e>Ma olen suure osa oma elust elanud tasa ja targu, nii et enne kaalun ja mõtlen, siis lähen ja teen. Midagi muud ma polegi kunagi tahtnud, kui vaid astuda mööda määratud rada. Päris kindel, et kui ma kaheksa aasta eest oleksin oma senisele ettevaatlikkusele truuks jäänud, siis poleks ma saanud kogeda midagi, millest siin raamatus jutustan.
Aastaid tagasi ei tulnud mulle pähegi minna Eestist kaugemale tööle, isegi mitte mõneks kuuks. Kui siis ühel hetkel pakkisin kohvri ja läksin, hakkas sündima asju, mida poleks osanud arvatagi, ning iga järgnev samm üllatas ehk kõige rohkem mind ennast.
Tänaseks on juba nii palju aastaid sellest keerulisest ajast möödas, et võin kõhkluseta öelda: ma ei kahetse midagi. Ehk vaid seda, et mu uus algus Taani Kuningriigis nii üle kivide ja kändude pidi kulgema. Muidugi oleksin eelistanud kohale minna tööloaga taskus, kuid see polnud lihtsalt võimalik. Kui oleksin alustanud paberite kordaajamisest, siis arvestades Taani bürokraatiat ja minu vanust – olin minnes kolmkümmend kaheksa – oleks kogu üritus kohe alguses luhtunud. Tollal, kui Eesti veel Euroliitu ei kuulunud, said töö- ja elamisloa Euroopa maadesse lihtsamalt kätte need, kes läksid sinna vahetus(üli)õpilasena, põllumajandusettevõttesse praktikandiks või näiteks mehele. Minul ei olnud neist variantidest abi loota.
Nii et läks nagu läks. Keskeale lähenev illegaalist maailmaavastaja – olge lahked! Aga tulgu mu lugu siis anonüümselt ja muudetud nimedega. Nagunii ei ole see tüüpiline eestlase Taanimaa avastamise lugu.
Sest minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Kuigi kõik eelmainitu võibki kellegi jaoks olla tema Taani – ja kindlasti mitte halvem.
Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Kus lossid ja aristokraadid on kõrvuti vanade talumajade ja lihtsate inimestega.
See on koht, kuhu võin end unustada ja kus kõik muud maailmahädad näivad kauged, nii kauged. Sarnaselt võiksin end tunda ehk kusagil Lõuna-Eesti kuplite vahel, kuid ma kahtlustan, et isegi läbi paksude metsade jõuaksid kõik argised mured seal minuni. Taanis aga on kõik kuidagi paigas, rohujuuretasandini välja. Lihtsalt tempo on teine ja aeg-ajalt on vaja kannatust varuda, aga lõppude lõpuks kõik toimib ja asjad loksuvad paika.
See on maa, kus väidetavalt sajab igal teisel päeval aastas, kuid kus sadu on minu jaoks muutunud nauditavaks. Vihmavalingud on siin sootuks teistsugused, tingitud vist ookeani lähedusest. Pidevalt on nii, et ühel hetkel naerab üle kogu taeva kõige kuldsem päike, järgmisel hetkel aga kallab vihma nagu oavarrest. Siis jälle päike… ja nii kordub see lõputult! Kui taanlaste endi tempo on aeglane, siis siinne ilm muudab küll oma palet hirmuäratava kiirusega. Aga seegi meeldib mulle.
MINNA VÕI MITTE MINNA
Vahel on hea, kui sul on olemas keegi hull tuttav, kes nagu möödaminnes loobib paremale ja vasemale ettepanekuid, mille peale muidu ei tulekski. Ajendab ideid, mis algul kohutavad, nii et raputad end kiiresti ärkvele.
Oleks, võiks, peaks… Nii ma siin istun ja mõtlen juba ei tea mitmendat korda. Aga ainult mõtlemine ei aita, see ei muuda midagi ja kõik lihtsalt jätkub vanamoodi. Ma teen tööd, mis ei paku mulle midagi – ei rahulolu, ei elamisväärset palka. Võib ju sedasi vegeteerida mõnda aega, aga kui kaua?
Eile helistas jälle Vilve. Ta on kusagil Põhja-Saksamaal tööl mingis suures talus, ümbruses olevat teisigi eestlasi. Tema arvates – aga ta on ka parajalt boheemlaslik – pole mingit küsimustki: asjad kokku ja bussi peale! Ja talle omase otsustavusega lisab ta, et kolmapäeval, see on ülehomme, sõidab Tallinnast buss välja ja nemad tulevad Kielis mulle vastu. Mõnel muul päeval aga enam mitte. Kõik. Teda kuulates tundub kõik nii lihtne ja teostatav. Mina aga planeerin tavaliselt oma tegevust mitu sammu ette, üritan jätta endale taganemistee. Kui ma nüüd lahkumisavalduse kirjutan ja teele asun, ettevõtmine aga ebaõnnestub, siis… ei ole ju niisama lihtne aega tagasi kerida.
Mõtlen veel kord rahulikult, mis mul üldse vaekausil on. Ühelt poolt tüütu ja lisaks veel parajalt närviline müüjatöö, mida ma alles esimesi nädalaid kompan. Iseenesest ei ole see kohe kindlasti mitte midagi sellist, mida võiksin hakata taga igatsema. Teiselt poolt aga… Siin võib küll raske olla, aga ikkagi oma kodulinn, tuttavad paigad ja inimesed, kodu. Seal aga… Ma ei tea, mis mind seal ees ootab.
On aasta 2002 ja tuttavate hulgast lähevad võõrsile tööle pigem noored inimesed, koolipingist tulnud ja kõigele uuele altid. Jõudsalt neljakümnele lähenev naisterahvas niisama lihtsalt kodu ei jäta. Vähemalt olen ma seni nii arvanud. Samas küsin endalt lohutuseks, et mis kodu see väike karp ühes suuremas karbis – ehk siis korter paneelmajas – ikka nii väga on ja kas selle küljes maksab nii hullusti kinni olla. Minust igapäevaselt sõltuvat perekonda ju ka ei ole – tütar juba täiskasvanud –, nii et miks mitte?
Lehitsen teab mitmekümnendat korda atlast. Braderupinimeline kohake on vist nii tibatilluke, et minu kaardiraamat seda välja ei toogi. Jääb vaid loota, et see ülepea olemas on! Ja mismoodi seal üldse kõik välja näeb? Olen küll mõne aasta eest bussireisidega Saksamaal käinud, kuid lõuna pool, kus kõik on hoopis teistsugune.
Muide, nüüd ma juba tean, et nii see ongi – armsalt romantilise Baierimaa väikesed maa-asulad pole võrreldavadki sellega, mis ootab mind ees Põhja-Saksamaal. Ja Vilve juures ei ole minu jaoks valmis ka töökohta, töö otsimine seisab alles ees. Ma pole nii sinisilmne, et uskuda, et see on imelihtne.
Ja üldse, ma ei tea päris täpselt, kui kallis seal see elaminegi on – äkki on palk küll suurem, aga igapäevased väljaminekud neelavad rohkem kui teenin?
Tõeline peavalu on niimoodi mõelda!
Tuttavatega, kellega teema jutuks tuleb, on kah keeruline, sest enamik laseb kuuldavale mingi ahastava hüüatuse, kui kuuleb, et mul polegi kindlat kohta valmis vaadatud. Nüüd olen juba targem ja nõrganärvilistele luiskan, et mingi töö on siiski kokku lepitud.
Aga pinge kasvab. Ma olen minemas ja mitte lõbu pärast. Oluline on töö. See töö, mida ma alles otsima hakkan.
Kolmapäeval leiangi end bussis loksumas. Ikka see tuttav marsruut: Läti, Leedu, Poola, Saksamaa. Piiripunktidest saab liinibuss õnneks üsna kiiresti läbi, passi lüüakse aina uusi templeid. Need kuupäevadega templid mulle muidugi ei meeldi, sest ma ei tea, kes ja millal kavatseb neile tähelepanu pöörata ja mis see omakorda võiks endaga kaasa tuua. Pakun välja, et ei midagi positiivset minu jaoks. Hetkeseisuga on mul õigus Saksa riigis viibida mõttetult napp 90 päeva. Oma kotid olen aga pakkinud pikema arvestusega ja andnud tütrele korraldused tühjaks jääva korteriga majandamiseks.
Naljakas küll, aga hiljem saan teada veel paarist minuealisest, kes lapsed suureks kasvatanud ja kodust kaugemale tööle läinud. Lohutus seegi!
Järgnev kuu Vilve juures talus möödub segaste tunnetega. Ühest küljest tahaksin natuke ringi vaadata ja ümbruskonnaga tutvuda, kuid samas vasardab kogu aeg meeleheitlikult peas küsimus, kuidas võimalikult ruttu endale töö leida.
Mõistan kasvava ähmiga, et ega mu saksa keel nüüd nii hea ka ole, nagu ette kujutasin. Nad räägivad siin mingit dialekti, millest on üsna keeruline aru saada. Aga saaks juba tööle, siis tuleks keeleoskus ehk juba praktika käigus iseenesest.
Olemine on enam kui trööstitu ja ma ei mõista päris täpselt, mis hoiab mind veel siin ja miks pole ma juba mõnes Eestisse sõitvas bussis. Loodus ümberringi on tasane, lage, hall ja morn. Loomulikult olen ma sellega harjunud, sest ega koduski veebruar teab mis helgeid meeleolusid tekita. Saksamaa põhjaosas on aga taevast tähistav hall ollus pidevalt kuklas tunda.
Mida ilusat ja romantilist võiks siin sigala
