Mussolini. R. J. B. Bosworth

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mussolini - R. J. B. Bosworth страница 9

Mussolini - R. J. B. Bosworth

Скачать книгу

duce’st, kes pole end veel täielikult realiseerinud. Meie kõigi elus on olemas teatud ajahetked, mil ajalugu oleks võinud teha pöörde või jätta see tegemata. Kindlasti oli see nii ka Benito Mussolini vigaderohkes elus. Ta võis ju paarikümne aasta vältel olla Itaalia diktaator, kuid ta ei sepistanud oma karjääri üksi (ega saanud sellest ka suurt isiklikku rahuldust).

      1

      KÄTTEMAKSUJUMALANNAD JA BENITO MUSSOLINI, 1944–1945

      On olemas palju suurepäraste pealkirjadega raamatuid fašistliku ajastu kohta, kuid parim neist on Quando il nonno fece fucilare papà („Kui vanaisa laskis isa maha lasta”), Fabrizio Ciano muus suhtes vilets memuaarteos.55 Sündmus, mida ta kirjeldab, leidis aset 11. jaanuaril 1944 kell 9.20 hommikul. Hukkamine toimus Verona piiril, see oli linn, mis kontrollis sajandite vältel juurdepääsu Brenneri kurule ja seisis niisiis Saksa ja ladinliku kultuuriruumi ristumiskohal. Viis tähtsat fašisti, keda süüdistati duce ehk fašistliku Itaalia suure juhi Benito Mussolini reetmises, lasi maha hukkamiskomando, mis koosnes noortest itaallastest, kuid mida oli tugevdatud kolme SS-vaatlejaga.56 Kõige nimekam surmamõistetute seas oli Cortellazzo krahv57 Galeazzo Ciano, duce väimees. Kui kaamera hakkas surisema, et hukkamine tänuliku publiku jaoks jäädvustada, pöördus Ciano ja jäi näoga oma hukkajate poole, ilmutades selle viimase žestiga rohkem väärikust kui oma elu jooksul sooritatud tegudes. Kuus kuud varem, 24.–25. juulil 1943, kui liitlasväed surusid Sitsiilias demoraliseeritud fašistlikke kaitsjaid kiiresti tagasi ja valmistusid ründama Mandri-Itaaliat, oli Ciano koos veel 18 fašistliku suure nõukogu liikmega hääletanud selle vastu, et Mussolini jätkaks Itaalia sõjas osalemise juhtimist. See oligi too reetmine, mille eest Ciano, Emilio De Bono, Luciano Gottardi, Giovanni Marinelli ja Carlo Pareschi pidid nüüd maksma. Nagu räägiti, oli nende verd vaja, et pühitseda vast loodud Repubblica Sociale Italianat (Itaalia Sotsiaalset Vabariiki), mis oli loodud 1943. aasta septembris, et fašistid säilitaksid mingisugusegi võimu Põhja-Itaalia üle. See oli „poliitiline”, mitte „juriidiline” probleem, nagu duce oli ühel avameelsushetkel öelnud.58

      Ciano oli abiellunud 24. aprillil 1930 uhke tseremoonia käigus diktaatori vanima tütre Eddaga. Tema isa oli toonane fašistlik sideminister Costanzo Ciano, mereväeohvitser, sõjasangar, rahvuslane, Livorno boss ja peente kommetega elumees, kelle spekulatsioonid tõid talle ja tema perekonnale hiigelkasumeid.59 Abiellumisele järgnenud aastate jooksul sai Galeazzo Cianost kõige rikkam noor mees fašistlikus ladvikus, keda peeti duce kindlaks järglaseks ning kes algul oli kogemusteta diplomaat Hiinas, seejärel rahvakultuuri minister, seejärel välisminister, ja oma karjääri lõpul, alates 1943. aasta veebruarist saadik Püha Tooli juures. Ciano oli oma aja yuppie, keda võis võrdse tõenäosusega kohata nii mõnes moodsas merekuurordis kui ka baaris Rooma Acquasanta golfirajal, kus muruväljakud ääristasid kunagi Rooma vabariiki veega varustanud akvedukti, kui ka oma kirjutuslaua taga. Eddaga oli ta kohtunud Acquasantal.60Contessine’d, Igavese Linna noored naisaristokraadid armastasid Cianot, ja levis kuulujutt, et ta magab nendega isegi sagedamini kui duce oma avalike seksuaalvallutuste ajajärgul.61

      Mõnikord tõmbas Ciano selga fašistide musta särgi ja varustas end fanaatikutest koosneva Disperata rühma aksessuaaridega (tegelikult polnud ta sellesse rühmitisse kuulunud ning partei liikmeks tehti ta tagantjärele).62 Kõnepidajana püüdis ta olla tasemel (kuigi seda takistas tema peenike hääl).63 Oma kõnedes teatas ta, et teenib ja usub siiralt „fašistlikku revolutsiooni”. Ent samas oli Ciano selline fašist, kes läks 4. novembril 1939 pärast osalemist Vittorio Veneto päeva pompöössetel patriootlikel pidustustel, millega tähistati Itaalia võitu Esimeses maailmasõjas, golfiklubisse. Seal tunnistas ta teistele fašistlikele liidritele Giuseppe Bottaile, Alessandro Pavolinile ja Ettore Mutile, et ta loodab väga, et sõja võidab Suurbritannia, mitte natslik Saksamaa. Rõõmsalt selgitas ta, et britid on võitu väärt, kuna toetavad „golfi, viski ja mugavuse hegemooniat”.64

      Kuitahes tauniv Bottai oligi Ciano kergemeelsuse suhtes, hääletas ta 25. juulil samuti nagu tema; ning 1944. aasta jaanuariks oli ta redus, oodates võimalust astuda Prantsuse Võõrleegioni.65 Muti oli surnud, kuningliku valitsuse ametnikud lasksid ta 1943. aasta augustis maha, kuna ta püüdis arreteerimisest pääseda.66 Pavolini seevastu oli toetanud Salò vabariiki, nagu kutsuti RSI-d laiemalt Garda järve ääres asunud linna järgi, kus asusid mõned selle ministrid. Ühe talle kaasa tundva ajaloolase sõnul sai tema valiku puhul määravaks imetlus duce vastu.67 1944. aasta jaanuariks oli Pavolinist, keda ühiskondliku päritolu ja kultuuritausta poolest võib nimetada Firenze Cianoks, kindlasti saanud „superfašist”68, ning ta nõudis valjul häälel, et tema kunagine sõber maksaks eksimuse eest kõrgeimat hinda.69

      Ent üks Mussolini üritas taolisi kättemaksuakte ära hoida. Ciano abielu Eddaga võis ju olla „avalik” ja on teada, et too paarike nautis hasartmänge, alkoholi ja isegi kokaiini70, kuid 1943.–1944. aasta kriisi ajal jäi ta oma mehele, oma kahe poja isale, abikaasale, kelle kohta ta ütles endiselt hellitavalt Gallo (kukk), truuks.71 Ta märatses ja ähvardas isa, sõimas teda selle eest, et tal puudub perekonnavaist, et ta on julm ja nõrk. Duce, kes kunagi oli tundnud oma tütre vastu suuremat kiindumust kui teiste laste suhtes, laskis pea longu, kuid ei teinud midagi, et Ciano saatust muuta. Üks teine külastaja pani tähele, et Mussolini nägi välja „väsinud ja löödud”; Salòs duce mudis oma kõhtu, taltsutamaks seal pesitsevat valu, ja kiskus sõrmega kraed kaelast eemale, otsekui oleks tal raskusi hingamisega.72

      Oma ema Rachele Guidi juures Edda hüsteeriaga kuigi kaugele ei jõudnud. Rachele oli kaua aega Cianot põlanud, pidades teda liialt privilegeeritud sinjooreks, kes oli nii armetu, et mängis golfi.73 Kuigi Rachele oli veetnud 20 aastat oma elust Itaalia valitseja kaaslannana, oli ta südames tundnud end alati rahvanaisena. Selle kujundi juurde kuulus peale lihtsuse, kasinuse ja kaine mõistuse veel ka ustavus abikaasale, kes tema teadmist mööda oli 1943. aastal reedetud. Tema otsustavust jääda ustavaks võimendasid kadedus ja viha „viisakate” inimeste suhtes, karm leppimine tõsiasjaga, et surm peab võidutsema, ning soov, et reeturid saaksid teenitud karistuse. Perekonna tõelise „karmi kutina” jättis ta endast mulje, et ei nuta kunagi.74 Ning Pavolini-sarnased fašistid, kes erinevatel motiividel olid asunud toetama Salò vabariiki, olid Rachelega nõus. Nende suhtumist väljendas Bologna ülikooli rektor Goffredo Coppola, kui ta kirjutas, et uut võimu peab tugevdama verega ning mõistis hukka „rabide, vabamüürlaste ja naiste” kalduvuse otsida kompromisse.75

      Pole kahtlust, et Saksa liitlased ja Salò vabariigi toetajad aplodeerisid tema mõtteavaldustele. Neil oli eriline põhjus Cianot vihata, sest juba 1939. aastal, olles välisminister, oli ta hakanud ilmutama umbusku natsliku maailmakorra suhtes ning leppis alles tagantjärele ja vastu tahtmist Itaalia sõttaastumisega. Natsid nõudsid kaljukindlalt, et Ciano ja tema mõttekaaslased, kes olid langenud RSI kätte, hukataks. Nad pidid surema karistusena selle eest, mida olid teinud, aga ka kättemaksuks alanduste ja häbistavate lüüasaamiste eest, mis olid Itaalia sõjamasinat seni tabanud. Teisisõnu,

Скачать книгу


<p>55</p>

F. Ciano, Quando il nonno fece fucilare papà, Milano, 1991. Selle raamatu tugev konkurent on G. Pisanò, Gli ultimi cinque secundi di Mussolini, Milano, 1996, selle kohta vt. allpool.

<p>56</p>

Hukkamiskomando kirjeldust vt. R. Montagna, Mussolini e il processo di Verona, Milano, 1949, lk. 219. Montagna järgi olevat Gottardi viimased sõnad olnud Viva il Duce, Viva’l Italia, samal ajal kui Pareschi ja De Bono piirdusid vaid Viva Italiaga. Ciano vaikis, nagu ka Marinelli, kes oli hirmust peaaegu teadvusetu ning keda tuli hukkamisele kanda (lk. 220).

<p>57</p>

Tema värsket ingliskeelset ajakirjanduslikku biograafiat vt. R. Moseley, Mussolini’s shadow: the double life of Count Galeazzo Ciano, New Haven, 1999.

<p>58</p>

P. Pisenti, Una repubblica necessaria (R.S.I.), Rooma, 1977, lk. 93.

<p>59</p>

Selle inimese kaasaegset biograafiat vt. A. Santini, Costanzo Ciano: il ganascia del fascismo, Milano, 1993. Galeazzo Ciano ei suutnud jätta mainimata, et tema isa on müüdav, naljatades, et „livornolased on Itaalia austraallased”, st. inimesed, kelles kurjategijate veri avaldub kõige selgemalt. O. Vergani, Ciano: una lunga confessione, Milano, 1974, lk. 38.

<p>60</p>

A. Santini, Costanzo Ciano, lk. 176.

<p>61</p>

Ühe biograafi arvates oli Mussolini seksuaalsuhetes 162 naisega, kuid Ciano olevat selle arvu oma seitsme välisministrina töötatud aasta jooksul ületanud. Teised, kellel samuti tõendeid napib, väidavad, et Mussolini jäi siin peale. Vt. G. B. Guerri, Galeazzo Ciano: una vita 1903–1944, Milano, 1979, lk. 69. Näib, et Ciano nilbuse eest polnud kaitstud isegi Acquasanta raja metsik osa.

<p>62</p>

D. Susmel, Vita sbagliata di Galeazzo Ciano, Milano, 1962, lk. 56.

<p>63</p>

Samas, lk. 46.

<p>64</p>

G. Bottai, Diario 1935–1944 (toim. G. B. Guerri), Milano, 1982, lk. 167.

<p>65</p>

Huvitudes G. Bottai aupaklikult toimetatud seiklustest, mil ta omandas võõrleegionärikogemust ja püüdis teha lõpparvet oma fašistikarjääriga, vt. G. Bottai, Diario 1944–1948 (toim. G. B. Guerri), Milano, 1988, ja eriti Quaderno affricano, Firenze, 1995. Bottai maine taassünd võis langeda kokku tema poja saamisega Itaalia välisministeeriumi peasekretäriks. Vt. tema enda mälestusi, B. Bottai, Fascismo famigliare, Casale Monferrato, 1997.

<p>66</p>

Tapmise ja selle vallandatud kuulujuttude kohta vt. C. Senise, Quando ero Capo della Polizia 1940–1943. Rooma, 1946, lk. 234–240.

<p>67</p>

Tema motiivide soosivat analüüsi vt. R. De Felice, Mussolini l’alleato 1940–1945: II. la guerra civile 1943–1945. Torino, 1997, lk. 349–355.

<p>68</p>

Tema biograafia vt. A. Petacco, Il superfascista: vita e morte di Alessandro Pavolini, Milano, 1998. Pavolini isa oli tunnustatud (rahvuslasest) teadlane. Tema vend Corrado abiellus juuditariga, kuid oli samas ka aktiivne fašist.

<p>69</p>

V. Cersosimo, Dall’istruttoria alla fucilazione: storia del processo di Verona, Milano, 1961, lk. 254.

<p>70</p>

Ciano väidetava kokaiinitarvitamise kohta vt. G. Servado, Luchino Visconti: a biography, London, 1981, lk. 31.

<p>71</p>

Ilmutades fašistlikku uhkust, pandi poegadele nimeks Fabrizio (selles nimes leidsid ajakirjanikud vihje fabbro’le ehk sepale, kellena oli töötanud Benito isa) ja Marzio ehk Marcius, mis osutas ehk Coriolanuse lühikesele diktaatorikarjäärile. Edda pidi taluma meest, kes helistas talle ja jutustas telefonis, et pommirünnakute ajal saab ta tegelikult orgasmi. Vt. D. Susmel, Vita sbagliata di Galeazzo Ciano, lk. 205. Nende tütar Raimonda, kes sündis 1933. aastal, sattus abielu kaudu aristokraatlikku perekonda, kes uhkeldas põlvnemisega Joseph ja Lucien Bonaparte’ist.

<p>72</p>

V. Cersosimo, Dall’istruttoria alla fucilazione, lk. 15.

<p>73</p>

Viibides 1943. aasta augustis vahi all, ilmutas Mussolini samasugust põlgust Ciano harrastuste suhtes, pidades silmas golfi ja contessine’sid. Vt. F. Maugeri, From the ashes of disgrace, New York, 1948, lk. 146.

<p>74</p>

B. Spampanato, Contromemoriale, Rooma, 1952, I kd., lk. 234.

<p>75</p>

L’Assalto (Bologna), 1. detsember 1943. Vrd. 23. märtsi 1944. aasta väljaannet, milles Coppola ilmutab veelgi mürgisemat rassismi USA ja Prantsuse armees teenivate mustanahaliste sõdurite vastu.