vanalinn võlub mind aga kohe esimesel korral ja muutub edaspidi linnas käies mu sihtpunktiks number üks. Majad on kaunilt korda tehtud ja igaüks uhkustab oma väärikalt kõrge eaga. Ja mitte ainult! Nimelt on siinsed välisuksed omaette vaatamisväärsused – millised nikerdused, kujundid, värvid. Tønderi uksed on lausa sedavõrd kuulsad, et neist antakse välja eraldi postkaarte ja uhkemaid neist jäädvustatakse raamatutesse.
Tegelikult saan ma Tønderiga sõbraks siiski alles teisel korral. Vähemalt tabab mind mõni aeg hiljem ootamatu tõde sellest, et ma olen siin linnas korra juba varem olnud. Nimelt minu Saksamaal oldud kuu jooksul istun ühel hommikul ratta peale, et veidi ringi sõita. Minu õnnetuseks juhtub olema erakordselt udune hommik, mil kogu mu tähelepanu on suunatud mööduvate autodega sõbralikult maantee jagamisele. Ühel teisel, oluliselt selgemal päeval ma muidugi näen, et jalgrattatee on seal samuti olemas, aga see selleks. Igatahes jõuan ma tol esimesel korral kogemata Taani poolele ühte asulasse. Udu tõttu ei ole mul otse loomulikult võimalik sel päeval veenduda linnakese ilus, aga ma sean endale sihiks jõuda mere äärde (kui rumal minust!). Söandan siis suvalistelt tädikestelt ontlikult küsida, kuidas ma võiksin jõuda an der See, mere äärde. Nood on muidugi taevani õnnelikud, et saavad üht udu sees ekslevat naisterahvast aidata, ning teatavad rõõmsalt kord taani, kord saksa keeles vadistades, et sama tänava paralleeltänav ongi „an der See”. Teisisõnu arvasid nad mind otsivat Anderseninimelist tänavat.
Mere äärde minna on siin keeruline. Oh ei, mitte et siin merd ei oleks – loomulikult on, ja kirjade järgi peaks olema lausa sedavõrd palju, et mitte ühestki Taani punktist ei ole mereni rohkem kui 50 kilomeetrit. Lihtsalt kuna meri tahab aegamisi maismaast endale tükki ampsata, siis „kasvatatakse” maad juurde. Selleks on veepiirist veidi eemal tihedalt maasse löödud madalad vaiad, mille vahele koguneb kõik, mida meri kaldale uhub. Aga sellist kohta, kus saaks merre ujuma minna, siin ümbruskonnas ei leidu. Vaadet merele varjavad omakorda tammid ja lüüsid. Mõnel pool on tammi peal võimalik küll jalutada või autoga sõita, aga see on üks väga tuuline ettevõtmine!
Siin on kõige selgemalt näha, et Jüütimaa lõunapoolne osa kipub vajuma ja maismaad kaotama. Õnneks põhja poolt see siiski veidi kerkib ja võidab igal aastal loetud meetrid juurde. Äkki saab Jüütimaast kunagi hoopis saar?
Aga edasi Tønderi vanalinnast. Mulle hakkavad silma siinsete majade huvitavad eendaknad. Pealtnäha tundub see olevat lihtsalt üks kaunis arhitektuuridetail, kuid selgub, et tegemist on taanlaste praktilise meelega. Pärast seda, kui ohtrate tammide rajamise ja maismaa juurdekasvatamisega Tønderi kui sadamalinna tähtsus kiirelt kaduma hakkas (praeguseks jääb meri siit üldse juba kümmekonna kilomeetri kaugusele), hakkas siin hoogsalt edenema niblatud pitsi tegemine. 18. sajandiks olevat siinkandis olnud umbkaudu 12 000 niplajat. Kuna tegemist on küllaltki peene käsitööga, ehitati päevavalguse maksimaalseks ärakasutamiseks majadele eendaknad. Lisaks tuppa langevale valgusele võimaldas seesugune ehitusdetail hoida silma peal tänavaelul ja suhelda avatud akna kaudu naabritega. Sest hoolimata usinast töötegemisest ei saa ju seltsielu elamata jääda!
Majadeesine kitsuke tee on kaetud kivisillutisega kuni majaseinteni välja. Kivide vahele jääval mõnesentimeetrisel vabal pinnal sirutavad end taeva poole roniroosid. Vaieldamatult loob nende eri tooni õitemeri koos värviliste nukumajakestega koduselt armsa õhkkonna.
Jalakäijate tänav on ääristatud poekeste ja toidukohtadega. Poodnikud tõstavad iga päev ohtralt kaupa poe ette tänavale, mis Eestis on veel endiselt tavatu nähtus. Poekestest saab kiiresti mu lemmikuks keskväljaku ääres olev Gamle Apotek, Vana Apteek, mis küll praegu on kõike muud kui apteek, kuid oma 300 aastat on siin tõepoolest rohupoodi peetud. Majast ei ole välja lõhutud ühtegi vaheseina ega – lage, ruumid on just nii kitsukesed, nagu nad algselt on olnud. Samuti tundub, et hoonet ei ole ammu seestpoolt kõpitsetud – põrandalauad on kohati vajunud ja kriiksuvad igaüks ise helistikus, ukseaugud kisuvad eri suundades kiiva. Ja nende imepisikeste tubade ja koridoride iga ruutmeeter on rakendust leidnud, need on täis kuhjatud kõikvõimalikku kaupa kodu sisustamiseks ja kaunistamiseks – küünlaid sadades eri toonides ja kujus, Skandinaavia käsitööd, klaasi, keraamikat, tähtsamateks pühadeks dekoratsioone, salvrätte, küünlajalgu, vannitoatarvikuid. Aastaringselt võib siit leida rikkalikus valikus jõulukaupu, sortiment suureneb tunduvalt muidugi novembrikuus.
Teine koht, kust on eriti meeldiv just jahedamatel päevadel läbi astuda, asub jalakäijate tänavalt paar tänavavahet edasi. See on üks väike klaasitöökoda, kus on ostmiseks ja vaatamiseks välja pandud erinevad klaasist taiesed ning tagapool võib jälgida klaasikunstnikku askeldamas.
Linn ise on eelkõige tuntud igal aastal augusti viimasel nädalalõpul toimuva Tønderi festivali tõttu. See on tõeline rahvapidu, võrreldav Viljandi pärimusmuusika festivaliga. Üritus ise kestab küll mõned päevad, kuid kogu triangel käib veidi pikemalt. Toitlustamise, majutamise ja koristamisega on ametis suur osa linnaelanikest.
Aastaringselt on siinne koht kuulus paljude abiellujate poolest, sest siinse väiksema bürokraatia tõttu sõidavad Tønderisse oma abielu registreerima igasugu karvased ja sulelised piiri tagant. Alguses ma seda muidugi ei tea ja saan vaid imestada, et linnas on nii sageli noorpaare näha.
Mere ääres saab kõige pikemalt jalutada Højeris, kus on pea alati palju rahvast, sest see on turistidele mõeldud koht. Siin saab tutvuda ka spetsiaalsele sambale kantud veetõusude ja vastavate aastaarvudega. Need arvud toovad selgust, miks on asustus siinkandis niivõrd hõre ja kaitsevalle rajatud sedavõrd palju.
Millest mul aga päris kaua aega õrna aimugi ei ole, on see, et mulle nii lähedal elab prints Joachim isiklikult.
Lossile satun peale puhtjuhuslikult, tallates pedaale Højeri vahet sõites. Möödun mitmel korral Møgeltønderile osutavast viidast. Kuna kilomeetritelt peaks nimetatud asula teele lähedal olema, aga osutatud suunal paistab vaid üksik kirikutorn keset pisikest puudesalu, siis ei tundu see piisava stiimulina sinnapoole keeramiseks. Mõned ajad hiljem otsustan siiski sinna sisse põigata, nagunii hakkavad ühed ja samad teed juba ära tüütama.
Møgeltønderisse sisenemine on kuidagi müstiline – see on nagu ühest ruumist teise astumine. Lage ja valgusküllane väli ühes tasase asfaltteega lõpeb nagu lõigatult, ees on iidvanad kõrged puud, mille all valitseb pimedus, ning asfalt on asendunud munakiviteega. Ausõna, nagu metsas! Paremat kätt jääb veeriba, mis on nii roheline ja seisnud, et sobib sellesse ajastupilti ideaalselt. Õnneks valitseb see hirmutav pimedus vaevalt mõnisada meetrit ja siis vaatab vastu asula, nagu neid siin mujalgi leida võib.
Kuigi, kui hoolega ringi vaadata, siis päris tavaline see vist ikka ei ole. Paremale jääb loss ise ja sealtsamast saab alguse üks väidetavalt Taani kauneimaid tänavaid – Slotsgade. Tänavat ääristavad väikesed madalad majad, igaüks nagu omaette muuseumieksponaat. Majadel on enamasti rookatused, mõnede majade aknaruudud on nii paksust ümarast klaasist, et neist ei näe õieti ei sisse ega oletatavalt ka välja. Akendest möödudes tahaks viisakas olla ja mitte sisse kiigata, aga see on absoluutselt võimatu – paistavad tohutu samovar, peene mustriga kastmekann, eriline küünlajalg ja muud samalaadset. See on enneolematu, kuidas kõik need vanad majad on täis maja endaga sobivat kraami.
Hiljem asja uurides selgub, et see Schackenborgi loss ei ole kuningaperel mingi suveresidents, vaid ongi ühe printsi – Joachimi – aastaringne elukoht. Aga sõltumata lossist saab Møgeltønderist see koht, kust ma ka järgnevatel aastatel siiakanti sattudes püüan läbi sõita. Üheks põhjuseks on siinsamas peatänaval asuv pood, midagi antikvariaadi taolist, mille nime ma tegelikult ei teagi. Ma pole kindel, kas sel üldse mingit silmapaistvat reklaami väljas on, kui, siis ehk vaid lahtiolekuajad. Pood on mõnusalt arhailine, ilma igasuguse euroremondita, kergesti hoomatava ajaloohõnguga. Ja mis mulle
