Minu Taani. Mae Lender

      Kui olen Taanis juba pool aastat paigal olnud, tuleb mulle tütar kuuks ajaks külla. Milline kergendus – iga päev eesti keel ja seltsiline! Lisaks on tal kaasas paras ports emakeelset ajakirjandust ja ristsõnu, millest peaks pärast tema lahkumist mulle mõneks ajaks meelelahutust jätkuma.

      Seda on vist võimatu ette kujutada, millist puudust ma tunnen eestikeelsest lugemisest ja uudistest! Tallis käivad inimesed räägivad omavahel taani keeles, ka muu igapäevaelu on ju peaasjalikult taani keeles, minuga kõneldakse saksa keeles, televiisorist vaatan saksakeelseid saateid. Kuna helistamine on suhteliselt kulukas ja internetivõimalused piiratud, toimubki kogu omakeelne suhtlemine teiste siinsete eestlastega. Nemad aga töötavad kõik kaugemal ja teevad tunduvalt pikemaid tööpäevi.

      Esimesel poolel aastal ei tunne ma absoluutselt, et ma siia ühiskonda kuidagigi integreeruks. Olen siin täielik võõrkeha! Ma ei ole ju tulles saanud siinse elu kohta mingit infot hankida, pererahvaga puutun kokku peamiselt tööasjus ning eestlased, kellega läbi käin, on kõik teisel pool piiri Saksamaal ja teavad rohkem rääkida sealsest elust-olust. Minu jaoks on paras šokk, kui mõistan, kuivõrd vähe ma taanlaste igapäevaelust tegelikult tean.

      Samas pean tunnistama, et ma ei muretse üleliia selle kõige pärast, sest olen surmkindel, et väga kauaks ma siia ei jää. No alguses sai küll ehk mõeldud, et umbes aastaks, aga kuna ma pole ju leidnud endale täisajaga tööd, siis ei ole olnud võimalik veel ka piisavalt raha koguda. Nii et tuleb töö osas silmad-kõrvad lahti hoida ja katsuda leida koht, kus saaksin end rohkem rakendada ja rohkem teenida.

      Ka edaspidi ootan endiselt tohutu innuga suuri tugevast pruunist jõupaberist ümbrikuid, kuhu on poetatud eestikeelseid ristsõnu, ajakirju ja muud lugemist. Seda, kas mul tütart veel õnnestub siia meelitada, ma ei tea. Kuigi siinsed pisikesed asulad on armsalt romantilised, jääb tema vist pigem mäletama üksluist maastikku ja kohutavat vihmaperioodi – kuu aja jooksul nägime päikest vaid paaril päeval. Ülejäänud aja aga talli ümbrus uputas ning olime ametis liivakottidest vallide ehitamisega, et vesi ruumidesse sisse ei pääseks.

      Niipea kui olen üksi jäänud, võtab maad meeletu koduigatsus ja ahastus. Selle vastu aitab vaid üks – mõte, et see kõik kestab veel natuke aega ja varsti lähen koju tagasi.

      Varsti.

      Sellest saab minu jaoks omamoodi mantra.

      PRINSESSE BLOKADEN

      Taanlased jälgivad teraselt oma kuninganna ja tema perekonna igat sammu. Nende järgi nimetatakse ümber nii mõnigi asi, näiteks printsess Alexandrale esimese poja sünnitamisel tehtud epiduraalsüst on tänaseks tuntud nime all prinsesse-blokaden.

      Ma võin küll Taani saabudes siinsest kuninglikust perekonnast imevähe teada, kuid varsti ei õnnestu mul nende teemade koha pealt enam silma kinni pigistada, sest taanlastele on nende esiperekond tähtis jututeema (olgu, ilm on ikka alati esikohal) ja kõik nende kohta käivad tõesed ja vähem tõesed uudised tulevad sisse nii uksest kui aknast. Eestis olles teadsin nime ja näo järgi vaid kuninganna Margrethe II, teistest kuningliku perekonna liikmetest mul suurt aimu polnud. Aga kui meedias alalõpmata kajastatakse, mida üks või teine neist korda on saatnud, viin minagi end lõpuks nende eluga kurssi.