ristijalu istuma, ulatas Hester talle taldrikul võidega röstsaia. „Kas sa siis natukese aja eest uksekella ei kuulnud?”
„Ei.” Millie järeldas, et oli sel ajal olnud vee all. Või siis laulnud kõvasti ja häbematult valesti. Jessas, loodetavasti polnud nende ukse taha ilmunud Orla Hart.
Muidugi polnud see eriti tõenäolinegi, arvestades asjaolu, et Orla Hart ei tea, kus ta elab.
„See oli Neil. Tõi su käekoti ära.”
„Aa.” Millie noogutas kergendatult. Tema kott oli jäänud Neili autosse, kui poiss kummide vilinal minema kihutas, jättes ta elule lõppu teha kavatseva Orlaga kaljutippu maha.
„Ta vaat et viskas mind sellega, niipea kui ukse lahti tegin,” kurtis Hester. „Ja olgu öeldud, et ta ei paistnud olevat sugugi heas tujus.”
„Nojah. Mis seal ikka – seda oligi arvata.”
„Ja tead, mida ta siis ütles?” Hester kallutas end nördinult ettepoole.
„Ei.” Et sõbranna edasi räägiks, lisas ta abivalmilt. „Ära unusta: ma olin ju vannis.”
„Ta ütles, et tagastab su koti, ehkki sa pole seda ära teeninud, ning et sa oled üks ennast täis lipakas – isekas mõrd, kes arvab, et on kangesti vaimustav, aga ei ole – mõistad?”
„Mõistan,” vastas Millie kohusetundlikult. „Ossa sinder.”
„Noh, võid arvata, et see lõi mu täitsa pahviks.” Hester seiras teda range pilguga. „Küsisin temalt: „Kas sa oled kindel, et räägid praegu Millie Bradyst? Ikka päris tõesti Milliest?””
„Ja tema oli kindel?” oletas Millie.
„Nii kindel, kui olla sai. Ja mis veel: see on läbi, saad aru? Täitsa läbi. Ta ei taha sind enam kunagi, mitte kunagi näha; oled tänamatu vuhva, ta loodab, et ei näe sind enam kunagi; sa oled paganama jultunud ja kujutled, et oled teistest pea jagu üle … Ah ja muide siis veel: see asi, mis su jala peal on, ei meeldi talle põrmugi, vaid võtab ausalt öeldes igasuguse isu ära – kas sa siis ei teadnud, et ainult labased lipakad lasevad end tätoveerida?”
„Aa, nojah, nüüd ma muidugi tean.” Milliel õnnestus läbi häda naeratada. Ta oletas, et on selle ära teeninud, hüpates nii pöördelisel momendil Neili autost välja, ilma et oleks öelnud isegi tänan-aga-see-ei-lähe-mitte. Mõistagi oli ta sellega Neili tundeid rängalt haavanud.
Aga viimane torge, see, mis puudutas tätoveeringut, oli valus. Millie vajus vaistlikult sügavamale vette, et peita paremal reiel olev tätoveering vahukuhja alla. Ta oli ennegi kahetsenud, et laskis end kunagi lollist peast tätoveerida.
Teada, et sul on piinlikkust tekitav tätoveering, on juba iseenesest nadi, ilma et keegi peaks ütlema sulle suu sisse, et näed sellega välja nagu labane lipakas.
„See on nüüd küll üksnes julge oletus,” sõnas Hester, „aga kas mul on õigus, kui arvan, et sa ei ole Neili menüüs praegu just kõige eelistatum roog?”
„Võib-olla marineeritud tõugud jäävad minust veel tahapoole.” Millie krimpsutas nägu.
„Miks?”
„Ta palus, et hakkaksime koos elama.”
„Ja sina ütlesid ei?”
„Ma ei öelnud midagi. Lihtsalt kargasin autost välja ja pistsin jooksu.”
Hester napsas taldrikult röstsaiaviilu.
„Järelikult on teie vahel kõik läbi?”
„Kõik on läbi jah.”
„Häh, kui teada tahad, siis läks sul veel hästi. Ma teadsin, et sellest moslemivärgist ei tule midagi välja.”
Millie kehitas õlgu.
„Proovida ikka tasus.”
„Kas oled kurb?”
No tõesti, mõned inimesed kohe oskavad küsida.
„Muidugi mitte! Kui tahaksin temaga koos elada, siis oleksin öelnud jah.”
„Aga ikkagi.” Hester võttis lonksu teed ja püüdis manada ette kaastundliku näo. „Sa oled nüüd kuidagi üksinda, eks ju? Sul on vaja natuke meelelahutust.”
„Mis meelelahutust?”
„Midagi, mis teeks su tuju rõõmsamaks. Tead mis: me võime korraldada peo! Soolaleivapeo.”
Millie tõstis silmad taeva poole.
„Hess, me oleme elanud siin juba kaks ja pool aastat.”
„Oleme ka või? Heldeke, kuidas küll aeg lendab, kui sul on lõbus. Hästi, lähme siis välja ja teeme üha kena reedeõhtuse pralle.” Hakkamist täis, kargas Hester poleeritud puidust kempsukaanelt püsti, loksutades seejuures teed vannitoavaibale. „Me läheme linna peale, tähistame suurejooneliselt ajukääbik Neilile kinga andmist, flirdime sadade ilusate surfaritega ja naudime elu … Sellest tuleb unustamatu õhtu!”
Niisugune plaan neil igatahes oli. Aga peoplaanidega kipubki alati nõnda minema, arutles Millie paar tundi hiljem endamisi, kui pigistavad kingad jalast kiskus ning need kotti toppis. Iial ei või teada, kellega sa lõpuks kokku satud. See on täiesti ettearvamatu. Võid otse töölt tulles veinibaarist läbi astuda, seljas igavad riided, juuksed sorakil, täis kavatsust võtta üksainus jook, ja lõpetada tõeliselt lõbusa peoga.
Või siis jälle – näide skaala teisest otsast – võid veeta neli tundi, lüües ennast lille, astuda kodust välja, adrenaliin möllamas ja lootused laes … ning mis on tulemus?
Justament. Täielik null.
Just nõnda juhtus mõistagi ka täna. Oojaa. Muidugi oli neil olnud igati tore. Nad olid käinud läbi kõik Newquay trendikamad baarid, kus võis loota midagi juhtuvat, ja kohtunud paljude tuttavatega, aga lõppkokkuvõttes oli see õhtu ikkagi üks suur pettumus.
Täpselt nagu pistaksid käe jõuluhommikul oma soki sisse ning leiaksid sealt terve aasta varu imekaunilt pakitud … sokke.
Selle õhtu moraal oli kahtlemata olnud järgmine: sa võisid küll leida nägusa surfari, aga polnud sinu võimuses teda mõtlema panna.
Sellel õhtul, tõdes Millie melanhoolselt, oli valitsenud kahetsusväärne ajurakkude põud.
„Appi, mu varbad.” Komberdades mööda kõnniteed edasi ja otsides aeg-ajalt kirjakastidest tuge, masseeris Hester jalgu. Ta teadis kurbadest kogemustest, et kui võtab kingad kord juba jalast, siis lennutab ta need tagantkätt lähimasse hekki. „Aga tuleb siiski tunnistada, et too mustade lokkis juustega kutt Barclay baaris ei olnud sugugi paha, ega? Kas ta meeldis sulle?”
Barclay baari mustade lokkis juustega kutt oli lõpetanud iga lause sõnadega: „Mõistad, mida ma öelda tahan, semu, jah?”
„Ei,” vastas Millie, „üldsegi mitte. Ta oli kohutav.”
„Minu meelest oli ta täitsa nunnu.” Hester jõudis laternapostini, toetus selle vastu ja lükkas neljatollise kontsaga kingad jalast. „Oo õndsust
