ma pean sulle ütlema, et …”
Bertil Strand lasi siduri lahti, ettevaatlikult, et kruus autolakki ei vigastaks.
„Oota, oota,” ütles Annika, sulges silmad ja tõmbas käega üle lauba, tundis adrenaliini tekkivat ja pulseerivat. Siin peab mingi teine tee olema.
Fotograaf andis gaasi ja pani sisse teise käigu, märjal kruusal tekkis kerge külglibisemine. Annika kehas prõmmis äpardumistunne, raske nagu kivi.
„Pea kinni,” palus ta. „Me peame mõtlema.”
Bertil Strand peatus ärapleekinud liiklusmärgi juures.
„Peab olema võimalik kusagilt mujalt sisse saada,” ütles Annika.
Fotograaf vaatas üle järve.
„Kas teiselt poolt järve ei saa siia?”
„Loss on kahe järve vahel saarel,” ütles Annika. „See siin on Pikkjärv, Yxta järv teisel pool ulatub üsna pikalt vasakule. Ma ei usu, et seal veel mõni autotee võiks olla. Mõni külavahetee ehk küll, aga neil on enamasti tõkkepuu ees.”
Ta vaatas üle järve, nägi läbi lehtpuude vilksamisi Finntorpi talu. Seal oligi ta teismelisena ratsutamislaagris olnud, hüpanud Soraya seljas ja võitnud auhinnarosette. Pildid tantsisid ta mälust läbi, värskelt niidetud heina lõhn, hobuse soojus reite all, kruusatee tolm, täiuslik harmoonia ja armastus looma vastu.
Äkki tuli talle mõte.
„Sõida vasakule,” ütles ta, „ja siis uuesti vasakule.”
Fotograaf tegi, nagu ta ütles, küsimusi esitamata. Ta kas usaldas Annikat või siis oli vihane. Annika püüdis võtta rahulikult.
„Nüüd siis?” küsis mees, kui nad jõudsid Finntorpi juurde.
„Paremale,” vastas Annika. „Ansgarsgårdeni poole.”
Nad veeresid aeglaselt mäest üles, hobusekoplitest mööda ja keelumärkidest läbi. Punased puumajad kerkisid hämarusest esile nagu suured klotsid.
„Mis koht see niisugune on?”
„Kristlik kursuste ja laagrite korraldamise talu, ma arvan, et omanik on Rootsi Misjoniühing. Sõida mäest alla, teisel pool on parkimisplats.”
Plats oli tühi, välja arvatud üks haagissuvila kaugemas otsas. Nad parkisid suure muruplatsi kõrvale.
„Miks me siin oleme?” küsis Bertil Strand.
„Seal künka taga on ujumiskoht,” ütles Annika. „Ja kui mu mälu ei peta, siis on silla kõrval päästepaat. Ma arvan, et me laename selle.”
Vihm ei olnud niisuguse moega, et kohe järele jääb. Nad tõmbasid vihmajoped selga, Bertil Strand pakkis kaamerad kilesse ja pani veekindlasse seljakotti.
„Pane midagi arvutile peale,” ütles fotograaf. „Ma ei taha, et autosse sisse murtakse.”
Annika pigistas hambad kokku ja heitis tagaistmel oleva arvutikoti peale pleedi. Sissemurdmine? Kristliku laagri inimtühjal parkimisplatsil?
Päästepaat oligi olemas, poolenisti vett täis. Aerud olid kõrkjaisse visatud, hauskrit ei olnud näha. Üheskoos tõmbasid nad paadi üles kaldale, pöörasid selle kummuli ja vaatasid, kuidas vesi läbi liiva voolates ojakese moodustas.
„Kas sa sõuda oskad?” küsis Bertil Strand ebaharilikult arglikult.
„Ma loodan, et nad kaldaid ei ole ära piiranud,” lausus Annika.
Vahemaa oli pikem, kui ta oli arvanud. Tilluke paat hüples lainetel otsekui õngekork. Kohati tundus, et see ei liikunud üldse edasi. Põhja hakkas taas kogunema vett, seda ei tulnud ainult ülevalt.
Tere hommikust, kena päästepaat küll, mõtles Annika poolel teel üle järve.
Kui nad maaninast mööda said, pöördus tuul otse vastu. Annikal hakkasid käsivarred krampi tõmbuma.
„Kas sa arvad, et me ikka täna kohale jõuame?” küsis Bertil Strand, märg nagu uppunud kukk.
See pani naise ägedamalt ja kiiremini sõudma. Kui ta oli juba valmis alla andma, silmas ta sauna ja rannavillat.
„Nüüd ei ole enam kaugel,” lausus ta ja kissitas läbi vihmahoogude saare poole, kus asus loss.
Kaldal toimus midagi. Annika suutis tiiva lõunapoolsel küljel eristada kaht väikest musta kogu ja suurt värvirõõmsat logo valgel seinal kohe kanalisuudme kõrval.
„See ongi vist see režiiruumiga buss, eks ole?” ütles fotograaf ja otsis kilekotist oma kaamera välja.
„Kas sa hoiaksid paati paigal? Ma tõmban siit kohe mõned pildid juhuks, kui nad meid ära ajavad …”
Annika ei teinud temast väljagi, vaid sõudis kaugemale järvele, peaaegu tänulikuna, et ilm nii halb oli. Kui veab, saavad nad märkamatuks jäädes sõuda ümber saare, minna lipuvarda juures maale ja siis vajalikku kohta jõuda.
See läkski korda. Annika värises kogu kehast, kui ta paadi läbi kõrkjate üles muruplatsile tõmbas, ise jääkülm ja täitsa läbi.
„Kas sa siin ikka orienteerud?” küsis Bertil Strand.
Annika lõõtsutas mõne hetke, püüdes köha maha suruda.
„Vanaema tõi mind igal aastal oma sünnipäeval siia. Me jalutasime lossipargis ja sõime üleval söögisaalis kolmekäigulise lõuna.”
„Nii toredad kombed,” lausus Bertil Strand ja tiris seljakoti selga.
„Vanaema oli Harpsundi lossis perenaine. See on siit vaevalt kümme kilomeetrit läbi metsa. Nii tundiski ta Yxtaholmi lossi endist restoranipidajat. Toit oli kingituseks.”
Annika osutas paremale, uttu.
„Terrass,” ütles ta. „Arvata on, et nad salvestasid saadet just seal.”
Ta viipas vasakule.
„Põhjatiib, sviidid ja kahetoalised hotellinumbrid. Otse edasi, suur maja, söögisaalid ja salongid. Tule, lähme.”
Peahoone kerkis nende ees otsekui sädelev palee, valge ja vihmast märg. Nad lähenesid hoonele põhja poolt, mansardkorrus paistis veel tumedam kui taevas. Keset lossiküngast asuval istutusalal olid õide puhkemas roosid. Piki juurdesõiduteed oli pargitud kolm politseiautot.
„Mis koht see õieti on?” küsis Bertil Strand üht kaamerat lahti pakkides.
„Vana mõis,” vastas Annika. „Teadaolevalt juba keskajast. Praegu hotell ja konverentsikeskus, omanik on Rootsi Tööandjate Liit. Ehitatud 1753.”
Fotograaf heitis talle kiire pilgu.
„Kas mitte 1754?”
„Siin on kirjas,” vastas Annika ja viipas värava kohal olevale aastaarvule. Talle tuli pähe, et mitte kunagi varem ei olnud ta näinud väravat suletuna, topeltuksed olid alati olnud avali ja kutsuvad. Praegu aga kõrgus pruun uks massiivse, raske ja
