõike, absoluutselt kõike. Saame aru, et me oleme nüüd siin, meil pole valikut, me ei saa vahetada oma lühikesi pükse, räpaseid kingi, kitsaid, kohutavaid kodusid. Aga me saame meloodiat harjutada niikaua, kuni oskame laulda kaunimalt kui kõik teised. Ja kui kevad lõpuks kollase muru kahvatu valgusega üle ujutab, kraaksatan ma:
„Varandus, varblane, vorst.”
„Need on küll kõik eri ooperist,” ütled sa.
Me naerame jälle, kiirustades ja hingetult, kuni vajume sulavatesse hangedesse, kaks kõhna, kondist, liiga üksildast jõmpsikat liiga võõras maailmas.
Mõnikord, kui me pärast lõunat koju jõuame, ei ole seal kedagi, korter on pime, tuled kustutatud, alles on vaid õhku heljuma jäänud lõhnad. Siis me kahetseme, et me kiiremini ei teinud, kiiremini läbi talve koju ei jooksnud, et meil oleks kauem aega siin pimeduses, soojuses üksi olla.
Need pärastlõunad on vaid meie jaoks, me paneme padjad põrandale, televiisorile väga-väga lähedale, nii lähedale, kui ma õnnele tol hetkel pääsen. Õpime ära sõna „klõpsima”, vajutame teleka Araabia kanalitest mööda otse Ricki Lake’i ja Oprah’ ja Beverly Hillsi korduste peale. Kastame kuiva saia hummusesse või baba ganoush’i või mida iganes me parajasti hapude tomatite ja maitsetute, mädanenud paprikate tagant külmkapist leiame. Seejärel lihtsalt lamame, ikka veel külmunud, ent unised, paokil silmadega, ja sa loed mulle subtiitrite teksti valjusti ette häälega, mis on raske ja väsinud ja nii soe, et ma tahaksin selle endale paksu pehme tekina ümber mähkida ja magada, kuni külm on taandunud ja päike katkiste ribakardinate vahelt sisse piilub ja meile maailma tagasi annab.
Aga enamasti on emb-kumb neist oma kursustelt või ajutiselt töökohalt koju jõudnud, ohked ja oiged, väsinud pilk, armetu tülitsemine, hajameelsed küsimused koduste ülesannete kohta ja ärritunud sõnavaling ning üles tõstetud, avatud peopesad, kui me ütleme, et meile ei antud kodus midagi teha. Kuidas me niimoodi midagi õpime? See ühiskond on liiga nõrk, liiga kerglane. Tõepoolest, nad hakkavad meile ise matemaatikaülesandeid ja araabia keele harjutusi teha andma, sest nad ju kuulevad, kuidas me neist eemale libiseme, kuidas me salamisi sosistame:
„Sööma, lööma, mõõtma, veetma, saatma, lootma.”
„Jalg, halg, noot, koot, puur, kuur, juur.”
Nad ju kuulevad, kuidas me kraaksume ja juba peaaegu laulame.
Nad ju näevad, kuidas meie tiivad kasvavad.
4. Manhattan, New York – laupäev, 15. august 2015
Päike on hallis suveudus juba tõusnud, kui rong mürinal Manhattan Bridge’ile sõidab. Ilm on kuumaks läinud ja Yasmine’i vasak silm tuikab ning valutab. Aga kui ta üldse mõne kehalise häda pärast muret tunneb, siis pigem jala pärast, kust ta eile hommikul enne mustade tekstiilkingade jalgapanemist klaasikillu välja tõmbas. Ta võttis selle vaid välja, haava puhastamine ja side tulid tükk aega hiljem, pärastlõunal ühe Prospect Heightsi restorani WC-s. Ta tunneb, kuidas haav kummitalla vastas tuikab, kuidas veri sidemenutsu ära määrib. Asja ei parandanud sugugi see, et ta kõndis eile õhtul tundide kaupa pimedas Prospect Parkis ringi nagu unetu, elav surnu, enne kui läks lõpuks Dean Streetile hotelli, mille jaoks tal sugugi raha ei olnud, ja veetis seal järjekordse sünge ning unetu öö.
Ta vaatab üle jõe paistvat linna kompaktset, hommikuselt halli siluetti ja tunneb, justkui oleks elu taas kord lõppenud, justkui oleks ta taas jõudnud selle piirile. Teda üllatab, et see tunne pole peaaegu üldse Davidiga seotud. Ta oli mehe juurest lõpliku lahkumise silmapilku teistsugusena ette kujutanud. Puhtama ja selgemana, millegi monumentaalsena, mitte ühe lülina millestki muust, suuremast ja tähtsamast.
Kõrvalistmel on kogu ta maine varandus. Ameerika mereväe kott, mille ta enne esimest Ljubljana-reisi pool aastat tagasi ostis. Selles on tema visandivihik, arvuti, aluspesu, mõned T-särgid ja sokid, ühe Inglise disaineri tumesinine lai põlvini seelik, mis oli nii kallis, et mõni kuu tagasi seda eBay’st ostes hakkas tal pea ringi käima; ja M 51-jope, kõige väiksem number, mis oli talle siiski liiga suur, ostetud samast poest, kust mereväe kott. Taskus on telefon ja maksimaalse limiidiga American Expressi kaart. See oli kõik, mis tal kaasa õnnestus võtta. Kõik muu kuulub minevikku. Järjekordsesse minevikku.
Ta võtab taskust uuesti telefoni, tunneb, kuidas üle silla sõitva rongi vibratsioon levib värinana kätesse, telefon rappub ja hüpleb. See on soe, täpselt nagu kuu aega tagasi, kui ta istus ühes teises metroorongis, teel kesklinna nagu praegugi, Grand Central Stationi ühe kliendiga kohtuma. Ta ei mäleta enam, keda või mida see kohtumine puudutas, mäletab vaid, et telefon käes piiksatas ja saatja nime nähes läbistas teda häbi- ning rõõmujudin. Meil Parisalt. Häbi selle pärast, et see sundis teda mõtlema kõikidele teistele meilidele, millele ta polnud vastanud. Häbi selle pärast, et see viis ta mõtted tagasi Bergorti, vanasse ellu, kõigi juurde, kelle ta maha oli jätnud, Ignacio ja Fadi juurde.
Samas aga ka rõõm, et Parisa ei jätnud jonni ja saatis ikka veel mõned korrad aastas kirja, ehkki Yasmine ei vastanud kunagi, ehkki Parisa koguni ei teadnudki, kas Yasmine neid loeb. Isegi Fadi ei kirjutanud lõpuks enam. Algul kavatses ta vastata, vähemalt Fadi meilidele. Crown Heightsis põrandal madratsil lamades sõnastas ta mõttes vastuseid. Pikki ja üksikasjalikke kirju, täis seletusi ja lubadusi tagasi tulla.
Ta tegi seda veel nüüdki, võib-olla kolm aastat pärast Fadi viimase meili saamist. Aga kirjutamisest ei tulnud kunagi midagi välja. Mitte sellepärast, et ta poleks tahtnud, vaid ta ei teadnud, kuidas peaks alustama. Tema kuritegu Bergorti vastu oli olnud nii ootamatu ja nii täielik. Tal oli vaid üks võimalus: jätta Fadi maha ja sõita koos Davidiga otsemat teed Arlandale. Ja Ignacio? Kas ta teadis, et midagi on toimumas? Et Yasmine on lahkumas? Et sellepärast jättis ta Ignacio maha veel enne Davidiga kohtumist? Ka Ignacio lakkas lõpuks kirjutamast.
Nad olid Davidiga stipendiumiraha eest pileteid ostes otsekui joobnud,
