(Kati on mu keskkooliaegne pinginaaber, kes sätib end suveks Ameerikasse raamatuid müüma.)
“No peaaegu.”
“Aga mis tööd seal tehakse?”
“Kaks varianti: kas hobustega ratsutama või kelgukoertega turiste sõidutama.”
“Oo, see oleks küll hea! Aga kuhu täpselt?”
Ma vannun, te võiks autos isegi ritsikate sidinat kuulda – nii pingeline on see vaikus, kui end vastamiseks kokku võtan.
Ma olen täiesti veendunud, et hetkest, mil üle mu huulte tuleb sõna “Alaska”, saab auto täis valimatut sõimu sellest, kas ma pean end mingiks polaaruurija Roald Amundseniks, et kavatsen kuhugi sellisesse kohta tööle minna. Aga pole midagi teha, on vaja küsida. Ma ei ole võimeline ilma ema toetuseta minema.
“Eee… Alaskale,” püüan ma sõnaga võimalikult kiiresti ja tavapärasel toonil ühele poole saada, justkui räägiksin juustuvõileivast, mitte aga poole maakera taha sõitmisest.
Seda, mis juhtub edasi, on mul raske uskuda. Pingeline, kuulmist riivav vaikus saab äkki läbi, sest keegi hakkab rääkima häälega, mis on täpselt minu ema moodi, kuid kasutab sõnu, mis ei saa kohe kuidagi minu emale kuuluda. Kuidas saakski minu ema, läbinisti ratsionaalne ja tütart emalõvina kaitsev naisterahvas öelda “Oo, see on väga hea mõte! Loomulikult ma toetan su minekut!”?!
Hullumeelne. Hullumeelne! Ma ei usu oma kõrvu. Ma tahaks karjuda “Kuidas palun?”, kuid mu keelepaelad on kokku köidetud. Olen sõnatu.
Kuidas ta võib?! Ma olen valmistanud pika kaitsekõne sellest, miks Alaskale minek on täiesti igapäevane ja üldse mitte hullumeelne plaan, varustanud end kõikvõimalike faktidega Vikipeediast, tuletanud meelde väitlemisvõtteid, aga tema peab heaks öelda lihtsalt “Oo, see on väga hea mõte! Loomulikult ma toetan su minekut!”.
See on täpselt see hetk, kui ma saan aru, et see kõik ongi võimalik.
“Kui kõik läheb hästi, siis ma lähengi Alaskale,” mõtlen ma omaette ajal, kui autoakende taga vilksab mööda sügistalvine mets ja mu näole tungib lollilt rahulolev irve.
Startimise sekeldused
Viisapalve, aprill 2006
Oo, bürokraatia, kes sa valitsed viisade ja
töölubade maailma,
pühitsetud olgu Sinu nimi.
Sinu ülemvõim tulgu,
Sinu tahtmine sündigu,
nagu suurte ärimeeste jaoks, nii ka tudengitele.
Meie igapäevast leiba anna ametnikele,
sest ka nemad tahavad süüa,
ja ära tee kellelegi erandeid, ära tule kellegi soovile vastu,
nõnda kui meie ei andesta Sulle sinu olemasolu.
Ja ära saada meid välismaale tööle,
vaid päästa meid ära kurjast –
äkki meile meeldibki kusagil mujal rohkem kui siin?
Sest Sinu on riik ja vägi ja au.
Igavesti.
Üks tark mees – ma ei mäleta, kes täpselt ja millal – on öelnud: “Ei ole sinu asi mõelda, kuidas üks või teine asi võimalikuks saaks muutuda – sinu asi on lihtsalt uskuda, et saab, ja küll maailm leiab viisi, kuidas.”
Omavahel öeldes, keset viisade-töölubade-lennupiletiterahade korraldamise protsessi on see lause viimane asi, mida ma kuulda tahan, sest kui mu tahtmine tõesti loeks, oleks asjad oleks juba ammuilma valmis. Selle asemel on aga kurb (ja väga reaalne!) olukord see, et mida lähemale tuleb plaanitud lahkumiskuupäev, seda vähe tõenäolisemana kogu Alaskaprojekt tundub.
On hetki, mil tahan lihtsalt röökida ja juukseid katkuda.
Rahalised raskused, minu kõige suurem hirm, on ületatud: vajalikust 30 000 kroonist (kümme tuhat USA tööviisale, kümme lennupiletile, kümme igaks juhuks kaasa) on pannud kaks kolmandikku nn “Manni Alaska fondi” minu ema, ühe kolmandiku olen leidnud ise väikese tööotsa kaudu. Isegi lennupiletid Riiast Whitehorse’ini, pisikese Kanada linnani Alaska piiri ääres, on neli nädalat enne plaanitud lahkumiskuupäeva taskus.
Mida aga pole, on Kanada ja USA viisa. Ja aeg, et need teha.
Ma ei saa taotleda Kanada transiitviisat enne, kui olen kätte saanud USA tööviisa. Kuid ma ei saa taotleda USA tööviisat enne, kui minu tööloaga tegelev organisatsioon on vajalikud dokumendid postiga Eestisse saatnud. Algselt kahe kuni kolme nädala pikkune ootamine on veninud neljale nädalale. Seejärel viiele. Kuuele.
Olen närviline, aeg kiirustab takka, kevad tuleb aina suurema hooga, aga oodatud postipakki ei ole ega tule. Eestipoolne kontaktisik kehitab ainult õlgu ja ütleb, juba kümnendat korda järjest: “Ootame natuke.”
See on üks päikseline kevadpäev, mil mu kannatuse karikas lõplikult üle hakkab voolama. Valin ülikooli võlaõiguse loengu vaheajal USA telefoninumbri ja püüan leida inimest, kes oskaks mulle öelda, miks mu dokumendid ikka veel Eestis pole. Kõne maksumusest on mul täitsa ükskõik. Ma olen täpselt välja arvutanud, et mul on veel kaheksa päeva aega ja kui viisataotlus selleks ajaks sisse antud pole, on rong läinud – tööleping algab 26. mail ja uus lennupilet maksaks umbes 15 000 krooni. Mul ei ole seda raha.
Klienditeeninduse ametnikud ei taha mulle otseühendust anda.
“Palun rääkige oma Eesti-poolse kontaktisikuga!” paluvad nad külmalt.
Sõrmi selja taga ristates teatan veenvalt, et mina olengi tööloaga tegeleva organisatsiooni Eesti-poolne kontaktisik ning helistan nende üldnumbril ainult seetõttu, et olen õige telefoninumbri ära kaotanud. Klienditeenindaja jääbki minu lora uskuma, vabandab ja annab mulle vajalikud telefoninumbrid. Saan otseühenduse.
Ma ei tea siiani, mis mu paberitega täpselt juhtus, kuid ameeriklaste segasevõitu vabandus, et mu dokumendid ootavad mingit autoriseerimist (“Ikka veel?”), ja kaks tundi hilisem sõnum “Nüüd on kõik korras ja roheline tuli põleb” lubavad kahtlustada, et mind lihtsalt unustati ära. On see üldse üllatav? Igal suvel töötab Ameerika Ühendriikides mitukümmend tuhat Euroopa tudengit, mõni ime siis, et kellegi ankeet paberikuhja alla jäeti. Kahju lihtsalt, et see just mina pidin olema.
“Palun, ma tahan, et te mõistaksite – see on ääretult tähtis, et need valmis dokumendid nüüd nädala jooksul Eestisse jõuavad. Ma vaatasin juba järgi, FedExi kiirkulleriga jõuaksid nad viie päevaga!” ahastan telefoni.
“Palun saatke need kiirkulleriga! Ma olen nõus vahe ise kinni maksma, peaasi, et need kohale jõuaksid. Kas te mõistate? FedExi kiirkuller, mitte tavaline Fedex. Kiirkuller! Kas te mõistate?” ripun ma võõra ameeriklase südametunnistusel ja tunnen, kuidas jalad all värisevad.
Nooremapoolne naisehääl vastab: “Jah, ma mõistan, kiirkuller. Ma ei saa praegu postkontorisse minna, kuid ma viin need pärastlõunal. Okei?”
No mida ma peaks vastama? “Ei, protesteerin, vii kohe!”?
Nali naljaks, aga kuus päeva hiljem on postipakk
