lausus Bertil ja lülitas käigu välja.
Annika ei suutnud vait olla.
„Mida sina siis arvasid? Jaanipäev ikkagi.”
Fotograaf lülitas auto õhutussüsteemi välja, aknad hakkasid otsekohe auruseks tõmbuma. Kojamehed pidasid ühtlast korrapärast rütmi, vasakpoolne kriuksus iga kord, kui tuuleklaasi kõrgeimasse punkti jõudis. Annika pani silmad kinni, surus Thomase hääle ja oma äpardumistunde tagasi, süvenes vihmasaju, kojameeste ja siseventilaatori astmaatilisse kahinasse.
„Suveloss”, mõtles ta, Tv Plusi suur peresaade, arutelu ja meelelahutus, külalised ja artistid. Michelle Carlssoni comeback parimale eetriajale, teletähe revanš. Tegelikult, mõtles Annika, on Michelle täitsa hea.
„Mida sina Michellist arvad?” küsis ta.
Bertil Strand keeras liikluses auku otsides pead, nagu asetsenuks see kuullaagritel.
„Nõme,” ütles ta. „Ei äratanud usaldust. Lastesaadete ja mälumängude juhtimisega sai ta hakkama, aga see debatikas, mida ta teha püüdis, ei olnud küll suurem asi. Ta ei osanud ju mitte midagi.”
Annikat pani ennastki imestama see protest, mis temas nüüd tõusis.
„No kuule,” ütles ta. „Michelle töötas raadios ja teles kümme aastat. Midagi ta selle aja jooksul vast ikka õppis ka.”
„Ainult naeratas ekraanil,” lausus Bertil Strand. „Mis siin rasket on?”
Annika raputas pead, väsinud nõusolematus surus peale. Aga ta ise oli ju sageli samu argumente kasutanud, kui ta Anne Snapphanega ajakirjanduse asju arutas.
„Mu parim sõber on praeguseks kuus aastat teles töötanud,” ütles ta. „Uskumatu küll, aga see on palju keerulisem, kui võiks arvata.”
Bertil Strand pressis end teele täpselt ühe korskava Land Roveri ette. Mees roolis andis signaali.
„Paistab, et see on üks kuradi töö jah,” ütles fotograaf. „Jube palju tehnikat, mis kunagi ei tööta, ja terve kari idioote, kes jooksevad ringi ja arvavad, et nad on Keegi.”
„Sa räägid nagu Õhtuleht,” lausus Annika ja vaatas jälle aknast välja, surudes hambad kokku. Land Roveri vanamees näitas talle keskmist sõrme.
Mis asja ma üldse teen? Istun siin selle ülespuhutud kergatsiga ja sõidan mõttetule vägivallasündmusele. Ja jätan sinnapaika Thomase ja lapsed, ainukesed, kes tegelikult midagi tähendavad. Olen lihtsalt lollakas.
Ta nuusutas oma käsi, tundis ikka veel Kalle juuste ja Elleni pisarate lõhna. Ta kõri tõmbus kokku. Ta pöördus, võttis kotist mobiili ja tüki majapidamispaberit ja pühkis käsi.
„Siin on nüüd auk,” ütles Bertil Strand ja andis gaasi.
Annika valis numbri.
Politsei oli andnud korralduse kõik telefonid välja lülitada. Anne Snapphane oli kindel, et ta oligi nii teinud, mistõttu vibra ta jakitaskus tuli vähemat sorti vapustusena. Ta tõusis voodis kiiresti istukile, pulss vasardas kurgus ja oimukohtadel, ta mõistis, et oli vist suikunud. Telefon põrises nagu tohutu putukas, mis oli pugenud vihmajope sisetaskusse. Segaduses lükkas Anne juuksed näolt ära, maitses keeleotsa: hallituse mekk. Ta siples ennast suleteki, ilupatjade ja päevateki puntrast vabaks, tõmbas jaki välja ja sai telefoni kätte. Vaatas umbusklikult kuvarit, ei mingit numbrit, kõhkles. Mis see siis on? Kas mingi test?
Vajutas „Vasta” ja sosistas ettevaatlikult.
„Hallo?”
„Kuidas on?” kuulis ta Annika Bengtzoni häält, kaugelt ja ebaselgelt. „Kas oled elus?”
Anne Snapphane nuuksatas, pani peopesa silmadele, surus sõrmedega vastu valutavat pead, kuulas hääli traadita telefonis. Kahin ja ragin, mootorimüra ja mööduvate autosignaalide võnkuvad hääled.
„Hädavaevu,” sosistas ta.
„Me kuulsime Michelle Carlssonist,” ütles sõber Annika, rääkides aeglasemalt kui muidu. „Me oleme teel Yxtaholmi. Kas sa saad üldse rääkida?”
Anne hakkas nutma, hääletult, soolased pisarad jooksid alla mikrofoni.
„Vist saan.”
Vastuseks oli kuulda hingeldamist.
„… ainult liikluses nii kuradi pikad ummikud … sa oled siis kohal?”
Telefon hakkis, kohin ja vihm, jupikaupa Annika hääl. Anne Snapphane tõmbas sügavasti hinge ja tundis, kuidas pulss rahuneb.
„Ma olen siin oma toas lossi lõunatiivas. Oleme kõik koduarestis. Meid kuulatakse vist ükshaaval üle.”
„Mis siis juhtus?”
Anne pühkis käeseljaga pisarad ära, pigistas teise käega telefoni ja surus selle vastu kõrva – see oli side päästenööriga.
„Michelle,” sosistas ta. „Michelle on surnud. Ta leiti telebussist, kukal sodi.”
„Kas mente on palju?”
Süda lõi rütmilisemalt, juba peaaegu talutava kiirusega. Annika hääl esindas tegelikkust ja igapäevaelu. Anne Snapphane tõusis püsti, endal põlved veidi hellad, ja vaatas aknast välja.
„Siit ei ole palju näha, kaarsild üle kanali ja mõned vibumärklauad. Ma kuulsin automürinat ja natukese aja eest maandus helikopter.”
„Kas sina ka teda nägid?”
Anne Snapphane pani silmad kinni, pigistas ninajuurt, pildid ta peas sähvatasid läbi pohmeluse.
„Ma nägin teda. Ma nägin teda …”
„Kes seda tegi?”
Uksele koputati. Anne külmus jääsambaks ja vahtis halvatuna ust. Päästenöör tõmmati ära, ta oli taas segaduses.
„Ma pean minema,” sosistas ta telefoni ja vajutas kõne kinni.
„Anne Snapphane?”
Ukse tagant kostev hääl oli käskiv. Anne viskas telefoni teki alla ja köhatas kurgu puhtaks. Enne kui ta jõudis vastata, tehti uks lahti. Lävel seisev politseinik oli noor ja silmanähtavalt närvis.
„Olgu, nüüd on teie kord.”
Anne vahtis talle otsa.
„Mul on suur janu,” ütles ta.
Politseinik ei saanud aru, kui ebatõeline olukord Anne jaoks on, ta isegi ei näinud temas inimest, vaatas tast lihtsalt läbi.
„Uksest välja ja siis alla vasakule. Kiiremini.”
Koridor oli pime, sest sadas ja uksed olid kinni, seinad olid kreenis. Anne ei olnud veel päris kaine. Ta käsi toetus vastu seina ja ta tundis üksindust. Mitte kedagi telemeeskonnast polnud näha. Kui politseinik välisukse lahti tegi, lõid külm ja niiskus Annele vastu nagu märg rätik. Ta tõmbas ägedalt hinge, taarus ukseavas, kissitas lossi poole. Politseinikud, politseiautod, pilt oli halli vihma tõttu hägune.
