olin seda tahtnud, aga üksindus polnud päris see. Kui asi puutus armastusse, näis see, mida ma tahtsin, seletamatu. Mu abielu lõpp oli suur lahtihargnemine, mis algas nädal pärast ema surma saabunud kirjaga, ehkki selle hakatus ulatus veelgi kaugemasse aega.
Kiri polnud mulle. See oli Paulile. Ehkki mu lein oli värske, tormasin saatja aadressi nähes erutatult meie magamistuppa ja ulatasin selle talle. See oli New York City New Schoolist. Ühes teises elus – vaid kolm kuud tagasi, enne kui ema vähihaigusest teada sain – olin aidanud Paulil taotleda kohta poliitfilosoofia eriala doktoriõppes. Jaanuari keskel oli mõte New York Citys elamisest paistnud maailma kõige erutavama seiklusena. Kuid nüüd, märtsi lõpus – kui mees kirja lahti rebis ja hüüatas, et ta on vastu võetud, kui ma teda embasin ja näisin head uudist igati tervitavat –, tundsin, nagu oleksin lõhestunud. Oli naine, kes ma olin olnud enne ema surma, ja see, kes ma olin praegu, endine elu oli otsekui sinikas mu ihul. Tõeline mina oli selle all, tuikas kõige selle varjus, mida olin enda arvates teadnud. Kuidas ma juunis bakalaureusekraadi saan ja me mõne kuu pärast ära sõidame. Kuidas me üürime korteri East Village’is või Park Slope’il – kohtades, mida olin vaid ette kujutanud või millest olin lugenud. Kuidas ma kannan moekat pontšot, imeilusat kootud mütsi ja lahedaid saapaid ning pürin kirjanikuks niisama romantiliselt vaesust trotsides nagu paljud mu kirjanduslikud kangelased ja kangelannad.
Nüüd oli see kõik kirja sisust hoolimata võimatu. Ema oli surnud. Ema oli surnud. Ema oli surnud. Kõik, mida ma iial olin enda kohta kujutlenud, kadus tema viimse hingetõmbe jäetud mõrasse.
Ma ei saanud Minnesotast lahkuda. Mu pere vajas mind. Kes aitab Leifil suureks kasvada? Kes lohutab Eddiet tema üksinduses? Kes valmistab tänupüha õhtusöögi ja jätkab peretraditsioone? Keegi pidi koos hoidma seda, mis meie perest alles oli. Ja see keegi pidin olema mina. Vähemasti seda võlgnesin ma oma emale.
„Sa pead ilma minuta minema,” ütlesin Paulile, kui ta kirja luges. Ja kui järgnenud nädalatel juttu ajasime, kordasin seda ikka ja jälle ning mu veendumus kasvas iga päevaga. Osa minust tundis hirmu mõtte ees, et Paul minust lahkub, teine osa lootis kõigest hingest, et ta seda teeb. Kui ta läheb, langeb meie abielu uks kinni, ilma et peaksin seda kinni lööma. Ma saan vabaks ja pole milleski süüdi. Ma armastasin Pauli, aga kui paari läksime, olin tuisakas üheksateistkümneaastane, kaugeltki mitte valmis end teisele inimesele pühendama, kui kallis ta mulle ka polnud. Ehkki mind olid varsti pärast abiellumist kütkestanud teisedki mehed, olin end ohjeldanud. Kuid enam ma seda ei suutnud. Kaotusvalu hävitas mu võime end tagasi hoida. Ma arutlesin, et olen pidanud nii paljust loobuma. Miks loobuda iseendast?
Ema oli nädal aega surnud olnud, kui ma võõrast meest suudlesin. Ja nädal hiljem järgmist võõrast. Ma ripsutasin nonde meestega ja nendega, kes järgnesid, vaid tiiba – tõotasin mitte ületada seksuaalset piiri, millel oli mulle teatud tähendus –, kuid teadsin ikkagi, et pole ilus petta ja valetada. Tundsin, nagu oleks mu võimetus nii Pauli maha jätta kui ka talle truuks jääda mind lõksu püüdnud, niisiis ootasin, et ta minu juurest ära, üksi doktorantuuri läheks, aga tema muidugi keeldus.
Paul lükkas doktorantuuri astumise aasta võrra edasi ja me jäime Minnesotasse, et saaksin pere lähedal olla, ehkki minu lähedusest polnud ema surma järgsel aastal suurt kasu. Selgus, et ma ei suuda peret koos hoida. Ma polnud ema. Alles pärast tema surma sain aru, kes ta oli: meie pere keskmes otsekui võluvägi, mis meid kõiki oma jõulisel orbiidil nähtamatult pöörlemas hoidis. Temata muutus Eddie pikkamööda võõraks. Leif, Karen ja mina triivisime igaüks oma ellu. Kuidas ma ka ei võidelnud, pidin minagi viimaks seda tunnistama: ilma emata polnud me enam need, kes olime olnud; me olime neli inimest, kes hulpisid igaüks omaette kaotusvalu riismete keskel, omavahel ühendatud vaid õige peenikese köiega. Ma ei valmistanudki seda tänupüha õhtusööki. Kui tänupüha kaheksa kuud pärast ema surma viimaks kätte jõudis, rääkisin oma perekonnast minevikuvormis.
Nii et kui Paul ja mina viimaks, aasta hiljem kui olime kavatsenud, New York Citysse kolisime, läksin rõõmuga. Seal võin uuesti otsast alata. Ma ei jända enam meestega. Mu lein pole enam nii sügav. Ma ei võitle enam perekonna eest, mis mul kunagi oli. Minust saab New York Citys elav kirjanik. Ma käin ringi, lahedad saapad jalas ja imeilus kootud müts peas.
Nii see ei läinud. Ma olin see, kes olin: seesama naine, kes tuikas oma endise elu sinikate all, ainult et nüüd olin teises linnas.
Päevaajal kirjutasin jutte, õhtuti töötasin ettekandjana ja ripsutasin tiiba mõne mehega, kellega ma üle piiri ei läinud. Me olime New Yorgis elanud vaid kuu aega, kui Paul doktorantuurist välja langes, otsustanud, et hakkab hoopis kitarri mängima. Pool aastat hiljem lahkusime sealt päriseks, naasime üürikeseks ajaks Minnesotasse, võtsime seejärel ette mitu kuud kestnud tööotsinguretke mööda lääneosariike ning tegime suure tiiru, mis hõlmas Suurt kanjonit ja Surmaorgu, Big Suri ja San Franciscot. Hiliskevadel, kui retk lõpule jõudis, jäime pidama Portlandi, saime restoranis tööd ning elasime algul mu sõbranna Lisa juures tillukeses korteris ja seejärel linnast kümne miili kaugusel farmis, kus saime vastutasuks kitse, kassi ja eksootiliste ristandkanade karja järele vaatamise eest terve suve üüri maksmata elada. Võtsime autost madratsi ja magasime sellel elutoa suure laia akna all, kust paistis sarapuuaed. Me tegime pikki jalutuskäike, korjasime marju ja armatsesime. Ma saan hakkama, mõtlesin. Ma suudan Pauli naine olla.
Kuid ma eksisin taas. Nagu tundus, suutsin olla vaid see, kes ma olema pidin. Ainult et nüüd veelgi enam. Ma isegi ei mäletanud naist, kes ma olin enne seda, kui mu elu lõhenes. Elades selles Portlandi-lähedases väikeses farmis, vaid mõni kuu pärast ema teist surma-aastapäeva, ei muretsenud ma enam piiri ületamise pärast. Kuna Paul võttis vastu tööpakkumise Minneapolises, mistõttu ta pidi Minnesotasse naasma, kui meie eksootiliste kanade karjatamise töö oli poole peal, jäin mina Oregoni ja magasin eksootiliste kanade perenaise endise peikaga. Magasin selle restorani kokaga, kuhu olin läinud ettekandjaks. Magasin massööriga, kes andis mulle tüki banaanikreemikooki ja tegi tasuta massaaži. Kõik kolm viie päeva jooksul.
Mulle näis, et nii võivad end tunda inimesed, kes ennast sihilikult lõiguvad. Inetu, aga puhas. Halb, aga kahetsuseta. Ma püüdsin terveks saada. Püüdsin halba endast välja tõrjuda, et taas heaks muutuda. Ravida end terveks iseendast. Suve lõpul Minneapolisse naastes, et Pauli juurde elama asuda, uskusin, et olen terveks saanud. Arvasin, et olen teistsugune, parem, valmis. Ja mõnda aega olingi, kulgesin truult läbi sügise uude aastasse. Siis oli mul järjekordne armulugu. Ma teadsin, et lõpp on lähedal. Ma ei suutnud enam iseennast taluda. Viimaks pidin lausuma Paulile sõnad, mis mu elu laiali lammutasid. Mitte et ma poleks teda armastanud. Ma pidin üksi olema, ehkki ei teadnud, miks.
Ema oli kolm aastat surnud olnud.
Kui olin öelnud kõik, mis öelda oli, vajusime mõlemad põrandale ja nutsime. Järgmisel päeval kolis Paul välja. Vähehaaval rääkisime sõpradele, et läksime lahku. Me ütlesime, et loodetavasti saame sellest üle. Me ei pea ilmtingimata lahutama. Algul nad ei uskunud – ütlesid, et me paistsime nii õnnelikud. Seejärel said nad vihaseks – mitte meie, vaid minu peale. Üks mu parimaid sõbrannasid võttis mu foto, mis tal raamis oli, rebis pooleks ja saatis mulle. Teine hakkas Pauliga tiiba ripsutama. Kui ma selle pärast haavunud ja armukade olin, ütles kolmas sõbranna, et see on mulle paras, söögu ma nüüd omaenda keedetud suppi. Ma ei saanud vastu vaielda, ent mu süda oli ikkagi murtud. Lebasin üksi meie madratsil ja tundsin, nagu tõstaks valu mu lausa õhku.
Kolm kuud pärast lahkuminekut piinlesime ikka veel kõhklustes. Ma ei tahtnud ei uuesti Pauliga koos elama hakata ega lahutada. Ma tahtsin lõhestuda, et saaksin mõlemat teha. Paul kohtus mitme naisega, aga mina elasin ühtäkki tsölibaadis. Nüüd, kus ma olin seksi pärast oma abielu lõhkunud, ei tulnud seks mulle enam mõttessegi.
„Sa pead Minneapolisest pääsema,” ütles mu sõbranna Lisa ühe hilisõhtuse südamepuistamise
