Mussolini erakordselt visa biograafi näol endale eestkõneleja liikumine, mida hakati kutsuma „antiantifašistlikuks”. Kaks endist fašisti, Giorgio Pini ja Duilio Susmel, olid juba 1950. aastatel kirjutanud duce’st neljaköitelise uurimuse, mis on tema suhtes väga heasoovlik (ja millest on teadlastele tänaseni kasu). Kuid teoses, millest lõpuks sai seitsmeköiteline „biograafia” rohkem kui 6000 leheküljega, mis ilmus ajavahemikus 1965–1997 ning mille viimane köide nägi ilmavalgust pärast autori surma, pakkus De Felice välja tohutult üksikasjaliku kirjelduse Mussolini elust. See oli täiesti omalaadne elulugu, sest De Felice suuremalt jaolt hoidus portreteerimast duce’t kui inimest ning samas peaaegu ei üritanudki uurida, kuhu ulatus Mussolini võim ja millised olid selle piirid. Järgides oma töös rangelt Ranke stiili, esindas De Felice pigem „arhiivirotist” ajaloolasetüüpi, kui kasutada Stalini õelat väljendust. Ta luges põhjalikult valitsuse dokumente, mis on mõistagi hoiul Roomas Archivio Centrale dello Statos – too arhiiv asub hoones, mis kavandati Esposizione Universale Romana (Rooma universaalnäitus) tarvis, see aga oli mõeldud tähistama 1942. aastal fašistide kahte võimul oldud aastakümmet. Kui sai selgeks, et De Felice pole duce suhtes nii ebasõbralik nagu vasakpoolne etikett ette nägi, muutus Mussolini töörügajast elulookirjutaja magnetiks veel elavatele fašistidele, kes võimaldasid tal korrapäraselt juurde pääseda oma dokumentidele ja päevikutele. Kui De Felice enda uurimistöö oli lõpule viidud, korraldas ta sageli teiste teoste avaldamist. Nii oma kirjutistega, kuitahes uitlevad ja segased need ka poleks, kui ka toimetajana tegutsedes on De Felice jätnud endast märkimisväärse pärandi, mida pole võimalik vältida ühelgi hilisemal Mussolini biograafil.
De Felicet kui Mussolini tõlgendajat tuleb lugeda suure ettevaatusega. Eriti oma raamatu viimastes köidetes üritas ta sageli duce’t süüst vabastada ja suhtus pöörase põlgusega nähtusse, mida talle meeldis kutsuda „antifašistliku Vulgata” ajakirjanduslikuks pealiskaudsuseks.37 De Felice on häbenemata maininud, et tema enda järeldused on ainuvõimalikud, seda ka siis, kui need sisaldavad äärmiselt vaieldavat teesi Mussolini „progressiivsest” poliitikast ja nutavad taga tema luhtunud üritust veenda Hitlerit, et Teise maailmasõja raskuspunkt ei asu mitte Vene rindel, vaid Vahemere ääres. Vahetult enne De Felice surma sai tema arusaam minevikust veeks Itaalia tärkava uusparempoolsuse veskile. Teda kiitsid Rahvusliidu liikmed, kes nimetavad end „postfašistideks” ja kelle eesotsas on Gianfranco Fini, mees, kes väitis koguni, et Mussolini oli 20. sajandi suurim poliitik, ning Silvio Berlusconi. Too miljardär ületab oma püüdlustes olla poliitikas ajakirjanik Mussolinit ennastki, mõjudes pigem kohutava, viirastusliku meediamagnaadina poliitikas. Tänapäeva Itaalias toodab Berlusconi uudiseid mitmel, liigagi mitmel moel.
Oma kaugest Austraalia pelgupaigast jälgin neid sündmusi samasuguse pahura häiritusega, millega ma suhtun valdavasse ossa tänapäeva poliitikast. Ent minust oleks matslik mitte tunnistada oma võlga De Felice biograafia ees. Mu järelmärkused annavad kindlasti aimu korduvatest viidetest tema raamatu lehekülgedele, et pakkuda pisidetaile ja informatsiooni. Ning ometi pole käesolevas töös olnud mulle mõõduandvaks eeskujuks ei anglosakside ega itaallaste Mussolini biograafiad (nagu ka mitte pikk, kuid „defelicelik” uurimus Prantsuse ajaloolaselt Pierre Milzalt).38 Minu lähenemise Mussolinile määrab mu üldisem Euroopa ajaloo tõlgendus.
Kui Christopher Wheeler osutas lahkelt võimalusele, et äkki olen ma valmis kirjutama uue analüütilise essee duce kohta, olin kahevahel. Ma polnud kunagi varem elulugusid kirjutanud. Ning ma pidasin ennast siis ja pean ka praegu pigem „strukturalistlikuks” või „funktsionalistlikuks” ajaloolaseks, kelle eesmärgiks on uurida poliitika „ühiskondlikke juuri”, mitte aga „intentsionalistiks”, kes usub, et suurmehed on tõepoolest suured ja oma aja mootorid. Minu kestev huvi nende küsimuste vastu näitab, et mulle avaldasid mõju 1980. aastal ilmunud kirjutised Saksamaa kohta. Vähemalt Austraalias on kõik, kes õpetavad 20. sajandi ajalugu, teatud määral Adolf Hitleri pajukil. 35 aastat olen ma smugeldanud pisut Itaalia ajalugu kursustesse, millele üliõpilased on tulnud osalema vabatahtlikult, põhjuseks Saksamaa õud ja hiilgus. Kuna ma olin tegelenud süvitsi Saksamaa historiograafiaga, olin teadlik vaimustavatest debattidest selle üle, kas Hitler oli „nõrk” diktaator või mitte, millised võisid üldjoontes olla tema võimu piirid, kui originaalsed või labased olid tema ideed, ning ka sellest, mil määral suruti natsismi peale „ülevalt” ja mil määral see lähtus „alt”. Kuna ma pidin õpetama ka Nõukogude Liidu ajalugu (Hitleri pajukil olemine ei tähenda, et ka Stalinist ei võiks kasu olla), tundsin vajadust tutvuda Sheila Fitzpatricku39 ja teiste suurepäraste töödega, mis käsitlevad üsna sarnaseid teemasid Nõukogude Liidu ajaloos ning eriti sealse väidetavalt „totalitaarse” riigi funktsioneerimist kõikide aegade Vene ühiskonna keerulisuse ja kahemõttelisuse kontekstis.
Niisiis alustasin ma oma uurimistööd sedastusest, et mina paigutaksin Mussolini tema enda ühiskonda, ilmutades hakatuseks kõige üldisemat kahtlust „suurmehe” ja liberaalse (kuid ühtlasi fašistliku) idee suhtes, et igal inimesel on põhimõtteliselt võimalik järgida omaenda tahet. Olin kindel, et „minu” Mussolini (üritades samal ajal kõrvale tõrjuda kõik rumalad mõtted „suureks biograafiks” saamisest) räägib sama palju Itaalia (ja Itaaliate) ühiskonnast, kui konkreetse inimolendi üksikutest nõrkustest.
Sellele vaatamata uurisin oma ülesandeks valmistudes tähtsamate 20. sajandi poliitikute hiljuti ilmunud biograafiaid. Eriti sügava mulje jätsid mulle neist kaks. Esimene oli Paul Prestoni üksikasjalik ülevaade kindral Francost, mis sisaldas vaimunõtke analüüsi võimu teostamisest Hispaanias Franco pika valitsemisperioodi jooksul. Üks neist mõtetest, mille ma võrdluseks Mussoliniga kõrva taha panin, oli Caudillo „mõistatusliku pragmatismi” rõhutamine, tema „kohustustest hoidumine ja… kalduvus jääda ebamääraseks”.40 Prestoni tööst selgus, et Franco ei unustanud jälgi segada, kui nii võib öelda hilisemate ajaloolaste segadusse ajamise kohta – „kogu elu vältel kirjutas ta oma lugu korduvalt ümber”. Seega kerkib tema kirja pandud minevikust esile üsna mitu Francot. (Kui mitut Mussolinit võin siis mina kohata, küsisin endalt.) Ometi oli vähemalt Prestoni järgi olemas tõeline ajalooline tegelane; Franco võim oli võrreldav Hitleri omaga ja see oli suurem kui Mussolinil.41 Preston väidab, et Franco, kellele tuli kasuks tema „võime hinnata peaaegu silmapilkselt inimese nõrku ja/või tugevaid külgi”, kasutas oma võimu neljakümne aasta vältel „ülimalt osavalt, andes otsustavaid lööke oma otseste vaenlaste pihta, kuid säilitades rahvuslaste koalitsiooni kuulujate usalduse, ilmutades vaistlikku ja sügavat arusaamist inimlikust nõrkusest, mis oli väärt meest, kes omandas oma poliitikuoskused Maroko hõimude hulgas”.42 Ta oli tugev diktaator, kui tahes mõttetult julm ta ka poleks olnud oma vaenlaste vastu ja kui armetult üksluiseks poleks osutunud tema maailmapilt. Prestoni sõnul väljendas Franco end kõige selgemalt 1954. aastal, teatades Bourboni soost troonipretendendile don Juanile: „Ma pole mitte kunagi kedagi täielikult usaldanud.” Ja see ettevaatlik manitsus oli tema puhul tähendanud, et tal oli „Hispaaniat… kerge valitseda”.43 Mulle meenus, et Preston oli sellest järeldanud, et frankistlikus Hispaanias oli tõepoolest üks (halb) Suurmees, kes rakendas rõõmsalt ja jõhkralt oma vaba tahet.
Olles sel moel pisut oma õigustamatuid ootusi ja eelistusi talitsenud, pöörasin tähelepanu Ian Kershaw’ suurepärasele Hitleri biograafiale – tuli ette mõnigi meeldiv pärastlõuna, mil sain omaenda pingutust nõudva kirjatöö Mussolinist korraks kõrvale jätta ja lugeda Kershaw’ uurimuse teist köidet, mis jõudis Austraaliasse 2000. aasta lõpul.44 Kuid oma biograafiat kavandades leidsin, et kõige huvitavam on Kershaw’ sissejuhatus esimesele köitele. Seal kirjutab ta, et võtnud enesele selle raske ülesande, lähenes ta asjale „valest” küljest.45 Tema enda töö
Tema kõige kurikuulsam saavutus on intervjuu, mille ta andis Pasquale Chessale nädalalehest
P. Milza,
Eriti väärib määrimist S. Fitzpatrick,
P. Preston,
Samas, lk. 275.
Samas.
Samas, lk. 637.
I. Kershaw,
I. Kershaw,
