ei ole igatahes päris see vaatepilt, mida ma lennukis kujutlenud olin. Ta fliisist kampsun on täis koertekarvu ning juuksed – mille lokke kadestaks iga enesest lugu pidav lammas – näevad välja nii, nagu neid poleks juba kümme aastat kammitud. Hiljem selgub, et väga palju mööda ma selle viimase väitega ei panegi. Kui Harry Potteri filmide jaoks oleks vaja uut Hagridit, oleks ta üsna suure tõenäosusega konkursi võitja.
“Hai, arrrr juu Marrrrria? Mai neim is Šebääštšen,” põristab ta oma valjul ja ragiseval saksa aktsendil, varustab mu mehise käepigistusega (ai!) ning naerab, kui mu näoilme käelaba kokkumuljumist reetma hakkab.
“On sul veel asju? Ei ole? Olgu, lähme siis. Näed, tema on Robert,” viipab ta justkui muuseas punapäisele mehele tema kõrval ning hakkab meid kõiki lennujaamast välja eskortima.
See punapäine mees näeb välja, nagu ta oleks just mõnest surfireklaamist välja hüpanud: õlgadeni ulatuvad lokkis juuksed, lühike habe, treenitud keha ja naisi jalust niitev naeratus.
“Tere, Robert, mina olen Maria.”
“Tere, Maria.”
“Sa oled Robert Murphy, onju? Alaska Excursionsi omanik?”
“Jah, olen küll.”
“Sa ei näe üldse nii vana välja!”
Nojah, nii palju siis diplomaatilisest algusest.
Esimesed muljed
Eestist vaadatuna tundub mu Alaskale minek pöördeline eelkõige keskkonnavahetuse tõttu. Soine lauskmaa tuleb vahetada mägise rannajoone vastu, kalliks saanud sõbrad-tuttavad asendada trobikonna võõrastega ning sünnist saati suhu kulunud eesti keel ameeriklaste mugava slängiga. Milline muutus, millised inimesed!
Kohapeal selgub aga, et tegelikult ei ole muutus mitte niivõrd ümbritsevas, vaid minu enda sees.
Ma saabun Whitehorse’i lennujaama nagu umbusklik suslik, valmis põgenema kõige ja kõigi eest. Jälgin põksuval südamel ametnikku, kes lehitseb minu kapsastunud passi, peaaegu valmis kuulma sõnu “Ei, teie viisaga ei ole kõik korras.”. Ma ei usu, et keegi mulle lennujaama vastu tuleb, enne kui olen surunud Sebastiani kätt ja veendunud, et tegu on tõesti Alaska Excursionsi esindajaga. Ma ei ole nõus rõõmustama ühegi asja üle enne, kui see tõesti kohal on.
“Mind teil petta ei õnnestu!” kinnitan sisimas.
Alaskale minek on justkui mäng, militaarne takistusriba, millel on üksainus reegel: mina võitlen oma unistuste eest ja kogu maailm võitleb sellele vastu. Mingil võikalt humoorikal kombel meenutab see katkendit ühest arstiteaduskonna mälestuste kogumikust, kus uljas sõnaseadja on kirjeldanud anatoomia praktikumide õhtust meelelahutust nimega “Kaitse oma laipa!”.
Kirjutaja jaoks võis see ju mäng olla, mina aga suhtun kõigesse elutruu tõsidusega. Ma olen nii üleküllastunud umbusust ja skepsisest, et mulle lihtsalt ei mahu pähe, et miski võiks õnnestuda niisama, mängeldes, et keegi võiks teha head niisama, vastutasu nõudmata. Mitte siin, mitte Ameerikas.
Seetõttu võib ainult ette kujutada, mis toimub mu hinges hetkel, kui kirjutan oma blogisse: “Asjad on nii hästi, et see paneb mind muretsema, kas ei juhtu ehk midagi ootamatult halba. Praegu on mind vastu võtnud tore omanik, külalislahke ja imeilus piirkond, vahva toakaaslane, mugav kodu.”
On 26. mai 2006.
Mul tuleb ära õppida üks pealtnäha lihtne elu reegel: asjad ei pea keerulised olema. Ma võin kui tahes palju umbusaldada tolliametnikke, kaunist loodust, sõbralikke inimesi, aga see ei muuda seda, mis on tõeliselt tähtis – seda, et alates Alaskale saabumisest lähevad asjad ainult ülesmäge. Kusagil ei ole konksu, “kala”, pettust. Asjad ongi hästi.
Sujuva Eestist USAsse ülemineku huvides on hea see, et saabun Alaskale Kanada kaudu, läbi Whitehorse’i lennujaama, sest otse Skagways maandudes oleks ma vist ilma pikema jututa infarkti saanud. Whitehorse on väike, hall, tolmune ega erine kuigivõrd suvalisest Kesk-Euroopa tööstuslinnast. Ma tean kohe algusest, et mulle ei meeldi see linn.
Whitehorse’i teed on laiad, parkimisplatsid üüratud, majad inetud. Ma olin oodanud armsat Kanada väikelinna, aga leian eest industriaalse maastiku: üleskaevatud pinnase, langetatud puud, kokku kuhjatud aheraine.
Lõputult suured poepinnad ei vihja kohe kuidagi sellele, et tegu on Kanada ühe vähem asustatud kohaga, Yukoni territooriumiga. Yukon on nimelt kümme korda suurem kui Eesti, elanikke on seal aga kõigest 30 000 ehk vähem kui Pärnus. Ma vist isegi ehmun korraks – äkki on Skagway samasugune? –, kuid olen liiga väsinud, et selle üle pikemalt juurelda.
Kuna Robert ja Sebastian on ühendanud minu lennukile vastu tulemise Whitehorse’is poodlemisega, jõlgun ma nendega kaasa. Esimene pood, teine pood, kolmas pood… Metallkonksud, tööriistad, madratsid, midagi-veel, midagi-veel… Vajalike asjade nimekiri on lõputu!
“Milleks meile kõike seda vaja on?” küsin ma Robertilt, kui me otsime Pirita Selveri suurusest tööstustarvete osakonnast järjekordset mehelikku jubinat.
“Koertelaagrisse. Küll sa ise näed, kui kohal oleme,” vastab ta rahulikult.
“Ahah, okei.”
“Tahad sa süüa?” küsib ta, kui me tavalisse, nii-öelda söögipoodi jõudnud oleme, ja ma vastan automaatselt, reaalsele olukorrale mõtlemata: “Ei, aitäh, ei taha.”
Ei taha ma jee!
“Palju nendest lennuki võileibadest möödas on, neli tundi või?” siunan ma oma geniaalset tagasihoidlikkust ning vaatan nõutult poes ringi: 99 protsenti riiulitest on kaetud võõraste brändidega, alles jääv üks protsent on aga Coca-Cola, mida ma niikuinii ei joo. Kõht ütleb justkui, et oleks aeg süüa, aga mida võtta? Kõik on võõras, kõik on kallis, kõike on nõnda palju. Olen nii hämmeldunud, et mulle tundub lihtsam toidust keelduda, kui otsida vastust küsimusele, mida ma süüa tahan.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
