Prime Time. Liza Marklund
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Prime Time - Liza Marklund страница 10
Rootsi, mõtles ta, milline kuradi sitt maa.
Siis otsis ta vabandusi, oma mõttest hirmul.
Hokimehed on ju mõnikord tublid, vähemalt siis, kui Peter Forsberg mängib. Siinne heaolu ka ja loodus.
Loodus.
Ta püüdis seda loodust vihmakardina tagant näha. Paistis ainult eri varjundites hall ja pruun, sedagi ähmaselt.
Niisugusele päevale ei saa olla mingit õigustust.
Annika kuivatas nina ära ja lükkas oma kibedad mõtted minema.
Peale Konkurendi pani ta tähele, et riigitelevisioon, Sörmlandi Raadio, Ida-Rootsi Uudised ja tema enda kunagine ajaleht Katrineholmi Teataja olid õigel ajal teisele poole tõkkepuud jõudnud. Nende autod olid üsna lohakalt lossi aiatiiva juurde pargitud. Annika võttis märkmiku ja pastaka kätte ja läks sõidukite poole.
Seal oli üks kullakarva Range Rover, suurim ja kalleim saadaolev džiip. Ta pani numbri kirja. Ta võttis järgmise auto, punane musta katusega kabriolett VW Polo, roostes Fiat Uno, siis üks must sportauto, mis paistis eksklusiivne, kuni ta sai aru, et see on Chrysler, edasi roheline Volvo S40, pronksivärvi Renault Clio, mille tagaaknal oli kleeps sõnadega „Jeesus elab”, üks sinine BMW ja pruun Saab 900, millel oli küll oma paar aastakümmet turjal.
Mobiiliühendus töötas – aitüma, Stenbeck – Annika sai juhtimiskeskuses juba paari minuti pärast ühe noormehe toru otsa.
„Mul on siin mõned autonumbrid, kas teil on aega kontrollida?”
Hiigeldžiip kuulus Tv Plusile, Saksa kabriolett oli registreeritud Barbro Rosenbergi nimele, elukoht Solnas, Fiat oli Hannah Perssoni oma, elukoht Katrineholmis, sport-Chrysler kuulus aktsiaseltsile Build&Create, peakorter Jönköpingis, Volvo oli Karin Anderssoni oma, elukoht Hägerstenis, Renault Mariana von Berlitzi oma, elukoht Stockholmis Grevgatanil, BMW kuulus Djursholmist pärit Carl Wennergrenile ja Saab Stefan Axelssonile Tullingest.
Seejärel helistas Annika numbriregistrisse ja otsustas, et ei hooli sajakroonistest, mille ta nüüd maha räägib.
„Solnas ei ela ühtki Barbro Rosenbergi, küll aga Bambi Rosenberg, kelle number on salastatud,” lausus telefonist, kes oli end venival häälel tutvustanud Lindana.
Näitleja, kirjutas Annika märkmikku.
Registris ei olnud ühtki Hannah Perssoni Katrineholmist.
„Praegu on ju paljudel ainult mobiil ja kõnekaart,” lausus registri-Linda, „aga nende kohta meil andmed puuduvad.”
Aktsiaseltsil Build&Create oli numbreid massiliselt, Annika pani kõik need kirja. Esimene oli väidetavalt kellegi Sebastian Follini oma, mänedžer, kelle nimi tundus uduselt tuttav olevat.
Karin Andersson Bellhorn oli kataloogist oma keskmise nime ära jätnud ja tema ametinimetus oli teleprodutsent. Annika teadis, kes ta on, nad olid Anne töökohas mitu korda kokku puutunud.
Mariana von Berlitzil oli salastatud number, aga Annika tundis ka teda. Kuus aastat tagasi olid nad Õhtulehes kirjutuslauda jaganud ja läinud tõsiselt tülli selle üle, kes kelle järel koristama peab. Mariana kurameeris Carl Wennergreniga, Stefan Axelsson tituleeris end režissööriks.
Annika tegi kiire rehkenduse. Ta teadis ehk seitset inimest, kui selle mänedžeri nimi õige oli. Peale nende olid majas veel Anne Snapphane, see teeb kaheksa, tema oli tulnud rongiga, nagu arvatavasti ka Barbara Hanson. Üheksa. Kes veel? Tv Plusi Range Rover, see pidi olema mõne suure nina ametiauto, võimalik, et juhi enda oma. Anne Snapphane ei nimetanud seda meest kunagi teisiti kui Surematu.
„Sest ta arvab, et ta on nii kuradima igavene ja võitmatu,” selgitas Anne.
Annika vaatas lossipargi poole. Teisel pool alleed määgis vesimärg ja näljane lambakari. Saarel seisis paar politseinikku ja valvas silda. Bussi polnud hoonete taga näha.
Buss, mõtles Annika. Keegi peab ju selle eest vastutav olema, mõni tehnikahull. Üksteist.
Kes on kaheteistkümnes, ei suutnudki ta välja mõelda. Nüüd on aeg hakata tegutsema.
Ta võttis telefoni ja valis Anne Snapphane numbri. Kinni.
„Annika! Annika Bengtzon!”
Hääl tuli autode juurest lossi aiatiiva poolt, ta pööras ümber ja pilutas vihma käes silmi.
See oli Pia Lakkinen, kunagine töökaaslane Katrineholmi Teataja ajast. Reporter oli just autost välja astunud, tõmbas vihmajope kapuutsi pähe ja kiirustas Annika poole.
„Pole ammu näinud!” ütles ta. „Tore näha!”
Nad andsid kätt. Annika püüdis naeratada, jagamata entusiasmi. Üldiselt ei meeldinud talle mõrvapaikadel kolleege õlale patsutada, ja kui oli tegemist kunagise töökaaslasega, siis oli lugu veel kehvem. Annika oli Katrineholmist ära tulnud, kui hakkas tööle Stockholmis Õhtulehes, ja seda pidas mitu Katrineholmi Teataja toimetajat märgiks oma lehe mitterahuldavaks tunnistamise kohta.
„Kuidas siis lood Katrineholmis on ka?”
Pia ohkas teatraalselt.
„Ah,” ütles ta, „nagu ikka. Halb planeerimine, ei mingit valmisolekut ja kogu see värk … ja nüüd veel see vihm ka veel. Aga kas sulle ka tundub, et hakkab järele jääma?”
Annika otsis vastust, midagi, millele võiks toetuda, kuid ei leidnud. Reporter seda ei märganud, tal endal puudus jalgealune, vatras lihtsalt närvilisusest.
„Ja siis see ka veel,” lausus ta, „keset jaanilaupäeva ja puha. Mõrv siin Flenis, see on ju õudne, kes oleks võinud arvata, et midagi niisugust võib juhtuda. Siin on ju alati nii rahulik …”
Annika laskis pilgul üle ümbruse libiseda, otsis Bertil Strandi või ükskõik keda, et aga oma vana kolleegi juurest minema saada. Pia Lakkinen tabas ta tõrjuva hoiaku ära, kuid ei aktsepteerinud seda.
„Aga seal Stockholmis tuleb teil niisuguseid asju vist kogu aeg ette,” lausus ta.
„Tõtt-öelda pannakse kõige elajalikumad mõrvad toime just maal, külades ja väikestes asulates,” ütles Annika jahedalt.
Öeldu saavutas oodatud tulemuse, Pia nägi äkitselt jahmunud ja murelik välja.
„Mis sa arvad, kas mõrvar on varsti käes?”
„Raske öelda,” lausus Annika. „Lossis istub just praegu kaksteist inimest ülekuulamisel.”
Pia Lakkineni silmad läksid pärani.
„Tõesti?”
Annika sirutas ennast natuke vihma käes, tema oli see, kes teadis. Katrineholmi Teataja ilmub alles esmaspäeval, ta võis endale lubada, et on veidi suuremeelne.”
„Peaaegu