küsin ma, „kas sul voolikut on, tead küll, bensiini jaoks?”
Rebane noogutab ja naeratab.
„Mul on kõike, bre. Sa tead seda.”
„Hästi, too see siia. Ja mingi sõrgkang samuti.”
Rebasel ei kulu viit minutitki, et koju kimada ja vajalikud asjad välja otsida. Ei kulu viit minutitki, kui ta on juba tagasi, nägu punane, silmad pilukil ja ise valmis milleks tahes, ükskõik milleks peale mänguväljakute ja jalgpalli, peale igavuse ja lõputuse.
„Mis me teeme, vend?”
„Kui väga te Süürlast vihkate?” küsin ma. „Kui väga te vihkate tema neetud pabulase-stiili ja tema sitast poeurgast?”
Nad noogutavad, me kõik oleme seal vahele jäänud, tema talumehekäed on meile kõigile vastu kõrvu andnud ja siis politseisse helistanud.
„Raisk, on aeg talle õpetust anda, ey? Aeg teda väheke koolitada.”
Nad vaatavad mind nüüd teistsuguse pilguga, jalgpall on unustatud, külm on unustatud. Pilgud on teistsugused.
„Kas te tema uut Audit olete näinud?” küsin ma. „Või mis uut, wallah, see on sada aastat vana, aga tema jaoks uus. Olete teda selles autos näinud? Uhke nagu kukk, arvab, et ta on keegi, kuradi pede!”
„Aight,” ütleb Mehdi. „Raisk, tõepoolest on aeg ta ette võtta.”
Koguneme punti, pistame vooliku ja sõra jope hõlma alla, tõmbame kapuutsid pähe, esimest korda pärast Camp Noud tunneme verd soontes korralikult voolamas. Käime paar tiiru mööda parkimisplatsi, enne kui Audi üles leiame. Kombi, vähemalt kümme aastat vana, roheline, pesemata ja jõle. Algul läheme sellest mööda, ei tee autost väljagi. Kõnnime veel paar ringi, veendume, et parkimisplats on tühi. Me ei räägi ega kraaksu, liigume lihtsalt rahulikult üle asfaldi, Shaolin, nagu Wu Tang, nagu fucking gangsterid. Seejärel, varjulisemas kohas:
„Kui kaua see aega võtab, Rebane?”
Ta kehitab õlgu.
„Kümme sekundit luugi, paar minutit uste jaoks, mitte rohkem.”
„Ja edasi?”
„Oh, lihtne, kõigest mõni minut. Chill, bre. I got this.”
Vaatame üksteisele otsa, me ei suuda varjata naeratust ega oma ootust eesoleva, kevade, g life’i järele. Libiseme üle parkimisplatsi kollase valguse, hõljume hääletult Audi poole, nägemata midagi peale auto, kättemaksu ja kaose.
Rebane on geenius, ta kangutab ja surub, bensiinipaagi luuk hüppab laksatades lahti, laseme bensiini algul ühte, seejärel teise koolapudelisse. Ühest liitrist aitab. Noogutame üksteisele ja Rebane virutab sõraga vastu klaasi. Üks kord. Boom. Ei midagi. Ta silmad tõmbuvad pilukile, ent Mehdi võtab sõna lausumata tal sõrgkangi käest.
Oma sajakilost keha appi võttes teeb ta legendaarse pesapallilöögi, see jääb meid saatma kogu suveks, ta purustab klaasi esimesel katsel, see plahvatab tuhandeks väikeseks kristalliks ning katab asfaldi, ja enne veel, kui killud maad jõuavad puudutada, on Rebane pudelitega juba autos, kallab need tagaistmele tühjaks, teeb uksed tõmbetuule tekitamiseks lahti. Siis ronib ta uuesti välja ja vaatab meile otsa. Hoiab tikutoosi minu nina ees.
„See oli sinu idee, vennas. Igati normaalne, kui sina parsale tule otsa paned.”
Võtan tikud, vaatan talle silma, vaatan Mehdile ja Jorgele silma. Nad noogutavad, nende näod on erutusest punased. Asun tegutsema. Süütan korraga kolm tikku ja hoian neid hetke käes. Siis poetan tikud auto uksest sisse, näen istme kohale kerkivaid siniseid ja punaseid bensiiniauruleeke, me pöörame selja ja lendame üle parkimisplatsi minema, leegid meie selja taga kasvavad aga üha kõrgemaks. Selleks ajaks, kui bensiinipaak plahvatab, oleme juba väljakul.
6. Manhattan, New York – laupäev, 15. august 2015
„Sa näed väsinud välja,” ütleb Brett, kui Yasmine tema kõrvale pehmele heledale nahkistmele vajub.
Ta oli äsja ärganud, kui Yasmine pool tundi tagasi helistas, aga tema rätsepaülikonda, lahtinööbitud kraega valget särki, heledaid Itaalia kingi ja tumedaid, otsekui voolitud lainelisi juukseid vaadates on seda raske uskuda.
Yasmine tõmbab päikesesirmi alla ja heidab kiire pilgu selle tagaküljel olevasse väikesesse peeglisse. Vasak oimukoht on üles paistetanud ja kergelt punakaslillaks värvunud. Ta libistab sõrmed üle paistetuse ja tunneb, kuidas see nõrgalt tuksleb.
„Viimased päevad on pikad olnud,” ütleb ta.
Vaikse laksatusega lükkab ta nahaga kaetud päikesesirmi oma kohale tagasi ja nõjatub silmi sulgedes seljatoe vastu.
Enne kui ta Brettiga Davidi ühe sõbra näitusel Williamsburgis aasta tagasi tuttavaks sai, polnud Yasmine kedagi temasarnast kohanud. Tõsi, ta oli neid pildi peal näinud, näinud neid Rootsis, Stockholmi moekates restoranides mereannitaldrikute ja roosa veini kohale kummardumas, kui ta teismelisena koos oma kambaga üle Stureplani väljaku McDonald’sisse läks. Aga oma peente ülikondade ja eelmise sajandivahetuse korteritega kuulusid nad rassi hulka, kelle elu kulges südalinna isoleerituses, temasuguste argipäevas valitsevast kaosest eraldas neid korterihindade ja hariduse kaitsev müür.
Brett on kõike seda ja veel rohkemgi. Ta on Ameerika unelm, rohkem kui Ameerika unelm. Ta on Harvard ja purjetajakingadesse pistetud paljad jalad, maja Hamptonis. Ta on kaheksakümnetunnised töönädalad kontoris ja jõulud Kariibi merel. Samal ajal on temas mingi ebakõla, midagi mässulist ja iroonilist, mis vastandub täiuslikult lihvitud pealispinnale. Huulilt ootamatult libisev nali või alistunud näoilme kohtumisel mõne lootusetult tobeda kliendiga.
Ta tagurdab linnamaasturi bensiinitankurite vahelt suure vaevaga välja ja heidab Yasmine’ile vilksamisi kiire pilgu.
„Tundub, et mitte ainult pikad,” ütleb ta.
Yasmine teeskleb, et ei kuule seda, ja hoiab silmad endiselt kinni. Brett on reklaamiagent. Ta otsib talente, nagu ta neid nimetab – see tähendab: mõne erilise andega noori loomeinimesi – ja müüb neid erinevatele reklaamibüroodele ning teistele tööandjatele, kes oma projektide jaoks teatud kompetentsi vajavad. Enne Brettiga kohtumist polnud Yasmine kuulnudki, et säärane töökoht üldse eksisteerib. Ta ei teadnud midagi reklaamialast ja algul tegi talle natuke naljagi, kui Brett pärast paari klaasi Chardonnayd Roebling Streeti väikeses galeriis möödunud kevadel oma töö ja kontaktidega kelkima hakkas. Ta arvas, et mees lööb talle külge, ja tal tuli kõvasti vaeva näha, et varjata tolle kohmakat esinemist Davidi eest, kes oli hakanud neid galerii teisest otsast sünge intensiivsusega jõllitama.
Kui aga Brett kõigest mõne päeva pärast temaga tõepoolest ühendust võttis ja pakkus võimalust viia ta kokku maailma juhtiva energiajoogitootja the street intelligence unit’i ehk tänavaluureüksusega, tuli see talle üllatusena. Veelgi enam üllatus ta selle pärast, et nad tahtsid temaga kohtuda juba samal nädalal oma niinimetatud „klubimajas” Bronxi selles osas, mis asus trendikuse õhkõrnal piiril. Veel ei olnud siin veinibaare ega ökopoode, aga ta aimas mõningaid varaseid märke – ühel aknal oli Stumptown Coffee logo, tolmuse akna taga aga rikaste pärijate stiilist inspireeritud tööriietes mehed. Ta küsis Bretti käest, kas too tuleb temaga kohtumisele kaasa, aga mehe pilk reetis ebamugavust ja ta tõmbas oma ilusti maniküüritud
