on suutnud leida mulle mingi tööotsa oma sugulaste juures. Jumal küll, mida iganes – ma ei karda ei lauda- ega kodutöid ega üldse ühtegi tööd. Peaasi, et saaks juba midagigi! Kogu aeg rakkes olnud inimesele mõjub juba kuu aega töötaolemist haigekstegevalt. Ja kui tegu on nende sugulastega, siis ei saa ju midagi hullu ees oodata, ikkagi nende jaoks tuttavad inimesed.
„Tead, see on selline ratsaklubi,” seletavad nad.
Mu silmad on vist suured nagu tõllarattad. Kõlab kuidagi liiga peenelt.
„Ratsaklubi,” kordan veidi juhmilt järele. „Aga mida ma seal tegema pean hakkama?”
„Täpsemalt räägivad nad ise, kui sinna vaatama lähed. Katsume homme aega leida ja ära käia.”
Nii, selge, mõtlen endamisi.
Pärast selgub muidugi veel üks „üllatus” – koht ise asub hoopis teisel pool piiri Taanis. Ma ei oskagi öelda, mis mind kõige selle juures enim kohutab – asukoht, keel, kaugus Vilvest, hobused või veel miski muu.
Hiljem ma mõistan küll, miks siinkandis ei peeta oluliseks eraldi ära mainida, mis asub Taani või mis Saksamaa poolel – piiri on eri aegadel ja erinevate sõdade käigus mitmeid kordi küll siia, küll sinna nihutatud ning ka suguseltsid on seetõttu piiriga poolitatud. Nad ise seda muidugi nii teravalt ei tunneta.
Taanlased saavad üldiselt hakkama nii inglise kui ka saksa keelega, kuid viimases on piiriäärsed elanikud loomulikult eriti hästi kodus.
Sõit Taani suunas on rohkem kui masendav – udused ja hallid, lagedad ja lõputud väljad. Eriti mere pool ja nii see on siinkandis pea alati ka edaspidi. Kui juhtubki olema nii-öelda ilus ilm, siis mingisugune vina ja hägu on ikka üleval.
Piiri ületades on väike hirmuvõbelus sees. Kuigi siin enam järjepidevat passikontrolli ei ole, on piiriputkad kõik alles ja aeg-ajalt pidavat toimuma pistelised kontrollid. Tõsi, jahitakse vist pigem üleliia suurte kaubakoguste vedajaid.
Aeg-ajalt ilmestavad silmapiiri üksikud suured talud. Vähemasti on kõrvalteed head – kitsad küll, kuid parema asfaltkattega kui Tallinna-Tartu maantee. Aga tuul on meeletu, olen valmis meid peagi meie väikese autoga kraavist leidma – õnneks pole viimased siin eriti sügavad. See, et tuult on siin üle mõistuse palju, ei ole minu kujutluse vili, vaid sellest annavad tunnistust ka suured tuulepargid ja siin-seal üksikult paiknevad tuulegeneraatorid. Võib öelda, et alguses ei tekita need minus erilisi emotsioone, kuid aja möödudes saab neist minu kodumaastiku osa. Näen neid tööle sõites, poodi minnes või maandumisel lennukiaknast – see ongi Taani.
Kohale me igatahes jõuame. Maastik on ikka veel tasane ja maju hõredalt, aga enam ei ole need trööstitult üksi seisvad suured põllumajandustalud, vaid pigem tavaliste eramute moodi. Ikka punane telliskivi, kividest viilkatus, kaunid ja hooldatud aiad. Sakslaste korraarmastus ja ilumeel jätkub ka taanlaste poolel – vähemalt midagigi rõõmustavat.
MINU TÕDE HOBUSTEST
Ma ei ole kunagi hobuseid armastanud ja mul pole nende vastu vähimatki sümpaatiat. Kõike muud, aga mitte hobuseid! Aga tegelikult on hobused siiski hetkel mu kõige väiksem mure…
Millegipärast kipub ikka olema nii, et kui sa nuumad oma teenistusest (endale näib muidugi, et lõputult) haigekassat, siis võid kindel olla, et sinuga ei juhtu midagi. Aga kui sul nüüd juhtumisi see kullakallis tervisekindlustus puudub, siis sa mingi portsu otsa ka satud.
Oma viga kah tegelikult, ei peaks igale poole ronima, aga lihtsalt nii mõnus on minna vahel õhtuti Vilvega veekeskusesse niisama lustima, eriti kui kodune elu on hetkel nii tapvalt igav ning ümbruskond lausa kihab ujulatest ja veekeskustest. Ainult et ühel sellisel korral, mis juhtumisi on kaks päeva enne tööpostile asumist, lõpeb veekeskuse liutoru-trall minu jaoks kurvalt. Ma olen nagu kuueaastane jooksnud trepist üles ja siis sõitnud jälle torust alla ja niimoodi kümneid kordi, kui otsustan, et nüüd siis viimast korda. Mõeldud-tehtud – aga see viimane teekond alla lõpeb paiskumisega tohutu jõuga vastu liutoru külge. Kõik mu kondid ragisevad ja selle kondiragina kaja kaigub vastu terves torus. Vasaku käega tirin ja tõukan end kuidagi torust välja, terve ülakeha on kange ja aina hullemaks läheb. Õhtul magama minnes ei ole ma võimeline isegi riideid seljast võtma.
Üks teine seal elav eestlane nendib, et see on mul paganama kaval plaan hakata nüüd kohe simulanti mängima, et ei peaks tööle hakkama. Minu jaoks on aga asi teesklemisest väga kaugel. Jõuan mõelda, et kui tervis peaks veelgi hullemaks minema (ma ei tea ju, mis täpselt viga on ja kui hullusti), pean lõpuks veel totralt sandina Eestisse tagasi sõitma.
Ja sellisena tuleb mul siis uude ametisse asuda – õlg on täiesti paigast ära ja piki rangluud oleks minust nagu sukavarras läbi aetud. Õlg jääbki kuudeks häda tegema ja parempoolne rangluu on tänini veidi kõverdunud ja mingi mügarikuga.
Nii palju on mul siiski oidu peas, et töökohaga riskida ei saa, ja nii ma, aus nägu peas, ratsaklubis tööle hakkangi. Just, hobustega. Olen õppinud veterinaarvelskriks ja omal ajal maal elades küll ja küll loomi pidanud ning loomadega tegelemise vastu ei ole ka nagu suurt midagi, aga kindlasti ei eelistaks ma vabatahtlikult hobuseid! Hobuste hingeelu ma ei mõista, ja ometi oleks seda tarvis. Nagu selgub, ei ole mu peamiseks ülesandeks nende ravimine ega muu säärane, selle jaoks on need loomad liiga hinnalised, et neid minu – roostes oskustega loomatohtriabilise – kätte usaldada. Ma pean hoopis abistama treenerit, kes noori ja rumalaid eksemplare välja koolitab – mis, peab nentima, on veelgi hullem variant. Praeguses seisundis ei ole minust eriti asja, aga saan selle uue ametiga harjumise ja õppimise kaela ajada, kuni…
„Õnneks” juhtub uus asi. Kui läheme peremehega esimest korda boksist ühte noort peru hobust tooma, kukub see oodatult kargama ja iseloomu näitama. Hobustega kogenum saab küll õigel hetkel eest ära, kuid mina hoian truult boksiust kinni, et see eest ei lendaks. Kusjuures ei lendagi, kuid hobune suudab uksele nii tugevat survet avaldada, et surub uksepoldi mulle kätte kinni. Jällegi „õnneks” saab vigastada seesama parem pool, mis ujulaski, ja õnneks ei tea pererahvas tollest äpardusest midagi.
Sel hetkel mulle see olukord muidugi nalja ei tee, kuid hiljem peremehe ehmunud täiskuunäole mõeldes tundub situatsioon parajalt koomiline. Tema silmist peegeldub tõdemus, et ma jään viimaseks mustalt palgatud tööliseks siin ratsaklubis. Tulevik, tõsi küll, näitab, et nii see siiski ei lähe.
Verd lahiseb korralikult ja pererahvas tahaks mind arsti juurde viia, aga puiklen vastu. Ma tahan sedasorti kohtumisi vältida, sest ma ei mõista, kuidas minu ravi tuleks korraldada, ega oska seletada, miks ma üldse siin olen ja miks mul ei ole ei siinset ega kodumaist tervisekindlustust. See tähendab, et mul pole korralikku legendi ja ma ei tea, kuidas mõtleks minu isikut selgitada ratsaklubi omanik. Me oleme kõik üksteisele veel liiga võõrad ja need teemad on omavahel selgeks rääkimata, niisiis jääb vaid üle halva mängu juures head nägu teha.
Igal hommikul talli minnes mõtlen õudusega, mis mind täna ees ootab. Tasapisi saan küll selgeks, mida ma hobustele täpsemalt pean õpetama ja mida nad lõpuks peavad oskama, kuid tööprotsess ise ei saa olema kerge. Ja ütlematagi on selge, et hobuste juures võib mulle veel nii mõnigi õnnetus osaks saada. Eriti arvestades seda, et selle nn ratsaklubi äritegevuse motoks võib pidada „osta võimalikult odavalt noori ja rumalaid hobuseid ning pärast hädavajalikku koolitamist müü maksimaalse hinnaga edasi”.
Ratsutamisega on mul muidugi omaette ooper.
