enne sisenemist end õelaua juures registreerida. See oli uus asi, aga ma arvasin, et see on vaid protseduuri küsimus. Üks õde astus koridoris meie juurde, kui õelauale lähenesime, ja ütles, enne kui sain suu lahti teha: „Me panime tema silmade peale jääd. Ta tahtis oma sarvkesta annetada, sellepärast peame jääd …”
„Mida?” hüüatasin nii valjusti, et õde võpatas.
Ma ei oodanud vastust. Tormasin ema palatisse, vend kannul. Kui ukse lahti tegin, tõusis Eddie püsti ja tuli avasüli meile vastu, kuid mina põikasin kõrvale ja sööstsin ema juurde. Vahajad kollaka-, valkja-, mustja- ja sinakakirjud käed, millest nõelad ja torud olid eemaldatud, lebasid tema kõrval. Tema silmi katsid kaks jääd täis topitud kummikinnast, otsekui klounile kuuluvad jämedad sõrmed ema näol ripnemas. Kui emast kinni haarasin, libisesid kindad maha. Need kukkusid voodile, seejärel põrandale.
Ma muudkui ulgusin ja ulgusin ning surusin oma nägu vastu ema keha nagu loom. Ta oli surnud tunni aja eest. Tema jäsemed olid jahtunud, kuid kõht oli ikka veel kui soojusesaar. Surusin näo sellesse soojusse ja ulgusin veel.
Ma nägin pidevalt ema unes. Unes olin alati temaga, kui ta suri. Mina olin see, kes ta tappis. Ikka jälle ja jälle. Ta käskis mul seda teha, ja iga kord laskusin põlvili ja nutsin, palusin, et ta mind ei sunniks, aga tema ei andnud järele, ja iga kord jäin nagu hea tütar ikka lõpuks nõusse. Sidusin ta meie eesaias puu külge ja valasin bensiiniga üle, seejärel panin põlema. Sundisin teda jooksma mööda põlluteed, mis möödus meie ehitatud majast, ning ajasin ta oma pikapiga alla. Lohistasin tema laipa, mis oli auto alt välja ulatuva sakilise metallitüki külge takerdunud, kuni see lahti tuli, seejärel tagurdasin ja sõitsin temast veel kord üle. Võtsin väikese pesapallikurika ja peksin ta sellega surnuks, aeglaselt, kalgilt ja kurvalt. Ma sundisin teda minu kaevatud auku minema, kuhjasin tema peale mulda ja kive ning matsin ta elusalt. Need unenäod polnud sürrealistlikud. Need leidsid aset lihtsas tavalises valguses. Need olid mu alateadvuse dokumentaalfilmid ja näisid mulle niisama tõelised nagu elu. Mu pikap oli tõesti minu pikap; meie eesaed oli päriselt meie eesaed; väike pesapallikurikas oli panipaigas vihmavarjude seas.
Ma ei ärganud neist unenägudest nuttes. Ma ärkasin karjudes. Paul haaras minust kinni ja hoidis mind embuses, kuni ma vait jäin. Ta niisutas lappi külmas vees ja asetas mu näole. Kuid need niisked lapid ei pesnud maha unenägusid mu emast.
Seda ei teinud miski. Ei saanudki teha. Miski ei saanud ema tagasi tuua ega lepitada mind teadmisega, et teda ei ole. Miski ei saanud mind tema kõrvale asetada, kui ta suri. See murdis mu. See lõikas mu lahti. See lükkas mu uperkuuti.
Võttis aastaid, enne kui ma taas kümne tuhande asja seas koha leidsin. Muutusin naiseks, kelle mu ema oli kasvatanud. Meenutasin, kuidas ta ütles „kullake”, ja nägin vaimusilmas tema erilist pilku. Ma pidin kannatama. Ma pidin kannatama. Ma pidin tahtma, et asjad oleksid teisiti, kui need olid. Tahtmine oli kõnnumaa ja ma pidin ise leidma tee metsast välja. Selleks kulus mul neli aastat, seitse kuud ja kolm päeva. Ma ei teadnud, kuhu lähen, enne kui kohale jõudsin.
Selle koha nimi oli Jumalate Sild.
2
LÕHESTUMINE
Kui ma peaksin neist rohkem kui neljast aastast ema surma ja esimese Pacific Crest Trailil veedetud matkapäeva vahelist aega illustreeriva kaardi joonistama, oleks see igasse ilmakaarde kulgevate joonte rägastik otsekui pragisev iseseisvuspäeva säraküünal, mille vältimatuks keskmeks on Minnesota. Texasesse ja tagasi. New York Citysse ja tagasi. New Mexicosse, Arizonasse, Nevadasse, Californiasse, Oregoni ja tagasi. Wyomingisse ja tagasi. Oregoni osariigi Portlandi linna ja tagasi. Veel kord Portlandi ja tagasi. Ja veel kord. Kuid need jooned ei jutustaks lugu. Kaart valgustaks kõiki kohti, kuhu ma pagesin, aga mitte kõiki võtteid, mille abil püüdsin paigale jääda. See ei näitaks, kuidas ma üritasin ema surma järgsetel kuudel – edutult – tema aset täita ja peret koos hoida. Või kuidas nägin vaeva oma abielu säilitamise nimel, ehkki olin selle oma valedega hukule määranud. Kaart sarnaneks vaid tolle säraküünlast tähega, mille iga joon eredalt silma torkab.
Kui õhtul enne PCT-matka algust California osariiki Mojavesse jõudsin, lahkusin Minnesotast viimast korda. Olin seda öelnud isegi emale, ehkki ta ei kuulnud. Olin istunud meie metsas lillepeenra ääres, seal, kus Eddie, Paul, mu õde, vend ja mina olime ema tuha mullaga seganud ja hauakivi pannud, ning selgitasin talle, et mind pole edaspidi enam tema haua eest hoolt kandmas. Mis tähendas, et seda ei tee keegi. Mul polnud viimaks enam muud valikut, kui jätta ema haud umbrohu, murdunud okste ja männikäbide meelevalda. Lume ja kõige selle meelevalda, mida sipelgad, hirved, mustad karud ja kaevurherilased sellega ette võtta kavatsevad. Ma heitsin ema tuha mullale krookuste sekka ja ütlesin, et sellest pole midagi. Et ma andsin alla. Et pärast ema surma on kõik muutunud. On sündinud asju, mida ta poleks ette kujutada ega isegi aimata osanud. Mu sõnad kõlasid vaikselt ja vankumatult. Ma olin nii kurb, et tundus, nagu kägistaks mind keegi, ja ometi näis, et kogu mu elu sõltub nende sõnade lausumisest. Ma ütlesin, et ta jääb alati mu emaks, aga ma pean minema. Selgitasin, et teda pole minu jaoks enam selles lillepeenras. Ma panin ta kusagile mujale. Ainsasse kohta, kus talle ligi pääsesin. Iseendasse.
Järgmisel päeval lahkusin Minnesotast igaveseks. Läksin PCT-le matkama.
Oli juuni esimene nädal. Ma sõitsin Portlandi oma 1979. aasta Chevy Luvi pikapiga, millele oli laaditud tosin kasti täis kuivtoitu ja matkavarustust. Eelmised nädalad olin veetnud seda kraami kokku ostes ning adresseerides kastid iseenda nimele kohtadesse, kus ma polnud kunagi käinud, PCT-lähedastesse kutsuvate nimedega peatuspaikadesse, nagu Echo järv ja Soda Springs, Burney kosk ja Seiad Valley. Ma jätsin auto ja kastid oma sõbranna Lisa juurde Portlandi – ta pidi suve kestel kastid mulle ära saatma – ja sõitsin lennukiga Los Angelesse, kust ühe sõbra vend mu autoga Mojavesse viis.
Me jõudsime linna õhtu eel, kui päike meie selja taga tosinkond miili lääne pool asuvate Tehachapi mägede taha vajus. Nendes mägedes pidin järgmisel päeval matkama. Mojave linn asub peaagu 2800 jala kõrgusel, ehkki mina tundsin hoopis, nagu oleksin millegi põhjas, sest bensiinijaamade, restoranide ja motellide sildid olid kõige kõrgemast puust kõrgemal.
„Võid siin kinni pidada,” ütlesin mehele, kes oli mu Los Angelesest ära toonud, ning osutasin vanamoelisele neoonsildile kirjaga WHITE’I MOTELL, mille kohal säras kollaselt sõna TELEVISIOON ja all roosas kirjas VABAD KOHAD. Hoone kulunud välimuse järgi oletasin, et see on linna odavaim öömaja. Nagu mulle loodud.
„Aitäh küüdi eest,” ütlesin, kui olime parklas seisma jäänud.
„Pole tänu väärt,” ütles mees ja vaatas mulle otsa. „Oled sa kindel, et saad hakkama?”
„Jah,” vastasin võltsi enesekindlusega. „Ma olen palju üksi rännanud.” Ronisin autost välja oma seljakoti ja kahe kaubanduskeskusest pärit tohutu suure, kraami täis kilekotiga. Ma olin kavatsenud enne Portlandist lahkumist kõik asjad kottidest välja võtta ja seljakotti mahutada, aga selleks polnud mahti olnud. Selle asemel võtsin hoopis kotid kaasa. Pakin oma toas kõik ära.
„Õnn kaasa,” ütles mees.
Ma vaatasin, kuidas ta ära sõitis. Kuumal õhul oli tolmu maik, kuiv tuul paiskas juuksed mulle näkku. Parkla oli tillukestest valgetest tsemendiga seotud munakividest; motell – pikk rivi uksi ja kulunud kardinatega kaetud aknaid. Viskasin seljakoti üle õla ja korjasin kilekotid kokku. Oli kummaline omada vaid neid asju. Ma tundsin end korraga kaitsetuna, mitte ülevoolavalt rõõmsana, nagu olin arvanud. Möödunud poole aasta vältel olin seda hetke ette kujutanud, aga nüüd, kui see oli käes – nüüd, kus ma olin PCT-st vaid tosinkonna miili kaugusel –, ei tundunud see enam nii ere, nagu oli olnud kujutluses; oli, nagu näeksin und, kõik mu mõtted venisid pikaldaselt ning neid
