Millie armuseiklused. Jill Mansell

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Millie armuseiklused - Jill Mansell страница 5

Millie armuseiklused - Jill Mansell

Скачать книгу

Hester oli teinud seda sada korda: visanud kingad lähimasse hekki või aeda, selle asemel et need koju tassida. Mõnikord kõndis ta järgmisel päeval neid otsides tuldud teed tagasi. Kui kingad olid ikka veel alles, krahmas ta need rõõmsalt üles ja surus enda vastu nagu kadunud ja taasleitud lapsed. Kui neid enam polnud, astus ta läbi politseijaoskonnast, kus teda juba tunti, ja uuris, kas keegi pole kingi sinna toonud. Seda polnud seni veel juhtunud, aga Hesterile lihtsalt meeldis flirtida politseinikuga, kes juhtus parasjagu valves olema. Ja politseinikele näis see ka alati meeldivat.

      Pärast seda oli Hesteril mõistagi alati suurepärane vabandus minna välja ning osta endale uus paar.

      „Need meeldivad sulle, need on su lemmikkingad,” püüdis Millie talle aru pähe panna, aga oli liiga hilja: Hester võttis juba hoogu. Esimene tikk-kontsaga, punasest ja mustast lakknahast king tuhises lambivalguses välgatades läbi õhu. Kui see pööreldes maha kukkus, tahtis Hester teise talle järele läkitada, aga laskis kontsast liiga vara lahti. Stileto lendas nagu püssikuul kõrval olevasse põõsasse …

      „MÄÄUUUU!”

      „Issand jumal,” Millie tõstis ehmunult käed suu ette, „sa tabasid kassi!”

      Hester, sama ehmunud kui tema, ahmis õhku. „Ma ei tahtnud! See juhtus kogemata – oh, ära nüüd ütle, et tapsin ta ära …”

      Julgemata vaadata, kattis ta silmad kätega, samal ajal kui Millie roomas heki alla.

      „Kas ta on surnud? On või?” halas Hester tema taga. „Ei või olla. Ma mõrvasin kassi! Appikene, mul läheb süda pahaks …”

      Järgmisel hetkel lõid lehed sahisema ja nähtavale ilmus valge kass; ta astus nõtkelt Millie poole ja seiras teda üpris umbusklikult, enne kui hakkas peaga tema väljasirutatud kätt puksima ja nurruma.

      „Rahune juba: kass on siin, temaga on kõik korras,” hüüdis Millie heki alt. Verd polnud näha, luud olid terved, põrutust ei paistnud olevat – küllap ta näugatas rohkem ehmatusest.

      „Oeh, taevale tänu!” Hester tõi kuuldavale sügava kergendusohke. „Arvasin, et tegin talle otsa peale.”

      Kass lakkus nüüd Millie kätt. Oli selge, et tal pole viga midagi. Andes endale aru, et põlvitab niisketel kõdunevatel lehtedel, hakkas Millie, taguots ees, heki alt välja vingerdama. Seda tehes riivas ta vasaku randmega midagi siledat ja libedat.

      „Valged puuvillased alukad,” hädaldas Hester tema taga, olles nähtavasti esimesest ehmatusest üle saanud. „Sa tulid täna õhtul kodust välja, jalas valged puuvillased alukad. Ausõna, ma ei imesta üldse, et sa ei kohanud ühtki meeldivat kutti.”

      Millie ajas end ukerdades püsti, sikutas seeliku alla ja raputas märjad lehed juustest.

      „Ausalt öeldes ei olnud mul sugugi plaanis kellelegi oma aluspükse näidata.”

      „Asi pole üleüldse selles. Asi on meeleseisundis. Kanna ilusaid alukaid ja sa tunned end automaatselt ilusamana ja kutid näevad sind ilusamana ja enne kui arugi saad, on nad sul karjakaupa jalge ees ja suudlevad su kingi …”

      „Sinuga seda ei juhtu, sest sina viskasid oma kingad just praegu minema,” tähendas Millie. „Aga mis neist minu alukatest. Vaata, mille ma heki alt leidsin.”

      Kui Millie tõi nähtavale rahakoti, mis talle äsja käe alla oli jäänud, napsas Hester selle rõõmust kiljudes endale.

      „Jessas! Äkki on see pungil täis raha.”

      „Hester, ei!” Nördinult sikutas Millie koti tagasi. „Me ei saa võtta endale kellegi teise raha.”

      „Ei saa või?” Hesteri nägu väljendas pettumust. „Nojah, võib-olla siis ei saa. Tont võtaks sind ja su südametunnistust.” Ta nügis Milliet ärgitavalt käsivarrest. „Aga mõtle ikka: võib-olla on seal hunnik pappi. Kujuta ette, et teed selle lahti ja seal on sada tuhat naela. Ja kes teab, et meie selle leidsime?” Ta osutas laia käeviipega pimedale inimtühjale tänavale. „Võiksime osta endale Ferrari ja jääks veel uute kingade jagu ülegi.”

      Millie surus rahakoti vastu põske. Pehme, kaunis kulunud nahk oli külm ja niiske ning lõhnas kõdunenud lehtede järele; rahatasku oli ilmselt vedelnud seal juba päris kaua.

      „Me viime selle politseijaoskonda,” teatas ta kindlalt.

      „Ei!” ägas Hester; politseijaoskond jäi hoopis teisele poole. „Mu jalad valutavad … Need on nagu tuld täis … Oh, palun, ma ei jaksa kauem kõndida.”

      Millie vaimusilma ette kerkis pilt, kuidas Hester ukerdab neljakäpukil läbi linna tagasi. Ja mitte ainult ei ukerda, vaid ühtlasi vingub lakkamatult. Kui Newquays peaks korraldatama surfamisvõistluste kõrval ka vingumisvõistlusi, tuleks Hester ülekaalukalt võitjaks.

      Torganud leiu oma käekotti, lausus Millie: „Viime siis homme.”

      3. peatükk

      Kui nad koju jõudsid, oli südaöö käes ning Hester jahus ikka veel õnnelikult, mida võtaks tema ette rahakoti sisuga, kui temal oleks kunagi õnn leida selline, milles oleks sada tuhat naela.

      Ainult et selle ajaga olid tema vajadused kasvanud juba kakskümmend korda suuremaks.

      „Ja muidugi mõista puhkusereis, sellest ei saa kuidagi loobuda – võibolla Floridasse, ma olen alati tahtnud Disneylandis ära käia … Oo, ja siis veel sõrmus!” Juba ainuüksi see mõtegi oli nii ilus, et ta lõi vaimustusest käsi kokku. „Pinksipallisuuruse briljandiga, nii raskega, et ma ei jaksa õieti kättki tõsta.” Neis sõnu lausudes tõmbas Hester külmikust välja pudeli Chenin Blanci, näidates kujukalt, kui ilmvõimatu on kergitada pudelit, kui sõrmes on pealekauba veel maailma suurim briljant. „Issand, missuguste raskustega mul tuleb maadelda: ma ei kujuta ette, kuidas ma suudan oma Ferrarit juhtida, kui see sõrmus sikutab käe kogu aeg roolilt maha …”

      „Oh sa armas aeg. Mütaki,” ütles Millie, kes vaatas seda näitemängu mikrolaineahju vastu toetudes pealt.

      „Mida?”

      „See olid sina. Kukkusid just praegu maa peale tagasi.” Millie oli teinud rahakoti lahti ning lehvitas seda nüüd Hesteri poole. „Viisteist naela.”

      „Viisteist?” Hesteri nägu venis kirjeldamatult pikaks. „Ja ongi kõik? Kindel või?”

      Millie polnud üksnes kindel, vaid tundis ka suurt kergendust. Kui Hester kord asja käsile võttis, suutis ta kividki pehmeks rääkida. Ja neil mõlemal olid näpud täitsa põhjas.

      Istudes elutoas, mõlemal ees klaas valget veini, rääkisid nad pikalt ja laialt rahakoti sisust.

      „Haa! Ja tema nimi on Hugh! Sobib sulle suurepäraselt!” hüüatas Hester ja vibutas võidurõõmsalt Millie poole sõrme. Siis uuris ta uuesti juhiloale trükitud nime ja laksutas pahuralt keelt. „Viisteist naela. Hugh Emerson, kui teada tahad, siis pole sa midagi muud kui üks vastik kitsipung.”

      „Aga väga lahke südamega vastik kitsipung,” õiendas Millie, keda niisugune ülekohus õhutas solvatule appi ruttama. „Vaata, siin on elundidoonori kaart. Niisugust kannavad endaga kaasas ainult lahked inimesed. See teeb igati tasa asjaolu, et tal pole raha.”

      „Räägi ainult enda eest.

Скачать книгу