style="font-size:15px;"> „Eile õhtul.”
Politseinik uuris teda, ei pööranud pilku ära.
„Mis siis juhtus?”
„Tegelikult tühiasi. Me läksime tülli raha pärast, mis asi on kui palju väärt. Asi algas sellest, et arutasime aktsiaid, mina olen üldiselt võttes aktsiatega spekuleerimise vastu, aga Michelle kinnitas, et demokraatia just sellel põhinebki, ja siis jõudsime palkade juurde. Firmajuhid ja teised avaliku elu tegelased on oma palka ja pensionilepingut väärt, väitis ta ja nimetas Barneviki ja tema poisse, aga tegelikult rääkis ta ju ainult iseendast nagu tavaliselt …”
Korraga Anne peatus, tundis, kuidas põsed läksid kuumaks. Politseinik vahtis teda ilmetul näol.
„Kas te saite ta peale vihaseks?”
Ma parem valetan, mõtles Anne Snapphane. Ma ei saa ometi rääkida, nagu asi on, muidu arvavad nad, et see olin mina.
Mees tema ees jälgis teda, uuris põhjalikult, vaatas läbi ta aju.
„Kui te valetate, läheb asi keeruliseks,” lausus ta.
„Ma oleks ta ära kägistanud,” ütles Anne ja lõi pilgu maha, pisarad olid põletavalt lähedal. „Kuigi me olime ju täis.”
Politseikomissar tõusis, tegi tiiru ümber laua, istus jälle toolile.
„Täis,” kordas ta. „Kui täis? Kas see kehtib kogu tiimi kohta?”
Anne kehitas õlgu, olles äkitselt surmväsinud, kõigest tüdinud.
„Sõnadega, palun.”
Ajus tekkis lühiühendus, rike ja ülepinge.
„Kust mina tean,” karjus ta. „Kuidas ma saan seda teada? Ma ei jooksnud ringi ega korjanud tühje pudeleid, kuigi siin on inimesi, kes arvavad, et ma just niisuguseid asju peaksingi tegema …”
„Nagu näiteks kes? Kas Michelle arvas ka, et te peaksite pudeleid korjama?”
„Ei,” vastas ta mõnevõrra vaiksemalt.
Vaikus tihenes, iiveldus kasvas.
„Kas eile või öösel oli veel teisi tülisid?”
Anne Snapphane neelatas valjusti, hing kinni.
„Võibolla,” sosistas ta.
„Kelle vahel?”
„Küsige teiste käest. Mina ei tea. Ma ei kuulanud.”
„Aga siin oli eile ja täna öösel tülisid? Lärmi?”
„Uurige, siis kuulete.” vastas Anne. „Tallis.”
„Kas teie olite ka seal?”
„Mitte kaua.”
„Aga teie olite üks neist, kes ta leidis?”
Q ei nõudnud jaatavat vastust.
„Kes peale teie veel bussi sisse läks?”
Anne pani hetkeks silmad kinni.
„Sebastian,” lausus ta, tundes, et hääl õieti ei kanna.
„Sebastian Follin, Michelle Carlssoni agent?”
Anne noogutas, siis tuli talle meelde.
„Jah,” ütles ta. „Või mänedžer, Sebastian Follin on Michelle’i mänedžer.”
Anne jäi segaduses olles vait.
„Kuidas tuleb nüüd siis öelda? Et Sebastian on või oli …?”
„Keegi veel?”
„Karin. Karin Bellhorn, produtsent. Tema oli ka.”
„Veel keegi?”
„Mariana ja Bambi. Nemad tegelikult üksteisele ei meeldi.”
„Miks te öö otsa üleval olite?”
Äkki purskas Anne naerma.
„Alkoholi oli ju veel.”
„Kes on Mariana ja Bambi?”
„Mariana von Berlitz on „Suvelossi” saatesarja toimetaja, ta töötab samas firmas, kus mina. Bambi Rosenberg, seebikanäitleja, tema oli meil eelviimase saate külaline, tema ja Michelle on sõbrad.”
„Hästi,” ütles Q. „Mänedžer, produtsent, toimetaja, sõber ja siis teie ka. Kas nüüd on kõik?”
Anne mõtles hetke.
„Gunnar ka muidugi,” lausus ta. „Võti oli tema käes. Ta nimi on Antonsson, töötab bussis, te pidite teda nägema.”
Üle Anne huulte ja aju voolas rohelise mürgina irvitus.
„Tema oli rohkem vapustatud just sellest segadusest kui…”
Anne laiutas käsi ja jäi vait.
„Mida te silmas peate?”
„Gunnari jaoks oli see, et Michelle oli tema seadmed ära määrinud, nagu suurem jama kui see, et ta on surnud.”
„Ära määrinud?”
„No teate küll, see hall puder nagu …”
Sähvatas mälestuspilt, filtreeritud joobest ja šokist, sale groteskses asendis keha, tohutu suured silmad, mis enam kunagi ei näe.
„Ma ei suuda,” ütles Anne Snapphane ja minestas.
Kai Grand Hôteli vastas mustas inimmassist. Saarestikku väljuma pidavad laevad õõtsusid vihma taga otsekui vaalad, tuul ja vesi rebisid kaseoksi, mis kaunistasid vööre ja ahtreid.
See ei ole võimalik, mõtles Thomas. Kohta me igatahes ei saa.
„Gällnö? Seal kõige lõpus. Toredat jaaniõhtut!”
Thomas püüdis Waxholmi laevakompanii vihmaülikonnale naeratada, võttis lapsevankri käepidemest kõvemini kinni, ületas sügava poriloigu ja sõitis vastu ühe noore naise sääremarja.
„Võiks ometi vabandust paluda,” sisistas naine.
Thomas vaatas mujale, tundis, kuidas mähkmepakendi plastmassist sang randmesse lõikas ja seljakoti raam vastu puusaluud laksus.
„Ma tahan jäätist,” ütles Kalle ja näitas sõrmega tagapool asuva varjualuse suunas.
„Jäätist saad laeva peal,” ütles Thomas, tema laup tõmbus higiseks. Küljelt tulev tuuleiil lõi plartsti vastu nägu, vankris virises Ellen. Thomas kissitas piki kaid kaugemale ja ta süda vajus saapasäärde. Seal õõtsuski laev nimega Norrskär. Vana aurulaev nägi nende võimsate skäärikoletiste kõrval välja nagu krõnksus
