et jõuaks puändi enne ära öelda, kui naerma pahvatab. „Sa viisid mu üles ja võrgutasid ära ning ma ei kavatsegi lasta sul ennast sellest välja keerutada. Ma olen rase, Hugh. Ma ootan sinult last.”
Sellele teatele järgnes, nagu oligi oodata, jahmunud vaikus.
Lõpuks lausus Hugh: „Kuulge, andke tõesti andeks, aga nõnda see küll ei ole.”
„Oh, oleksin pidanud seda ette teadma. Sa viimane närukael,” halas Millie. „Kõigepealt petad oma naist ja siis mängid minule mäkra! Ütle, kas su naisuke üldse teab, mis vempe sa tema selja taga viskad?”
Taas vaikus.
Siis: „Kas te räägite praegu Louisast?”
„Õige jah.” Millie heitis Hesterile võidurõõmsa pilgu. „Just see tema nimi oligi – Louisa.”
Hugh Emersoni toon muutus silmapilk. Kogu algne soojus oli sellest kadunud. Nüüd tundus, otsekui oleks ühtäkki sügavkülmiku uks lahti paisatud.
„Hüva, mul pole aimugi, kes te olete või miks te seda teete. Aga ütlen, et teaksite …”
„Ma ei kuule,” sosistas Hester tungivalt, kui mehe hääl veel vaiksemaks muutus. Nügides Milliet küünarnukist, sisistas ta: „Ma ei kuule sõnagi. Mis värk on?”
KLÕMDI. Millie virutas toru hargile. Näost valge ja endast väljas, jäi ta Hesterile otsa vaatama.
„Mis on? Mis juhtus?”
Millie ei saanud sõnagi suust, tundus, nagu tahaks ta sealsamas maa alla vajuda. Tal oli häbi pärast sõna otseses mõttes kananahk ihul.
„Ära ometi jõllita mind niiviisi,” kurtis Hester. „Mida ta ütles?”
Milliel ähvardas iga hetk süda pahaks minna. Ta laskis häbenedes pea longu.
„Tema ja Louisa pole juba kaheksa kuud koos olnud.”
„Haa, mida ma sulle ütlesin? Nad läksid lahku, sest see mees murdis talle truudust.”
„Mitte päris,” lausus Millie. „Nad läksid lahku, sest naine suri.”
Enne kui Hester üles magamistuppa läks, kallistas ta Milliet.
„No kuule, rahune ometi: sa ei võinud ju teada, et ta on surnud.”
Millie raputas pead.
„Ma olen täielik idioot.”
„See pidi olema ainult nali,” lohutas Hester teda.
Oojaa, ning kui kenasti see veel välja kukkus.
„Mul on nii häbi. Nii häbi.”
„Hea seegi, et sul oli oidu helistada salastatud numbriga,” lausus Hester muretult. „Nüüd ei saa ta vähemalt meie aadressi välja uurida ning, püss käes, ukse taha ilmuda.”
Ta läks magama, kuid Millie jäi alla elutuppa, andes endale täiel määral aru, et uinuda ei õnnestu tal niikuinii. Ta ei saanud midagi parata, et mõtted keerlesid lakkamatult telefonikõne ümber. Milliele meenus halastamatu selgusega iga sõna, tema aju muudkui ketras neid ringiratast. See, kui järsult Hugh Emersoni hääl oli muutunud – ja kes saaks seda talle süüks panna? –, ajas Milliele piinlikkusvärinad ihule.
Et nüüd ei tulnud enam rahakoti kohalikku politseijaoskonda viimine kõne allagi, võttis Millie puhta (see tähendab igasuguste reetlike kirjadeta) paberilehe ning kritseldas sellele kiiresti mõne rea.
Tere, Hugh!
Tuhat vabandust selle telefonikõne pärast. Leidsime Teie rahakoti ja mõtlesime nalja teha, aga see läks hirmsal kombel aia taha.
Mul on kohutavalt häbi.
PS. Andestust, andestust, andestust …
Et ta ei jõuaks hakata mõtlema, kas kiri sai ikka piisavalt kahetsev, pakkis Millie selle koos Hugh’ rahakoti ning kõigega, mis selles oli, sisse, kirjutas pakile Hugh’ nime ja aadressi ning kleepis peale kogu oma margitagavara.
Et vabaneda asitõenditest nii ruttu kui võimalik, jooksis ta kell kaks öösel paljajalu tänava teise otsa ja toppis paki postkasti.
4. peatükk
Nädal hiljem vaarus Hester töölt koju nagu kuutõbine.
„Sa ei usu, mida ma sa sulle kohe ütlen.”
„Turult astus läbi Richard Branson, nägi sinu putkat ja kutsus sind otsekohe enda juurde tööle,” pakkus Millie. Hester müüs odavaid pilkupüüdvaid ja kohati suisa ekstsentrilisi kõrvarõngaid ning polnud lootustki, et teda võidaks eales valida aasta ärinaiseks. „Ta soovib teha sinust Virgini kaubaketi uue suure kulinapoe juhataja.”
„Oh kui naljakas! Arva uuesti.” Sedapuhku andis Hester väikese vihje, surudes mõlemad käed rinnale, nagu ähvardaks tal süda rinnust välja karata.
„Sa kavatsed pesta aknad puhtaks, puhastada vaiba ja võtta enda peale minu nõudepesukorra.”
See oli järjekordne lustlik aasimine – Millie ei arvanud hetkekski, nagu võiks see olla tõsi.
„Kuule, jälgi ometi mängu!” hüüatas Hester. „See pantomiim tähendab minestamist. Miiiinestamist. Näed? Vaata mind.” Ta pööritas dramaatiliselt silmi nagu tummfilmitäht. „Nii nagu ma praegu minestan, pole sa veel kunagi näinud mind minestamas.”
„Hüva. Sa põrkasid tänaval kokku Jim Davidsoniga ja ta ütles: „Oo, ’alloo, ’Ester, mu kullake, ole nii ’ea ja aita mind, on ju; ma olen pealaest jalatallani koos sooja šokolaadiga ning ei jõuaks sind ära tänada, kui mu puhtaks lakuksid.””
Ei tea miks, aga Hester oli koomik Jim Davidsonisse sõgedalt armunud. Enne tolle iganädalast saadet „The Generation Game” võttis ta juba aegsasti televiisori ees platsi.
„Mööda,” ütles Hester. Aga tema häälest aimus kübeke kahetsust.
„Olgu peale, ei arvanud ära.”
„Ta on tagasi.”
Kes? Arnold Schwarzeneggeri terminaator?
Aga juba oligi Milliel pilt selge. Vaevumärgatav, ent ometi selgesti tajutav rõhk sõnal „ta” andis kõik ära. Ta silmitses Hesterit, kes näis tahtvat lausa nahast välja karata.
„Oo jumal.” Millie ei saanud midagi parata, et tal vajus süda saapasäärde. „Tahad öelda, et Lucas, jah? Lucas Kemp.”
Kui jutt juba kord sõgedale armumisele läks, siis jättis Lucas Kemp varju isegi Jim Davidsoni tükkis lotendava võrksärgiga. Aastatel, kui Hesteri hormoonid palavikuliselt möllasid, oli Lucas Kemp olnud tema elu suur armastus. Enamasti tegi niisugune silmanähtav jumaldamine poisile ainult nalja, aga kui ta juhtus olema parajas tujus ning üks kallim oli läinud ja teine alles tulemata, pööras ta oma helduses pisut tähelepanu ka Hesterile, tantsis temaga pidudel, saatis ta hiljem koju ja suudles tal viimse aruraasu peast – niisugune värk.
Muidugi rippus Hester
