style="font-size:15px;"> „Selge,” ütles Millie, kelle meelekindlus oli löönud kõikuma. „Ma saan teist aru. Noh, aga kas teil testament on tehtud?”
Orla jäi talle otsa vaatama.
„Mis asi?”
„Testament. Teate küll: käesolevaga pärandan kogu oma maise vara kohalikule ahvide varjupaigale ning viiskümmend tuhat aastas oma liivahiirele.”
„Muidugi pole ma teinud mingit testamenti.” Orla võbistas õlgu. „Need on nii morbiidsed.”
„Nojah, siis teete tema elu küll lihtsaks,” lausus Millie. „Kui te nüüd kaljult alla hüppate, pärib mees kogu teie raha ja lisaks veel maja ning saab pidada oma armukest luksuslikes tingimustes tolle elupäevade lõpuni. Kuulge, tulge õige siia,” ta osutas pöidlaga üle õla sinnapoole, kus seisis kiiskav terrakotakarva Mercedes, „ja siduge oma kallile autole kena läikiv kuldne lint ümber, sest teie abikaasa armukese higised käekesed haaravad selle roolist kinni juba enne, kui jõuavad kõlada sõnad „puhka rahus”. Arvatavasti tuleb ta koos mehega teie matusele,” laskis Millie keelel käia, „ja ei lähe palju aega mööda, kuni nad abielluvad!”
„Eeeei!” ulgus Orla Hart, haarates endal ümbert kinni ja õõtsudes meeleheites edasi-tagasi. „Ta ei tohi temaga abielluda, ei tohi.”
„Teid ei ole enam seda takistamas,” kehitas Millie õlgu. „Nad võivad teha, mida tahavad, sest teie olete surnud. Ja ärge vaadake mind niisuguse näoga,” jätkas ta, „sest mina räägin ausalt, kuidas asjalood on, sedastan fakte. Mina teie asemel ennast küll ei tapaks – ma ei tahaks neile kahele head meelt teha. Peaksin vastu nagu raudnael ja mõtleksin, kuidas nende elu põrguks muuta!”
Orla raputas kurvalt pead.
„Te ei saa aru. Ma armastan Gilesi, armastan üle kõige. Ma ei taha teda kaotada.”
„Noh, aga te ju kaotate,” ütles Millie, „kui surnud olete.”
„Issand, kui jõhker te olete.” Orla ohkas ja sulges silmad.
„Kuulge, teil on valida. Võite jääda elama ja võidelda oma abielu nimel, kui seda soovite.” Millie mõtles endamisi, et see naine on hull, kui hoiab kinni mehest, kes tundub olevat nii kohutav. „Või siis visata see mees välja ja leida endale teine – suurem, parem ja igas mõttes meeldivam. Siis oleks alles näha, kes naerab viimasena.”
„Hahaa,” tegi Orla, ehkki oli täiesti selge, et asi ei tundu talle naljakas. „See on küll väga tõenäoline.”
„Aga üldsegi mitte võimatu.”
„Teate, milles teie viga on? Olete lugenud liiga palju viletsaid romaane.”
„No kuulge nüüd, ei ole need teie romaanid nii viletsad ühti,” vaidles Millie vastu.
„Tänan.” Ime küll, kuid Orla suunurk kiskus muigele. „Aga ma ei rääkinudki praegu õigupoolest enda omadest.”
Millie pani piinlikkust tundes käed andekspaluvalt kokku. Ta oli kuulus seda sorti prohmakate poolest.
„Hästi, palun vabandust, aga ärgem kaldugem teemast kõrvale. Lubage mulle, et te ei proovi enam endale otsa peale teha. Peale kõige muu oleks see lollus: umbes sama mis lõigata endal nina peast, sellepärast et nägu ei meeldi.”
Kui Orla ikka tõesti Tresanter Pointilt hambulistele kividele viskuks, jääks ta mõistagi ilma hoopis rohkemast kui ninast. Kogu rand oleks täis tema kehaosi ja sisikonda ning aplad kajakad tuhiseksid rõõmust kiljudes alla ja napsaksid noka vahele liharäbalaid.
Millie pidas endaga aru, kas maksab seda kujutluspilti Orlaga jagada. Kas sellest oleks abi või osutuks see viimaseks õlekõrreks?
Õnneks ei tulnud tal seda järele uurida.
„Olgu, teie võit,” ütles Orla Hart. Pühkinud silmad tumesinise kleidi sabaga kuivaks, heitis ta juuksed silmilt ja ajas end püsti. „Teil on õigus. Mu abielu on väärt, et selle eest võidelda. Ma ei lase tol väikesel ahnel lipakal kõike ära rikkuda.”
Oeh! See sai korda. Millie tundis, kuidas kõhulihaste kramp pikkamisi järele annab, ja ütles julgustavalt: „Te saate sellega hakkama, olen selles kindel.”
Kui nad jõudsid Mercedeseni – selle uks oli lahti ja võti ikka veel süütelukus –, tõmbas Orla armatuurlauale seatud ümbrikud ühe käeliigutusega kokku ja toppis kindalaekasse. Seejärel vaatas ta Millie poole.
„Kus te elate?”
„Newquays.”
„Sinna on viis miili. Kuidas see teie niinimetatud kallim arvas teid koju saavat?”
Millie kehitas õlgu.
„Sellepärast ma nägingi nii palju vaeva, et muudaksite meelt ega viskuks kaljult alla. Tahtsin, et te mind koju sõidutaksite.”
2. peatükk
Nojah, selle teooria võib rahumeeli kõrvale jätta, otsustas Millie, lesides mõnusasti vannis ja keerutades varvastega korgi küljes olevat ketti. Niipalju siis sellest korraldatud abielusid kajastavast saatest, mida ta oli kolm kuud tagasi vaadanud.
Toona oli see tundunud talle igati mõistlik mõte. Millie oli lummatult kuulanud ilusat noort moslemitüdrukut seletamas, miks korraldatud abielu on ainuõige. Lõppude lõpuks: vaadatagu, kui suur on läänes lahutuste protsent, ehkki seal abiellutakse armastuse pärast. Katastroof, täielik katastroof. Eks olnud ju pikematagi selge, mida tuleks teha: lasta panna end mehega paari, unustada kogu see seksuaalse sobivuse jama ning lasta armastusel areneda pikkamööda.
Millie, kelle viimasest kümmekonnast kallimast oli olnud üks hullem kui teine, oli avastanud, et noogutab teleriekraani poole innukalt pead ja on viimse kui sõnaga nõus. Ning kui nädal hiljem oli Hester pakkunud välja, et korraldab talle ühe oma sõbra sõbraga pimekohtingu, öeldes: „Ma lihtsalt tean, et teie kaks sobiksite omavahel,” oli Millie tema ettepanekust pikemalt mõtlemata kinni haaranud.
Neiliga kokku saades oli Millie mõistnud – samuti pikemalt mõtlemata –, et poiss ei meeldi talle mitte üks põrm, aga sellest polnud midagi, sest nõnda ju oligi ette nähtud. Ärgu unustatagu, et meeldivus oli koguni keelatud. Sedapuhku pidi tema armastus puhkema õide pikkamööda nagu lill. Kõik omadused, mis tundusid talle Neili juures enneolematult ärritavad, pidid – antagu ainult aega – lakkama närvidele käimast ning muutuma meeldivateks veidrusteks.
Kõik peale kombe lürpida kohvi valju lurinaga, mis jättis varju isegi tööstusliku tolmuimeja, sest sellest – Millie tahtis olla enda vastu aus – ei pidanud küll kunagi saama meeldivat veidrust.
Kõnealune eksperiment oli paraku liiva jooksnud. Möödas oli juba kolm kuud, ent Millie armuõis ei teinud seda nägugi, nagu kavatseks avanema hakata. Tõtt-öelda kahtlustas Millie, et külvatud seeme oli olnud võimetu idanema.
Väga võimetu, kui päris aus olla.
Vannitoa uks paiskus valla. „Tee ja röstsai!” hüüdis Hester laulva häälega. „Ja lao kogu lugu lagedale!” lisas ta võidurõõmsalt.
„Mis lugu?” Millie ilmus pinnale ja lükkas blondid salgud silmilt, imestades endamisi,
