nii suur rõõm teiega kohtuda.”
Millie, kes oli parajasti põlvili põrandal, kole tumesinine volditud vormiseelik ümberringi laiali laotunud nagu … nojah, nagu üks kole tumesinine volditud vormiseelik, sai ühtäkki täie selgusega aru Hesterist, kes oli end tööle minnes uhkelt ehtinud. Ei saanud küll öelda, nagu oleks Millie olnud Orla Hartist kohutavalt sisse võetud, aga ikkagi võinuks ta tollega teist korda kohtudes kanda midagi niisugust, milles ta poleks näinud välja nagu viiekümnendatest aastatest pärit keskealine vanatüdruk.
Tema selja taga jätkusid ülevoolavad tervitussõnad. Millie tundis, kuidas tal kõrvad piinlikkusest ja hämmastusest õhetama löövad: et Sylvia ja Tim ka niiviisi peavad lipitsema!
Nojah, aga teisest küljest, ega neil kundedega just lausa kiita ka olnud – kuulsustest, kui neid üldse nõnda võis nimetada, kasutasid nende teenuseid üks tohutult energiline habemik mehike, kes luges aeg-ajalt kohalikus televisioonis ilmateadet, ja itsitav piiga, kel oli õnnestunud pääseda „Pimekohtingu” saatesse. Kui teisel pool sirmi olev noormees oli küsinud, miks arvab tüdruk, et kolme seast tuleks valida nimelt tema, vastas too:
Kui number kolme valid sa,
siis näed: ei pea sa pettuma,
sest olen seksikas blond Veevalaja
ja mulle meeldib poeesia.
Vaene poiss oli ehmatanud end näost kaameks ja valinud sedamaid number ühe.
„Mul tuleb päris sageli reisida,” kuulis Millie Orlat nüüd seletamas. „Romaanide jaoks on vaja uurimistööd teha, mõistate?”
„Muidugi, muidugi,” kiitis Sylvia aupaklikult takka. „Oleme rõõmuga valmis aitama teil reisiplaane teha. Mu abikaasal ja minul on rikkalikult kogemusi, mida me meeleldi teiega jagame!”
„Suurepärane!” Orlal paistis olevat hea meel. „Äkki võiksime siis …”
„Vabandust,” katkestas Tim teda ja pöördus koos tooliga ringi. „Millie, põrandalt üles, ole nii kena! Tee midagi kasulikku, keeda meile kohvi. Korralikku kohvi,” lisas ta, tõmbas ühe tooli laua äärde ja patsutas sellele kutsuvalt, et Orla mõnusasti istet võtaks. „Olen kindel, et me kõik jooksime tassikese.”
Kõigest minut tagasi oli jutt käinud teest, aga nähtavasti ei piisanud sellest, et avaldada muljet menukirjanikule, kelle romaanide läbimüük oli astronoomiline. Kiristades mõttes hambaid, sest Tim oli käskinud tal just äsja põrandal ukerdada, ajas Millie end püsti ja pühkis paljastelt põlvedelt pruuni vaiba traatjaid kiude. See oli kord juba niisugune vastik odav vaip ning nagu alati, paistsid tema sääred ka nüüd nagu mingil karvasel koopainimesel.
„Millie, taevane arm, see oled sina!” hüüatas Orla, silmad suured kui tõllarattad. „Oh kui äge, ma mõtlesin, et ei näe sind enam kunagi …”
Enne kui Millie arugi sai, haaras Orla tal ümbert kinni ja suudles teda mõlemale põsele. Kui pilgud suudaksid tappa, oleks Millie varisenud sedamaid tagasi vaibale: Sylvia ahenenud silmad saatsid tema poole laserina välkuvaid vihanooli.
Ta on minu oma, ütles naise raevunud näoilme. Jäta ta otsekohe rahule!
Kui Orla neid surmavaid raevukiiri ka märkas, ei teinud ta neist igatahes väljagi.
„See on nii vahva!” kuulutas ta rõõmsalt. „Sa võid võtta enda peale minu reiside korraldamise – nüüdsest peale oled mu isiklik reisikonsultant! Aga hakkame siis kohe pihta, eks? Mind huvitab Sitsiilia … Oi, muide, kas keegi mainis just äsja kohvi?” Ta vaatas säravalt naeratades Sylvia poole. „Hea meelega jooksin tassikese. Piimaga, ilma suhkruta, tänan. Kuidas on lood sinuga, Millie – kas sulle kuluks ka üks ära?”
Nelikümmend minutit hiljem lahkus Orla viimaks büroost, kaenlas hulk läikivaid voldikuid. Olles Milliet abi eest ülevoolavalt tänanud, vaatas ta üle õla tagasi Timi ja Sylvia poole ning lisas: „Ah jaa, suur tänu kohvi eest!”
„Sa kohe pidid ennast esiplaanile sokutama, eks?” pressis Sylvia läbi hammaste, niipea kui uks oli kinni langenud. „Oo, tõesti, küllap sulle meeldis talle pugeda, sest ta on ju nii kuulus – mõtlesid, et näitad meile koha kätte, kohtled meid nagu alamaid olendeid, teed näo, nagu oleks see sinu firma!”
Alamaid olendeid? Millie põrkas jahmunult tagasi.
„Aga …”
„Kuidas sa julged meiega niiviisi käituda?” Mida kiledamaks muutus Sylvia hääl, seda teravamalt kerkisid tema kaelal esile kõõlused. „See on meie firma, kas kuuled? Nii ma seda asja ei jäta …”
„Lase nüüd olla, kallis,” pomises Tim, proovides teda rahustada. Sylvia pöördus kanna pealt tema poole, käed külgedel rusikasse pigistatud. Millie mõistis, et kui mees tahaks, võiks ta mängida naise pinguletõmbunud kaelasoontel otsekui harfil.
„Ära nüüd ütle, et see uss on ennast ka sinu ümber mässinud! Mida ta tegi? Vahtis sulle lambasilmadega otsa – meelitas sind enda poole üle?”
Ussid, lambasilmad … Kogu see jutt ajas Milliel sees keerama. Ehmatav tundus seegi, millele Sylvia näis viitavat.
„Oojaa, ma näen küll, mis näoga sa teda vahid,” sisistas Sylvia, nagu polekski Milliet enam seal. „Ära arva, et ma pime olen!”
„Sylvia, jäta järele.” Tim vangutas pead. „Mul ei ole temast sooja ega külma.”
„Kuulge, see on tobe …”
„Tobe? Sa nimetad seda tobedaks?” Sylvia kargas välgukiirusel uuesti tema kallale. „Kõigepealt lööd sa minult üle kliendi, nüüd katsud lüüa üle ka mu meest! Kas sa ei MÕISTA?” karjus ta Milliele otse näkku. „MA EI TAHA SIND SIIN ENAM NÄHA!”
Olgu, sellest piisas.
„Tore, see on küll õnnelik kokkusattumus,” vastas Millie.
„Igal pool ainult turistid ja turistid,” kuulutas Hester ja lõi välisukse enda taga kinni, „aga see, keda polnud, oli Lucas Kemp.” Jõudnud elutuppa, viskus ta sohvale ja heitis jalast piinariistad, mida mõnel pool tuntakse ka neljatolliste tikk-kontsadega kingade nime all. „Ausõna, see on sama mis otsida mõnda haruldast eksootilist isendit … Sa tead, et ta peab seal kusagil olema … Teised räägivad, et on teda silmanud … aga sina võid pugeda kas või nahast välja – mida pole, seda pole.”
„Äkki oli viga kingades,” oletas Millie. „David Attenborough ei kanna kunagi kõrgeid kontsi.”
Hester laskis selle kõrvust mööda ja heitis pilgu kellale. „Sa oled täna õige varakult kodus. Juhtus midagi – jäid haigeks või?”
„Ei!” Millie vaatas talle säravi silmi otsa. „Tegelikult olen ma õnnest segane. Andsin täna sisse lahkumisavalduse – nojah, see on viisakalt öeldud.” Ta ajas käed laiali, nagu tahaks kergendustundest õhku tõusta. „Seejärel kõndisin uksest välja. Ega lähe enam kunagi, mitte kunagi tagasi.”
„Tõesti? Jessas! Tubli tüdruk!” Nüüd jõudis Hesterile kohale. „Noh, aga miks sa seda tegid?”
„Ma ei suutnud enam mitte ühtki minutit nende heaks töötada.”
„Mind see ei üllata.” Hester oli täis imetlust; nii väga kui ta ka ei tahaks, ei jätkuks
