oli ta suutnud kõik nii kiiresti selja taha jätta? Teda vorminud Bergorti. Ignacio, tema esimese armastuse. Aga ennekõike Fadi. Kuidas ta suutis? Vend, tema enda liha ja veri, keda ta oli kaitsnud ja kelle üle valvanud nii kaua, kui ta mäletas. Aga muud valikut ei olnud, Eeslinn justkui ähvardas temast läbi kasvada, tõmmata teda kuhugi sügavale ja pimedasse, ta teadis, et see on kogu aeg olemas olnud ja selle osaks saamist oli ta kogu aeg omamoodi ka oodanud.
Aga kui ta kohtus Davidiga, avanes järsku teine tee. Teine suund, teine elu. Ja ta valis selle, peaaegu midagi mõtlemata. Kui tahad edasi liikuda, siis ei tohi kõiki mõtteid lõpuni mõelda.
Samal hetkel, kui kulunud ja vana American Airlinesi lennuk neli aastat tagasi JFK-l maandus, algas tema elu uuesti. Miljonite teiste kombel mässis ta New Yorgi endale nähtamatu mantlina ümber ja kadus. Enne New Yorki ei olnud midagi. Ei olnud minevikku, oli vaid tulevik. Ameerika unelm. Hoolimata Davidist ja narkootikumidest ja vaesusest. Hoolimata koduigatsusest ja hiilivast tundest, et see tume ja kleepuv, mis teda põhja poole kiskus, ei peitugi Eeslinnas, vaid on kogu aeg pesitsenud tema enda hinges.
Siis järsku tuli Parisa meil – eikuskilt. Ta ei teadnud, miks ta selle avas, aga võib-olla tundus Bergort nii kaugena, et ta uskus – needus on murtud. Mida iganes, teade oli lühike, koosnedes kõigest mõnest reast:
Tere, Yazz!
Kas see on üldse enam sinu meiliaadress? Anyway, ma ei tea, kuidas seda öelda, aga sinu vend on surnud. Ma ei tea, kui palju sa tead, aga ta läks Süüriasse. Nad panid nüüd Facebooki, et ta suri lahingus. Mehdi rääkis sinu vanematega. Tunnen sulle kaasa, õde.
Ta mäletas, et rong peatus kolmeteistkümnendal tänaval täpselt siis, kui ta luges viimast lühikest lauset, ta tõusis püsti, trügis vagunist välja ja tormas mööda eskalaatorit üles Washington Square Parki.
Sellele järgnenud päevast ei mäleta ta midagi, alles hilisõhtul leidis David ta Crown Heightsis segamini stuudiokorteri tänavapoolse akna all kägaras istumas. Terve päev oli justkui ära pühitud, nagu poleks seda kunagi olnudki.
„Sa pead oma vanematele helistama,” sosistas David ja puges tema selja taha, seekord polnud ta tavapäraselt kannatamatu või kiirustav, vaid rahustav ja soe.
Aga ta libises Davidi embusest välja, raputas vaid pead ja vahtis tühja pilguga seina, tundes, kuidas elu temast iga hingetõmbega aegamööda välja voolab.
Järgmisel hommikul valdas teda uus tunne. Tohutu üksildus, mida ta varem polnud võimalikukski pidanud. David oli taas kadunud, tuba tühi ja jahe. Hõõguv päikesekiir tungis läbi määrdunud akna sisse ja langes betoonpõrandale nagu ümber läinud klaasitäis apelsinimahla.
Ta ei lahkunud mitu päeva toast, kuni Brett ta lõpuks üles otsis, sest ta jättis kokkusaamisele minemata, ja sundis teda endaga tulema kohvikusse, kus Yasmine sõi silmi peaaegu avamata pool kuklit. Nad polnud tööväliselt õigupoolest varem kohtunudki, Brett polnud just lohutaja tüüpi ja Yasmine polnud selline, keda oleks vaja olnud lohutada, nad istusid piinavas vaikuses, kuni Yasmine lõpuks silmad avas ja ebamugavust tundvale mehele otsa vaatas.
„Orgunni mulle töö,” ütles ta. „Ükskõik, milline. Peaasi, et see on kuskil kaugel.”
Mida iganes, et mitte Fadi peale mõelda, et sellest Davidiga mitte rääkida. Mida iganes, et pääseda vanematele helistamisest või Bergorti tagasi sõitmisest. Mida iganes, et pääseda iseenda ja oma reetmise eest.
Brett noogutas ja maksis ta hädise hommikusöögi kinni. Kolm päeva hiljem istus ta Detroiti suunduval lennukil, seejärel tulid Baltimore ja Tokyo. Ta jõudis reiside vahepeal hädavaevu oma riideid pesta. Tühi ja tume nagu siluett või vari lasi ta end sõidutada hotellide ja lennuväljade, kunstnike ja reklaamitegijatega kohtumiste vahet, tundmata huvi nende kohtumiste sisu või ümbritseva maailma vastu. Teda hoidis käigus suund ja liikumine.
Teisipäeval Tokyos, vaikses ja moodsas, nurgelises ja heledast puust hotellis, kuskil Shibuyas, mingil hetkel keset ööd saabus teine teade. Ta nägi esimest korda oma ema meiliaadressi ja korraks valdas teda soov sõnum läbi lugemata kustutada. Aga ta oli ära kurnatud, vastupanust ja põgenemisest nii väsinud, et tegi selle siiski lahti. Tekst oli lühike, kõigest paar lauset:
Facebookis kirjutatakse, et Fadi suri kuu aega tagasi, aga kõigest mõni päev tagasi oli ta Bergortis. Ma ei saa aru, Yasmine. Palun, tule koju!
Ta tõusis voodis istuli ja pani lambi põlema. Teatele oli lisatud neli pilti. Ta klikkis esimesel pildil ja mobiili ekraanile ilmus noor mees, kes hoidis räpase seina vastas meetrisuurust neljakandilist šablooni ning värvis punase spreivärviga midagi seinale.
Tänavalaterna valguses tuli mehe profiil üllatavalt selgelt esile. Yasmine tõmbas värisevate sõrmedega üle pildi ja suurendas seda nii palju kui sai, kuni ekraanile jäi vaid mehe teraline, pikslitest kujunenud nägu. Mees oli kõhn ja kurnatud, kõhnem kui kunagi varem, kõhnem kui lapsepõlves, poolenisti võõras. Aga Yasmine teadis otsekohe, et see on tema. Ta oleks ta iga kell igal pildil ära tundnud. See oli Fadi, polnud mingit kahtlust.
Yasmine astub Bleecker Streetil väsinult rongist maha ja läheb trepist üles Houston Streetile. Brett seisab bensiinijaama parklas, nõjatub musta džiibi vastu, sihuke peletis sobiks hästi mõnele oligarhile. „Are you safe enough?” küsib Stirling Security nimeline firma mehe pea kohal plakatil meetrikõrguste tähtedega. Yasmine surub hambad kokku ja püüab jalavalule mitte mõelda. Praegu ei saa ta seda endale lubada.
David on ära kulutanud kõik raha, mis Yasmine säästa suutis. Ainult Bretti kontaktid ja tema enda kavalus saavad ta Stockholmi lennukile aidata. Ta saatis Brettile kolm ülejäänud pilti, mis ema oli oma meilile lisanud. Kolm pilti, mis tõestavad, et Bergortis on midagi teoksil. Neist peab piisama, et saada lennukipilet, et saada võimalus kõik heastada.
5. Bergort – kevad 2007
On kevad, seda imet on võimatu uskuda, kesklinna Stadiumist novembris virutatud joped lendavad meil seljast ja paljastavad kahvatud, kõhnad, pimedusest piinatud käsivarred, silmis peegeldub veel praegugi arvutimänge ja FIFA jalgpalli täis talv. Me ei suuda enam õieti kraaksudagi, peale teleekraanide muud suhtlust polegi. Nõrk kahvatu päike paitab meie nägusid, istume mänguväljaku täissoditud, katkistel pinkidel ja meile hakkab meenuma teine elu, hakkame seda avastama.
„Me võime grillida, len! Ilge hunniku vorste!”
„Millal uuesti ujuda saab? Kas mais?”
„Ey, mulle aitab sellest, kui saan päikese käes külma õlut juua, mees!”
Aga veel ei ole suvi ja me lõdiseme, ent jopesid pole me nõus selga panema, niisiis põrgatame teel Camp Noule endi vahel palli, meie liikmed on kanged ja naksuvad, hingeõhk tõuseb suust aurupahvakutena.
Läheme kareda kunstmuruga kaetud väljakule, mille nurkades on veel räpast kõva lund, peletame minema plastpalli taga ajavad jõmpsikad ja jaguneme kolmeliikmelisteks meeskondadeks. Sirutame selga ja lööme palli nii kõvasti, et väljakut ümbritseva võrgu kõlin kajab betooni vahel nagu äike. Lois, Rebane ja mina mängime Mehdi, Bounty ja Farsadi vastu, see on loomulikult ebaõiglane – kurat, Bounty kaalub sada kilo ja Mehdi astma vilistab ja huilgab ta rinnus –, aga mulle on see kama, ma tahan ainult võita, tunda seljal tuult, näol kevadet ja suve nii lähedal, et seda saab käega katsuda. Sel pärastlõunal suudan ma lõputult joosta, kanna- ja fucking käärlööke teha. Ma olen Thierry ja Eto’o. Ma olen Zlatan. Ja kui ma poole väljaku pealt palli ristnurka löön, tunnen ma, justkui mahuks kogu maailm järsku mu rinda ära, ja kui ma käed välja sirutan
