Annika ei suutnud last sinna jätta.
„Emme tuleb varsti. Nüüd jääd isa ja vennaga, nii on kõige parem, küll sa näed, et kõik läheb hästi.”
Laps pööras näo sellest valest eemale, tõmbas jalad enda alla krõnksu ja pistis pöidla suhu. Annika silitas abitult lapse pead, käsi ja süda kohmas. Läks kiiresti magamistoast välja, põrkas vastu uksepiita. Elutoast kostis Scooby Doo, keda jälitas tont, kusagil kohina taga oli kuulda Kalle habrast lauluhäält.
Kõik teised saavad hakkama, mõtles ta. See on võimalik, peab olema võimalik.
„Sa ei mõtle tõsiselt?” ütles Thomas, kui naine esikusse jõudis. „Kas sa kavatsed tööle sõita? Praegu?”
Viimane sõna oli liiga vali. Annika vaatas laudpõrandale.
„Kedagi teist ei ole, mina olen valves, sa tead ju, kui vähe meid tööl on …”
„Mida sa jamad!” karjus Thomas, ettepoole kaldu ja näost tulipunane. „Gällnöl ootab meid viiskümmend nägu ja sina mõtled alt ära hüpata?”
Annika tundemaailm, mis alles äsja oli täis paanikat ja siis asendunud kergenduse ja igatsusega, täitus nüüd ootamatu ja nürimeelse vihaga.
„Ootavad sind,” ütles Annika, „mitte mind. Minu peale nad sülitavad, tead ju küll.”
Kalle tuli esikusse, silmad vanemate kisa tõttu suured peas, puges Annikale kaissu ja pani käed ümber ema kaela. Õrnusehoog tahtis Annikat ära lämmatada.
„Sa oled jumala võimatu,” ütles Thomas.
„Ära tee olukorda veel hullemaks,” ütles Annika kummargil olles. „Sõida maale, pidutse oma sõprade ja oma vennaga, lapsed mängivad, siis on kõik korras.”
Kalle pistis nina ema kõrva taha.
„Sõpradega? Sa tahad öelda, et see on mingi lõbusõit. Sõpradega! Need on minu vanemad ja vanad tädid.”
Annika rabeles lapse soojusest lahti, andis kolmeaastase põskedele musi – huulte vastas oli lausa samet. Ta vaatas Thomasele otsa.
„Sina tee, nagu sa õigeks pead,” lausus ta. „Kui te pühapäeval koju tulete, olen ma olemas.”
Annika pani lapse maha, tõusis püsti ja tõmbas vihmajaki selga.
„Sa ei mõtle ometi tõsiselt,” lausus Thomas. „Sa ei saa mind kogu selle värgiga siia üksi jätta.”
„Seal on nii palju rahvast, et keegi ei märkagi, et mind ei ole, lapsed ka mitte. Toredat olemist!”
Annika tõmbas saapad jalga, viskas koti üle õla ja sülearvuti musta kotti. Tema uje, kuid kindel pilk oli Thomase silmades kinni.
„Paras aeg küll,” ütles mees lämbunud häälel.
„Me ju rääkisime sellest,” vastas Annika. „Ega see kerge ei ole. Sa tead, et ma pean.”
„Mis kuradi ema sa oled.”
Annika näost kadus värv.
„Kas sina arvad, et ma teen seda lõbu pärast?” küsis ta hingetult. „See on ebaõiglane.”
„Kurat küll,” ütles Thomas, selg sirge ja ise näost punane. „Seda ei anna ma sulle mitte kunagi andeks. Kurat võtaks.”
Annika pilgutas silmi, sõnad küll tabasid teda, kuid ometi mitte. Kilp, mis tööasju kaitses, kerkis ette ja tegi ta tabamatuks. Annika pöördus aeglaselt ringi, kallistas poega, sosistas midagi lapse kõrva ja läinud ta oligi.
Bertil Strand oli Annika lapsepuhkusel olles saanud uue ametiauto, jälle Saabi. Annika aimas, et sellega oli mees veelgi hoolikam kui eelmisega, kui niisugune asi üldse võimalik oli.
„Küll sul läks kaua,” lausus Bertil, kui Annika koti ja arvuti tagaistmele viskas.
Ta nägi fotograafi näoilmest, et tagauks sai liiga suure pauguga kinni löödud.
„Kuradi ilm,” pomises ta.
„Jaanipäev ikkagi,” vastas Bertil Strand. „Mis sina siis arvasid?”
Mees lükkas esimese käigu sisse ja sõitis bussitaskust välja vahetult number 62 ees. Annika puges vihmajakist välja, jukerdas turvavööga, endal suu kuivamas.
„Kus uudised on?”
Fotograaf viipas õhukesele paberipundile Annika jalgade kõrval põrandal.
„Kergelt see asi ei lähe, kõik reporterid on üle poole ilma laiali sõitnud. Kuradi vedamine, et Wennergren seal kohal oli.”
Annika sirutas ennast pabereid võtma, ta oli vöö just peale saanud, mistõttu ta nendeni ei ulatunud. Ärritunult avas ta uuesti turvavöö.
„Ah nii,” ütles ta. „Mida sa sellega öelda tahad? Kas mina siin esiistmel olen siis olematu?”
Fotograaf vaatas tema poole.
„See on õudne, et meil niisuguste asjade puhuks valmidus puudub, tüüpiline halb planeerimine, mitte mingit ettemõtlemist. Schyman peaks tegutsema, selle asemel et pidevalt Torstenssoniga vaielda. Pane rihm peale.”
Annika ei viitsinud süveneda toimetuse juhi ja peatoimetaja vahelistesse lahkhelidesse. Ta kinnitas uuesti rihma, pani silmad kinni ja tundis, kuidas diafragmas põletab jõuetus ja igatsus laste järele.
Nüüd saab ämm oma veskile vett juurde. Vaene Thomas, mõtleb too, kuidas temal küll nii halvasti läks.
Annika sundis end välja hingama, ajas silmad pärani ja uuris agentuuriuudiste väljatrükke. Uudised, viis tükki, olid välja saadetud üheminutiliste vaheaegadega.
Välkuudis 9.41: Teleajakirjanik Michelle Carlsson surnud. 9.42: Michelle Carlsson tapeti lasuga pähe. 9.43: Michelle Carlsson leiti Yxtaholmi lossi juures telebussi režiiruumist. Relv oli ohvri kõrval. 9.44: Politsei kahtlustab, et Michelle Carlsson mõrvati. 9.45: Michelle Carlssoni mõrva asjus kuulatakse üle terve rida inimesi.
„Lossis salvestati saatesarja, mida pidi näidatama järgmisel nädalal,” lausus Bertil Strand.
„„Suveloss”,” ütles Annika. „Mu sõber Anne Snapphane on juba märtsist alates aidanud seda saadet teha …”
Ta jäi vait, vaatas, kuidas vihmatilgad mööda külgakent alla jooksid, ojad voolasid kokku ja lahku, vältimatult tahapoole kaldudes, kuni pritsisid vastu kaasreisijapoolse ukse kroomliistu. Meenus Anne viha ja pettumus, kui ta pärast kuut aastat teleproduktsioonifirmas töötamist degradeeriti ja temast, senisest toimetajast ja produtsendist sai toimetaja assistent ja stuudio administraator. Uus töö tähendas Annele nüüd, et ta pidi pärast salvestust jääma võttekohale ja ruumi korda tegema, hoolitsema materjali eest ja selle arhiveerima, tegema igasugu väsitavaid ja nürisid töid. Arvatavasti oli Anne praegugi veel tööasjus kusagil seal lossis.
Annika pööras ringi ja koukis tagaistmele visatud kotist välja märkmiku ja pastaka.
„Kes on kahtlusalused?”
„Pole
